Sorrento-Rooma teine päev - Capri

 Teisel päeval alustasime suht' varakult. Teel raudteejaama selgus, et üks peatänava-äärsetest trellitatud avadest sisaldas endas värske kala poodi. Pildistasin oma kaasale sealse vaate ka.

Sealsete poodidega oli üldse vahva - neid oli väga naljaka kaubavalikuga ja nad olid lahti meie jaoks täiesti etteaimamatutel aegadel. No kalapoega on loomulik, et see on lahti, kuni värsket kala jagub ja rohkem pole ju mõtet tühja poodi lahti hoida, aga teistest ma küll eriti sotti ei saanud. Seega käisime lihtsalt mööda tänavaid ja otsisime, kuni leidsime, mis vaja (no näiteks metalltopse, kus sees kaasavõetud vana hea keeduspiraaliga teed-kohvi keeta, piima, juustu jne). Mõni üksik supermercato e supermarket oli ikka ka siin-seal. Suurim seiklus oli terava noa otsimine (sest olime hommikusalatile tükikese parmesani juustu ostnud). No kuskil polnud. Lõpuks leidsime ühe pisikese tolmunud majapidamispudu poe, kus esmapilgul siiki vaid tavaline lauanuga silma jäi (ruumipuudusel on poed kõik maast laeni kuhjas asju täis) ja tahtsime igaks juhuks küsida, et ehk on ka teravaid nuge. Vanapapi muidugi ühtegi sõna inglise keelt ei jaganud. :oD No siis läks käte-jalgadega seletamiseks, kus terava noa imiteerimise peale mulle vahepeal õnnelikult plaastrid kätte näidati, aga lõpuks me selle ülimalt tolmunud pakendis noa kõige ülemiselt riiulilt kätte saime ja see oli üks tõeliselt terav ja tõeliselt hea nuga. :o) Kauplemise kohta veel nii palju, et ema (kel endal eriti julgust võõrkeeli katsetada pole) vaatas kõrvalt ja naeris, et kui mina itaallastega äri ajasin, siis olid mõlemad pooled ülimalt rahul - üks rääkis omaarust inglise keelt, kus pooled sõnad olid itaalia keeles ja teine pusis omaarust itaalia sõnu, mille vahele kõik sidesõnad ikka inglise keeles sattusid ja kumbki arvas, et näe, kui hästi ma oskan (itaallane siis inglise keelt ja mina itaalia keelt :oP).
Aga edasi nüüd - pidime ju Caprile minema!
Sõitsime ühe peatuse rongiga Sant' Agnellost (muide, see tähendab püha lammast, kui sõnastikku uskuda) Sorrentosse, et oma jalgu säästa ja seal hakkasime kaardilt näpuga järge ajades Marina Piccolosse minema. Kaardil oli see üsna lühike tee.
Vahepeal mina muidugi jälle pildistasin. Eriti oma erilist lemmikut - visteeriat, seda näete siin postitustes veel palju-palju.

 Äkitselt tuli majade vahelt välja üks selline võimas vaade.

Muide, siis mulle ei jõudnud veel sugugi pärale, et sellesse "kohe siin lähedal" asuvasse sadamasse jõudmiseks peame ju ka meie sellest kõrgest kaldast kuidagi alla saama...Alles, kui sadama poole keeranud kõrvaltänav sellele terrassile jõudis, sai mulle selgeks, milline ajukääbik ma olen. :oD Õnneks me tervet seda pikka serpentiinina keerlevat autoteed edasi-tagasi kappama ei pidanud, jalakäijatele lõikasid (muidugi üsna järsud) otsetrepid tee palju lühemaks.

