Pisitasa hakkavad ka minu roosid õitsema sättima. Double Delight oli eile hommikul nii nukralt longus, aga pärast paaritunnist kastmisrallit sai õhtuks kael taas vinks-vonks sirgeks nagu vapral tinasõduril.
Tänahommikused pildid:
Guna on tänavu millegipärast tillukeste õitega (ja tegelikult ka Double Delight), ehkki hobusesõnnikuga meelitamise tulemusel on taim ise võimas. Ja üldse on imelik, et õitsemist alustab ta hoopis alumises osas varahommikuse päikese poolsete õitega, mitte ladvast ega lõuna poolt.
Tänahommikused pildid:
Monarda kaenlas õitseb mingi lauk, mida ma ei tunne ega tema tulekust teadlik ei ole:
Hall käokann:
Tervelt teine petuuniaõis minu kümnetel isekasvatatud taimedel. No ma ei tea, potid on väetisepulki täis topitud, kastan ka (no mitte just nii tihti ilmselt, kui peaks, aga tihemini kui muud). Mis imega nad aiandites need taimed lopsakaks saavad?
Esimesed karpaadi kelluka puhmad ka õitsevad. Aga valget pole mul õnnestunud saada, kuigi külvanud olen mitmel aastal.
Mäestikulauk:
Muhediku "mullahunnikuhosta" õitseb harjumatult madalate varte otsas:
Verev helmikpööris:
Mulle kohutavalt meeldivad ta õied ja neid on nii ilus kimpu panna, aga nad on mul väga äbarikud. Kui ma laupäeval tantsukaaslase sünnipäevaks selle alloleva kimbu ära olin teinud, jäi mulle omale vaid 3 õievart sellesse puhmasse ja teise puhmasse see ainus, mis ülemisel pildil, üks pisike puhmake on varjulisemas kohas ka ja sealt tuleb veel 1 õievars.
Üleüldse olen hädas oma helmikpööristega, sest ei leia neile kuidagi seda õiget kohta, et nad oleks ilusad kompaktsed tihedad puhmad, nagu teistel aedades.
Päikeselises kohas ei taha nad kuidagi edeneda, sellise mõõduga on need puhmad juba mitu aastat, ehkki möödunud talveks lisasin neile üsna ohtralt mulda ka, nagu soovitati. Sellel rohelisel on küll isegi ülipikad õievarred peal ja üsna ohtralt, aga õnnetuseks on neil väga ilmetud õied. Punane aga, mida ma tahaks vähemasti sama suurena näha, kui rohelised, ei suurene sugugi. No 2 lehekest vist on rohkem, kui eelmisel aastal.
Proovisin siis paar aastat tagasi paar uut puhmast panna varjulisemasse kohta - tulemuseks küll lopsakam kasv, aga ülipikaks veninud lehevarred, mis ikkagi helmikpöörisele omast puhmast tekitada ei lase. Kas te üldse saate aru, et siin on kõrvuti punane ja roheline?
Kõige kenam on ehk möödnunud sügisel Tiilt saadud helmikpööris, aga ka tema on oma tiheduse kohta pisut liiga pikkade lehevartega. Või tuleneb see tema noorusest?
Muide, sellel ülemisel pildil on ka minu mandžuuria pähklipuu hakatis, mis tärkas möödunud sügisel linnast pargist korjatud kahest viljast. Vasakul, kohe helmikpöörise kõrval. Mis ma temaga nüüd tegema peaks - kaevan kohe ettevaatlikult välja ja potitan ära? Sest mida suuremaks ta kasvab, seda suuremaks läheb ju ka juur.
Lillekasvataja - minu elulõnga õiekellukas, ehkki iseenensest longus, läheb täiesti tasapinnaliseks lahti, aga Milda oma jääbki ilusaks kinniseks kellukaks. Ma ootan pikisilmi, millal minu titeke ka õiteni jõuaks. :o)
Minu ämmalt päritud umbes 30-aastane elulõng, mis minu uuringute tulemustest tehtud järelduste kohaselt peaks olema
Clematis viticella põhiliik ise:
Aga köögiakna aluses peenras kasvatavad hoopis linnukesed omale talvevarusid:
Üritaks ikka selle lõhna ka kuidagi siia toppida, saaks talvel nuusutamas käia:
Üllatus-üllatus - minu kevadel uuritud-puuritud martagonlillia (mida ma kangesti püvililleks tahtsin tembeldada) on valge. Ei mäleta mitte, kellelt ma ta sain. Aga nii tore, et sain!
