Mitmesugust

Esmalt mõned möödunudnädalased lillepildid, mis üles laadimata olid jäänud. esimese pildi tulbid "Fashion" on nüüdseks juba õitsemise viimastes faasides, kuid sel pildil on nad täiesti oma nime väärilised - saledad ja kurvikad.  Priimulad on ka nüüdseks juba täies ilus. Ja aubrieetapuhmaski õitseb peaaegu igast servast.

Hanerohud teevad kiviktaimla väga õitsvaks ja säravaks:

Hüatsindid lõhnavad mõnusalt, aga pean nad sügiseks mujale istutama, sest seda peenranurka armastavad koerad väisata (õnneks küll on peenraservas üsna vastupidav dammeri tuhkpuu rant ees), nii et põuasel perioodil varjutab üks palju vängem aroom selle meeldiva lõhna. Noh, pole hullu, see nurk oligi liiga tihedalt lähestikkuõitsevaid taimi täis. Nüüd siis on otsustatud, et lumikellukesed ja hüatsindid saavad uue koha. Kuidas nad ainult pärast õitsemist-närbumist sealt puntrast kätte saada...

Reedel käisime emaga Virumaal onunaisel külas. Kunda surnuaial onu haual jalutas selline värvikas tegelane. Ma tean, et ma olen näinud-lugenud, kellega tegu, aga praegu küll leida ei suuda.

Onunaine näitas meile põnevat kohta - kohalikku Maarjamäge, kus vana kabeli varemed ja eelmisel aastal paigutatud mälestuskivi, mis meenutab 25 (nüüd siis 26) aasta tagust sündmust, kus sealsamas rukkimaarjapäeval loodi Eesti iseseisvuse taastamiseks Eesti Kristlik Liit.

Kabelimüüridest avanes vaade moodsatele tuulikutele:

Päris kõrge torniga kabel oli see kunagi:

Viskasime kiire pilgu peale ka Vasta mõisa aiale.  Seal sai Kadakaga käidud 2012. a augustis. Aed oli taas imeilusti korras. Seal mõisas asub Viru-Nigula kool, teadis onunaine rääkida.

Läiklehine mahhoonia oli suur, uhke ja õisi täis. Aga lehed olid ikkagi palju kõrbenud:

2 aastat tagasi vohanud luuderohtu oli väga kõvasti tagasi roogitud (ja mina veel põdesin, et muru seest jupikese näppasin), aga praegu uhkeldasid kõrgete kiviservadega peenarde peal ülilopsakad hanerohud. Imeilus säravvalge vaatepilt võimsate mõisapuude aluses kerges hämaruses:

Aga kodumail asjad nii ilusad ja toredad pole.
Akvaariumiga on jamasid olnud, mis päädisid 2 tegelase (1 isane ancistrus ja 1 cardinal tetra) surmaga :(, aga loodan väga, et nüüdseks oleme asjad korda saanud ja teised, hetkel veel pisut loiu olemisega ancistrused kosuvad. Ülejäänud 2 cardinalil ei tundu midagi häda olevat, seega ega teagi, võib-olla see üks oli lihtsalt vanake. No ja gupid, nemad vist kannatavad küll kõike. Isegi tillukestel tittedel pole häda midagi. Jamadest lühidalt rääkides muutus vesi sogaseks, mida ma algul proovisin parandada valgustuse aja lühendamisega, aga sellest abi polnud eriti. Siis veendusin, et ilmselt hapnikku on vähe ja läksin ostsin õhupumba. Müüja muidugi ei iitsatanudki, et selle juurde on vaja osta ka voolik ja õhukivi (ehkki ma esitasin talle mitmeid väga algajalikke küsimusi). Niisiis leidsin kodus, et niimoodi pole sellega midagi teha, aga mure kalakeste pärast oli ju suur. Leidsin köögikapist ühe sobivas mõõdus vooliku (loputasin hoolikalt kuuma veega läbi) ja ühendasin selle õnnelikult aparaadi taha. Teise otsa kinnitasin sobivas suuruses auguga kivi sisse ja panin ta rõõmsalt akvaariumisse mullitama. Mulin oli muidugi kohutavalt kõva, aga kalakeste nimel magasime terve öö selles mulinas. Õnneks oligi kohe järgmisel päeval plaanis Virumaale sõit ja sain Rakverest vajalikud jubinad - õige läbipaistva (plast)vooliku ja mullikivi. Õhtul koju tulles vahetasingi rõõmsalt õiged vidinad külge ja siis märkasingi esmalt kõht püsti hulpivat cardinali. Ancistrust kohe ei märganudki, sest ta oli sättinud end filtri peale pikutama, kus nad vahel ikka käinud on, hetk hiljem aga abikaasa mainis, et vaata, kas temaga on ikka kõik korras. Aga siis mul tekkis paanika. Kiiresti eemaldasin akvaariumist enamuse veest ja põhjasodist, viskasin välja ka oma palgijupi, mis liigselt kõdunema oli hakanud. Arvasin esmalt, et tema ongi ses sogas süüdi (eelmisel päeval ostetud ja proovitud testriba näitas, et vee näitajad muidu kõik ok). Kui aga parajasti vett välja lastes teist läbipaistvat plastvoolikut kausi kohal hoidsin, taipasin äkki, mis võis kalad mürgitada - see ajutine õhuvoolik oli ju mustast kummist. Üsna tõenäoliselt mitte looduslik, vaid mingi hull keemia. Ja kes teab, mida see kumm veel omakorda endasse talletanud oli. Seega kloorid, nitraadid ja igasugused muud kaladele ohtlikud ained võisid vabalt sinna vette imbuda sest mullitamisest. Ehk, tahtsin ju ainult head, aga välja kukkus...sitasti. Hoidke pöialt, et nüüd kõik ainult paremaks läheb!

Teine uudis on veel, mis mind küll parasjagu läbi loksutanud on, aga loodetavasti saan asjadest varsti üle ja siis on mul kõvasti rohkem aega pere, aia ja käsitöö jaoks, mis iseenesest on ainult rõõmustav. Nimelt lahkusin naisteseltsist (põhjused on isiklikud ja arutamisele ei kuulu) ja seoses sellega pole enam ei ürituse korraldamisest osa võtmine ega ka küla ajaleht minu teha. Sellest viimasest on tegelikult kahju, mulle väga meeldis seda lehte teha.

Täna olid külakoristustalgud ja seal väsisin millegipärast (tõenäoliselt kõik need viimaste päevade stressifaktorid mõjusid) nii ära, et koju tulles tuiasin tuimalt oma peenarde juurest läbi ja keerasin toas mitmeks tunniks magama.