 Mõned paadivaated ka kaasale:

 Vaade Marina Piccolo sadamast üles:

 Ja siin juba vaade Capri Marina Grande sadamast:

 Sadamast lihtsamalt üles linna saamiseks oli jalakäijatele 2 vaguniga funikulöör:

See pilt vaguni uksest sai tehtud selle pärast, et see oli nii jabur vaatepilt - iga asi oli omamoodi erineva kaldega:

 Ja olimegi üleval Capri linnas. Vaade alla sadama poole:

 Kohe esimesel väljakul oli üks värvikas keraamikapood. Kaktused ja priimulad, mis alati õitsevad:

 Vaade poodi sisse koos müüjaga, kes kogemata just pildi sisse astus ja ise ära ehmatas:

 Huvitav kastaed trepil:

 Seda ilusat punaste õitega põõsast ma jälle ei tunne. Millalgi hiljem tuleb pisut parem foto temast ka:

 Mis kaunid okaspuud:

 Kuna tõeline turismihooaeg veel alanud ei olnud, olime sel hotelliterrasil ainukesed kohvitajad. Nautisime privaatselt vaateid ja uduvinest läbi murdvat päikest. Kuna meie reis oli suhteliselt tuulevaikne (eriti esimesed päevad) oli mere kohal pidevalt kerge uduvine ja selgeid pilte sai üsna harva. Istusime seal terrassil ja vaatasime selle mäe poole ja ema arvas, et sinna oleks ju lahe minna, aga jääb ära - see on liiga kaugel ja kõrgel:

 Sama terrassi kõrval oleva maja sein võlus mind oma lumivalge ja ülisileda krohvimistööga:

 Veel võimsaid visteeriaid:

 Üks uhke ussikeeleline:

 Augustuse aiad. Ise ilusad ka, aga olulisemad on vaated, mis terrassidelt avanevad.

 Capri klassika:

 Esiplaanil on mingi klooster:

 See taim meenutas läätspuud, aga kindel ma pole:

 Millised värvid!

Kajakad tegid all kaljunukil teatrit, aga fokusseerida ei õnnestunud, eesolevad oksad segasid. Kui astusin hetkeks kõrvale, et sättida manuaalse fokusseerimise peale, oli juba järgmine pildistaja minu asemel (ja jamas samuti fokusseerimisega ;o) ). Las ta siis jäi niimoodi.

Võrratud looduslikud kiviktaimlad. See pisike rada viib alla sügavale Marina Piccolo'sse, aga et meil aeg limiteeritud oli (viimane võimalik tagasisõidulaev oli sel päeval saada vaid poole neljaks), jätsime selle sadama vaatamata.

Veel üks lähivaade sellest eelmisel päeval avastatud tundmatust põõsast. Ilmselt panen millalgi need tundmatud kõik eraldi FB albumisse ja ehk saab mõnele nime ka teada.Tii teab - see on
mürdilehine vahulill - Polygala myrtiolia:

 Oh see sinine vesi! Ma ei väsinud seda imetlemast.

 Jälle tundmatu:

See tundub olema sama puu, mis oli nudituna linnatänaval, aga siin noor nudimata isend. Äkki ei ole ka. Tuli lehti vaadates pähe juudapuu ja googeldades tundub, et see ta vist ongi:

See on nüüd väga vilets pilt, sest need umbrohud petuuniaampli kõrval olid kõrgel müüri sees, aga esiplaanil olevaks umbrohuks on minu arust mingi lõvilõug või härghein:

 Jälle üks säravroosa juudapuu kloostriaias:

Tõeline aianduslik vaatamisväärsus - poogitud palm. Kaikad on kiiluks vahel, et teda liikumatuna hoida ja lisaks suure tuule vastu veel turvaköis ka:

 See ei ole aedadevaheline käik, sellised ongi Capri tänavad:

Ja neil tänavatel sõidavad ja pargivad ka autod, spetsiaalselt sinna sobivate mõõtudega, aga ilmselt väga hea mootoriga, sest kohati on ikka üsna järsult vaja roomata. Piduritest ma ei räägigi. Sellistega veeti nii kaupu kui inimesi. See konkreetselt kuulus ilmselt mingile torumehele, kes oli majja torutöid tegema läinud:

 Miniatuurne rikkalikult kaunistatud eesaed:

