Ma polnud enne õitsemise ajal kukemarjaga ninapidi kokku sattunudki. Kas ta pole armas?
Kannikese kõrval ja siin allpool on mingid meelespea sugulased, aga nii minimõõtu!
Taas üks väike ja armas:
Huvitav, et esimese võilille leidsin just Rammust, kus kõik justnagu veelgi hilisem on, kui siin:
No kasvõi näiteks pajud:
Taaskord sukeldusin imelisse samblamaailma:
Ülemise ja alumise pildi luigepaar oli end sättinud linnuvaatlustorni kõrvalisele järvele. Mul hetkel selle nime käepärast pole, aga soolane järv on.
See luigeke istub aga murelikult loodeotsa pool pesal.
Kui ta juba ärevusest püsti tõusis, keerasime maa poole tagasi, et teda rohkem mitte häirida.
Pildistades vaatasin, et siin on 1 suur kajakas, pärast selgus hoopis, et 2 väiksemat:
See järv on enamasti kuiv - toitub vaid sademetest:
Seal, kus vana kaev on...
Pesa?
Tormihanged on männitukka räsinud:
Sillerdab. See on ka soolane järv:
See järv on aga hoopiski kivi otsas:
Rebase urul meie maja taga oli 2 lähestikku sissepääsu. Oleks vaja nii Takut kui Illut, et teda kätte saada.
Pisut rebaste einete jääke ka:
3 kommentaari:
Need meretagused puutumatud kohad on oma eluviisilt väga põnevad.
Ja kas Sa tead, kui palju maksab maailmaturul 1 m2 sammalt või samblikku? Hea, et meie ärimehed seda veel avastanud pole
Väga ilus!
Kui keegi oleks mult küsinud, millised on kukemarja õied, oleksin vastuse võlgu jäänud. Ise ometi metsa ääres kasvanud. Väike vabandus küll, et meie metsas seda eriti ei kasvanud. Ja see Rammu saar - ükskord hilissuvel vist isegi sai seal jalg maha pandud - selline irreaalne mulje inimtühjast rannast õhtupäikeses. Nüüd äkki on lootust külastust korrata ja võib-olla isegi telk maha panna tuttava peremehe loal.
Postita kommentaar