Viimane võimalus ehk fotojaht: suur

Lapsed otsisid juba neljapäeval, kes neid laupäeval Kalevi-Liivale kelgutama viiks. Sest Kalevi-Liival on meiekandi ainus SUUR kelgumägi. Ehkki ma teadsin, et tulemas on SUUR sula, lootsin siiski, et midagi selleks ajaks veel säilinud on, ja nõustusin. Loomulikult ei leppinud ma laste ideega nad sinna kohale viia ja hiljem ära tuua. Kui juba kuhugi minna, siis tuleb ikka ise kaasa lüüa ja asjast päris sündmus teha. Endale plaanisin küll kelgu asemel suusad kaasa võtta.
Täna hommikul küpsetasin kähku mõned viineripirukad ja kaneelirullid. Abikaasa tegi meile veel portsu kolmnurkvõileibu ka. Siis veel suur termosetäis sidruniteed ning me olimegi valmis minema. Maja ukseesine muidugi ujus sulaveest, aga see meid ei peatanud.
Ma loodan, et lapsed (pooled omad, pooled sõbrad) ka rahule jäid, mulle küll meeldis.:o)

 Seal see meie suur kelgumägi siis on:

 Muide, seda küngast kasutati vanal eestiajal siinse polügooni vaatlustorni alusena. Siin võiks praegu ka torn veel otsas olla...

 Nende lastega oli igavene häda - sättisin end sinna alla paika, kus nemad liuraja leidsid, kui nemad juba uutele jahimaadele suundusid. Lõpuks lõin käega ja läksin omapäi suusamatkale. Seal oli kohe tähistatud matkarada, mis küll rohkem suviseks jalgsimatkaks mõeldud, kohati oli suuskadel üsna raske Kaberneeme oja järskudest kallastest üles või alla saada.

 Suure kelgumäe tagantvaade:

 Mingid kollad:

 Rippuv sammalhabe (välguta ja välguga):

 Üraskimustrid:

 Lõpuks keeras rada (lausa konkreetse noolega elektripostil) elektrisihile. Sealt oleks võinud värskeid jõulukuuski valida, nii suuri kui väikesi. Aga ega nad vist järgmiste jõuludeni vastu ei peaks.... Samast sai ka urbadega oksi vaasi viimiseks. Korjasin minagi peotäie, aga unustasin selle kahjuks pärast pingile. Seega, kes täna-homme sinna satub, võtke pingilt mu kimp omale vaasi. Aga mu matk, mida lootsin kuskilt kaarega alguspunkti tagasi jõudvat, lõigati sealsamas sihil järsku pooleks. Nimelt oli vahetult enne üht majapidamist keset sihti kuhjatud kõrge küngas, selle ääred laotud täis neid värskelt mahavõetud võsa tüvesid ja suuskadega enam edasi ei pääsenud. Seega tuli tuldud teed tagasi minna.
Selleks ajaks olid ka lapsed juba pisut tüdinenud. Kelgutamine vist sel paljaneval künkal väga mõnus polnudki, sest enamus aega olid nad hoopis lumesõda pidanud.
Tegime väikese pikniku, hävitasime tee ja enamuse pirukaid-saiu (kõike ei jaksatudki ära süüa!) ja asusime koduteele. 

Aga peale suure sula ja suure kelgumäe on ilmas veel palju-palju muud suurt. Vaata siit, mida fotojahi tore seltskond pildile on püüdnud.
Photohunt theme is big.