 Aga kassid on samasugused laisad nagu meil:

See taim tekitab mulle siiamaani peavalu. Oleks nagu roniroos, aga ei ole ka. Leht pisut-pisut erinev ja mitte ühtegi okast:

 Parempoolsel pildil on võimas puu, mida ma pidasin araukaariaks, aga seda ta vist ikka ei ole. Ma enam isegi ei tea, kas see on üldse okaspuu, sest wikipeedia okaspuuloendist ma sellist puud ei leidnud. Jälle Tii aitab - Araucaria heterophylla. Aga neid puid ikka leidus, eriti aedades.

Üllatuslikult leidsime, et uups, juba me olemegi sel mäeküljel, mida ema nii kaugeks ja kõrgeks pidas ja muidugi vaatasime seda vastaskülje võimsat kaljut, et küll see on ikka kõrge...:

Vasakpoolsel pildil on huvitav vanarauast sepistatud uksekaunistus. Aga parempoolset pilti tegema hakates hüüdsin millegipärast ees minevale emale: "Oota, ma teen ühe arhitektuuripildi ka!" ja see fraas ajas meid reisi lõpuni nii palju naerma, kui kuskil jälle arhitektuuri imetlesime. Muide, hiljem Sorrento kunstimuuseumist leidsime ka ühe maali, millel nimeks "Arhitektuur". Siis oli taas nalja nabani. :o)

See jänesekapsa liik oli sealkandis nagu meil võilill - kollendas absoluutselt igal pool. Võililli oli väga vähe.

Tagumisel mäeküljel paistab terrassidega aianduspiirkond:

Tänav jätkus sujuvalt juba metsa vahel, otsustasime uurida, kuhu ta edasi viib, sest see oli meile juba selge, et Villa Jovise juurde oleks me ilmselt pidanud kuskilt varem ära keerama:

Juba muutusid vaated jälle üle mõistuse kauniteks. Selle pildi esiplaanil on üks suur piimalillepõõsas:

 Ja siin kohtasime esimest korda selliseid erkrohelisi sisalikke. Hiljem oli neid juba igalpool:

 Palmid ka keset metsa:

 Vot kuhu see tee välja viis - Arco Naturale juurde:

 Jälle paar tundmatut lille:

  Tii jälle teab: tutt-kobarhüatsint muscari comosum:

 Ja eriti julge kajakas. See pilt pole zoomitud, nii lähedale ta mind lasigi:

 Edasi läks asi juba kahtlaseks:

 Pisut enne kohalejõudmist olime näinud väikest restorani/kohvikut, aga mina olin karm ja ütlesin, et juua ostame alles tagasiteel. No õnneks selgus, et palju enam edasi ei saanudki, seega saime oma kosutava värskeltpressitud apelsinimahla ja värskendava sidrunijäätise õige pea kätte:

Tagasitee läks juba kiiremini - enamalt jaolt allamäge ja paljud asjad juba pildistatud, aga siiski veel mõned vaated klõpsisin. Vasakpoolsel pildil on taas need võimsad ussikeelelised:

Ja sellest kohast leidsime üles ka selle terrassi, kus ennist kohvitasime. Enamvähem pildi keskel, pisut paremal, on see lumivalge krohvitud sein terrassi kõrval:

 Edasi istusime bussi ja sõitsime saare teise linna - Anacaprisse. Sealt viis "tugitoolidega" funikulöör saare kõrgeima mäe, 589m kõrguse Monte Solaro ehk Päikesemäe, otsa. Niimoodi tuli rohelisele ruudule kollastesse jalajälgedesse seista ja oodata, millal tool sulle alla sõidab. Turvamees aiatas kiirelt istuda ja lükkas piirde peale. Mahatulemine käis samuti sõidupealt, jälle turvamees kätt ulatamas ja sind eemale tõmbamas (tõke tuli ise eelnevalt eemaldada).