Esimene päevaliilia õitseb ka - Stella D'Oro. Aga millegi pärast on tal õieservad viledaks kulunud...
Olen mitu aastat hädas olnud, et pargiroos oma lopsakusega peenrasse teistele lilledele kaela vajub. Tänavu proovisin siis taimed hästi madalaks lõigata, kuid ikka suudab ta teistele kaela vajuda. Nüüd siis jõudsin lahenduseni, aga võtan selle käsile kas hilissügisel (kui jõuab ja viitsib veel) või varakevadel. Muud ei jää üle, kui nende kahe vahele teha multšitud (näiteks pappkastide ja merekividega) peenravahe. Jah, ma tean, et kibuvits ronib oma võrsetega pikalt selle alt läbi, aga seda teeb ta ka praegu ja peenrast ma lihtsalt rohin need võrsed välja, aga siis vähemasti saavad mõlemad end selle peenravahe peale välja sirutada, nii lilled kui roosid. Mis arvate?
Aga jah, vihma oleks väga vaja. Muru on nii kõrbenud, et niita vaja ei ole, lilled kipuvad üksteise järel longu vajuma. Oleme ju Tallinnast vaid 40 kilomeetri kaugusel (linnulennult tegelikult vaid paarikümne), aga kui ma töö juures vaatasin, kuidas asfalt ujus ja inimesed üldises loigus tippisid, tuli siin vaid paar tilka. Ja niimoodi on olnud mitu-mitu korda. Mis Tallinnast rääkida, isegi vähem kui 10 kilomeetri kaugusel on sadusid piisavalt olnud. See on see poolsaare tipu häda ja needus - meri surub kõik vihmapilved tagasi. Nii et kui puhkajatel ilm sombusevõitu - tulge aga meile, saate päevitada küll ja küll.
4 kommentaari:
Imeilusad roosid!
Kui vihma pole, pead hoopis alpiaeda tekitama hakkama. Kasvatadki ainult neid taimi, mis lepivad kuivaga või on nii sügava juurega. Alteed, tokkroosid, jne
Meil on siin küll ideaalne ilm olnud, kõike parasjagu.
Valge martagon: ai ilu!
Õisi ma olen näinud sel elulõngal, õitseb praegugi, väga armas delikaatne õieke.
Hostadest osa on ka mul sel aastal lühikese õievarrega ja isegi lehevareed ei ole võrreldavad eelmise aastaga - eks nende kiirema kasvu ajal oli meil pikalt põud.
Helmikpöörised on üsna kapriissed konkurentide jm tingimuste suhtes. Olen neid aias mitmes kohas kasvatanud ja just eile-täna tassisin nad aia pealt kokku ja tekitasin helimikpööriste raja hostaala kõrvale. Lehevarred liiga pikad mu arvates küll pole sul - sõltub sordist, aga sul suuremakasvulised. Selleks et suur puhmas oleks, tahavad nad, et kuskilt keegi neile ligi ei litsuks, samas eelistavad päikesele pigem poolvarju, põua üle pirtsutavad ja ilusama lehestikuga tulevad talve alt välja need taimed, kes hea drenaazhiga kohas nt kallakul. Ja siis tahavd nad uuendamist. No ja sordist oleneb ka, sest mul üks sooja tooni oranzhikas on aastaid ühtviisi niru, kuigi kõik teised moodustavad ikka korralikke puhmaid. Pean mõne parema oranži hankima.
Ja aitäh idee eest helmikpöörise õied kimpu panna - mul just homme vaja üks kimbuke aiast kokku otsida, helmikas ei tulnud kohe pähegi.
Ma ei tohi sel aastal millegagi kiidelda ega mingi halva asja kohta öelda, et seda meil pole, siis kohe tuleb. Praeguseni me vihma puuduse üle ei kurda.
Amplid ei tahagi niipalju väetist kui vett. Meil on nad kevadel pisikestest taimedest potti pandud ja nüüd on nad hiigelsuured ja lopsakad vaasid, aga nad saavad vahel ka 2 korda päevas vett, kord kindlasti.
Helmikpööris tahab parajalt niisket, viljakat, hea drenaažiga mulda ja kindlasti varju vähemalt keskpäevase päikese eest. Osa neist, olenevalt päritolust, nõuab isegi veidi lupja, kõige rohkem meeldiks neile elada metsaaias, kus päike paistab neile hüplevate laikudena.
Postita kommentaar