Viimane hetk head jaani soovida!

  Meie pereringis grill toimus hoopis 22. juuni õhtul vanemate kodus Kosel. Sest sinna jõudsime me Nõost kiiremini, kui koju oleks jõudnud. Ja põhipõhjuseks oligi Keiti kooli lõpetamine. Aga jaanituld tegime ikka ka. Ilm oli imeilus.

 

 

 See tort pole meie endi tehtud - tellisime selle tuttavalt tordimeistrilt ja näidise, mille järgi teha, leidis kiitusega kooli lõpetaja ise internetist. Autoriõigustega on kõik korras - meister küsis originaali omanikult luba.

 Vanaisa heiskas oma uhiuude lipuvardasse selleks tähtsaks puhuks esimest korda lipu ka.

Ema pojengid olid täpselt sellises seisus, et punased olid lõpetamas ja roosad-valged polnud veel alustanud, seega kooli kaasa pidime ikkagi poest lilli ostma.

 

Murulauk 

Kitseenelas oli aga uhkes pidurüüs.

Koselt koju jõudsime alles pärast keskööd ja laupäeval oli mul, lühemalt küll, aga siiski tööpäev. Trööstitu oli aknast seda padusadu vaadata. Aga midagi üllatavat seal ka polnud - täpselt sellist ilma oli ju lubatud. Õnneks õhtupoole sajud ikkagi pisut taltusid ning tantsud said Kostiveres suuremate viperusteta ära tantsitud. Ja kohalikul jaanitulel käisime ikka ka ära - laste superstaari-võistlust vaatamas ning Kuldset Triot kuulamas. Aga üsna kiiresti võttis väsimus minus võimust ja tulin ära koju magama. Täna võtsin vastu karmi otsuse ning puhkasin end välja, jalga peaaegu peenarde juurde tõstmata. Vast nüüd, vastu õhtut, käisin ja tegin taas mõned pildid ning puistasin viimase 3 tööpäeva kohvipaksu peenardesse ära.  

Alpi jänesekäpp:

 

Lõhnav kuslapuu:

Kurekellad, aina ilusad. Tean küll, et pealsed vaja enne seemnete valmimist ära lõigata, aga praegu veel ei raatsi. Kui just vaasi. Aga hetkel vaasid lõpetaja lilli täis.

Maasikad õitsesid kui hullud - esimese marja sain juba 20. juunil, nüüdseks oleme juba paar peotäit saanud. Õitsemisjärg on aga vaarikate käes ja neid pole ka sugugi vähe.

Vägiheinadest on nüüd ka roosad-helelillad õitsemist alustanud. Aga nad on vist tibake liiga varjulises kohas. Või siis männi jalamist tingitult kiduramad. Vaatame-mõtleme, kas leiaks neile parema koha.

Vihm on taas suure portsu kurdlehise roosi oksi murdnud, aga enne neljapäeva ma küll neid lõikama ei jõua.

See iiris on ka pisut sorgus olemisega.

Valge vägihein on end aga sujuvalt helmikpöörise ette kuumaasikate otsa nõjatanud. Noh, vähemasti ei ole päris vastu maad, nagu need 2 oksa, mis eelmise vihmaga peenrast väljapoole nõjatusid. Raatsisin nad siis tööle vaasi lõigata.

 

Mul on 2 nimetut lauku - üks peaks olema kõrge lauk ja teine hiidlauk. Esimene on ammu õitsenud, teine õitseb praegu. Aga ma ei tea, kumb on kumb. :o)

Kadakalt saadud madal kurereha. Aga oma madaluse juures võiks tal õied taeva poole püsti olla, muidu näeb seistes ainult õiekandasid.

Sultan's Palace on imeilus. Mõlemad õitsema hakanud on samast sordist, järelikult teised 2 peaks olema Stepping Out. Seda saab siis ehk järgmisel aastal teada.

Valge sinilatv on palju viisakam, kui sinine - madal ja kompaktne ega lase end vihmadest kõigutada. Sinistest on enamus lamandunud või päris murdunud.

Kuldlauk

Mäestikulauk.

Ühe laugu õitsemist peab veel paar päeva ootama. Oletatavasti on see sitsiilia mesilauk. Aga eks siis ole näha.
Kui Nõos olid ebajasmiinid täies õies, siis minu omad avavad alles päris esimesi nupukesi.

Kõrge mailane on tänavu seni puhas püsinud (eelmisel aastal oli ta lehetäisid paksult täis). Ja puhmas on tohutult suureks paisunud.

Aga mitte ei taha uskuda, et pool aastast juba läbi saamas on.
Head jaani siis veel tubliks tunnikeseks!