Nii me sinna sõitsime. Mul oli mitu-mitu korda tahtmine neile hüüda, et peatage korraks ja laske mind alla taimi imetlema. Seal paistis mitmeid käpalisi ja palju muud huvitavat. Seega, kui aega ja jaksu on, soovitan ülevalt vähemasti alla jalgsi tulla, aga meil läks küll kiireks. Isegi nii kiireks, et lõpus me lausa jooksime bussile, funikulöörile ja laevale. Olime päris viimased, kes viimase laeva peale said.

 Selline on seal kartulipõld:

 Mingi käpaline, sõidu pealt tehtud ja väikeseks lõigatud pilt, seega ega midagi aru ei saa:

 Võrratud vaated mäe tipust:

 Täiesti nagu piltpostkaart ju:

 Mandlipuu:

 See maanina näitab nagu nool otse Vesuuvile:

 Kartulipõlluvaade ka ülalt alla tulles:

 Mingi põnev suur ja kõrge sibullill:

See põnev põõsas nägi lehestikuosas sõidu pealt vaadates välja nagu meie kadakas, aga õitses kui segane. Tii arvates on see mingi puukujuline kanarbikuline, näiteks Erica scabriuscula.

Viinapuud olid alles puhkenud. Kollased ja valged õitsejad seal vahel on mingid kapsad - broccoli vms. Ei tea, kas kasvatavad seemet?

Bussiaknast näpatud vaade Capri linnale. Tee kulges seal päris järsakuserval ja ülesminnes oli seal ääres isegi pisut kõhe. Aga bussijuhid on seal ikka üliosavad!

 Ciao, Capri!

Kuna oli pidevalt nii tuulevaikne, siis me emaga naersime, et siinkandis pole purjekad, siin on mastikad:

 Vasakpoolses pildiservas paistab Sorrento neemetipp, paremale jääb Capri:

 Sorrento rannik:

 Need vihmavarjulaadsed üle kõige on itaalia männid ehk piiniad, minu suured lemmikud:

Siit on hästi näha, kui kõrge on Sorrentos kallas ja kui kõrged mäed, mille ääres linn asub. Muide, et Napolist sinna pääseda, tuleb läbi mägede minna, nii rongil kui neljal rattal.

Tagasi üles rühkides tegime väikese hingetõmbepausi ja pildistasin luuderohtu mattunud lehtpuud. Enamasti olid seal kolhise luuderohud, nii rohelised kui valgekirjud, aga oli ka väikeselehelist. Osadel oli lehekuju päris huvitav.

 Kuna Capril polnud aega toekamaks lõunaks, läksime Sorrentos pitsarestorani. Pildil on pitsa nimega Caprese ja seal peal leidus praktiliselt kõike, mida selles restoranis pitsakatteks pakuti. Hästi vahva oli süüa - võtsid ampsu teadmata, mis maitse sul nüüd suhu tuleb. Ma ei teagi, miks mina siiani arvasin, et kui mingil pirukal või pitsal on kate, siis see peab igalpool ühtlaselt segi olema. Nii on palju põnevam ju!

Üks koogipoe pilt ka. Üldiselt oli igale ilusale asjale peale vaadates aru saada, et tegu on väga magusa asjaga. Aga vaadata oli ikka ilus:

 Õhtul piilusime veel maja katuseterrassile ja tegin sealt ümberringi mõned öövõtted:

See mägedesse mineva tee pilt tuli ikka väga hilja teha, sest kõik õhtud va laupäev-pühapäev oli meie kõrvaltänavas staadionil jalkatrenn ja suured kõrged prožektorid tegid kõik ümbruse valgeks. Muide, pildil olev kollaselt kumav ehitis on üks valgustatud kirik, millest tuleb juttu Sorrento viimasel päeval.

Kui ma nüüd järgnevate päevade pilte sama resoluutselt kustutada suudan, siis oli see pildirohkeim postitus üldse - algse 192 suutsin alla 120 vähendada. Aga millal ma kõik tehtud saan, ei tea, sest homme on plaan Raplamaile tuuritama minna.