Käsitöölainel

Kudusin Kustavile kindad (taanlaste poolt kingiks saadetud 100% villasest lõngast). Et lõng oli kirju, ei teinud mingit mustrit, aga tänu sellele katsetasin ära kiiluga pöidla kudumise. Väga mugav jäi. Et kahest väikesest tokist jäi natuke lõnga üle, otsustasin midagi juurde otsides kinnastega sobiva salli ka kududa. Olemasolevatest lõngadest midagi sobivas toonis ei leidnud ja nii harutasin lõnga ühest imelike mõõtmetega kasutult seisma jäänud poistedžemprist. Vaatasin googlest meestesalle ja leidsin, et asi peab tulema pikitriibuline, seega oli paras järgi proovida seda Alleraa blogis nähtud jääkide kokkukudumise võtet. Täitsa lahe tegemine oli, ilmselt teen nii veel kunagi midagi. Tean, et harutatud lõnga peaks pesema ja sirgeks venitama, aga mul aega (ja viitsimist) ei olnud ja lasin niisama. Hästi jämedate varrastega kudusin ja algul jäi asi eriti lahedalt säbruline (pilt on siis tehtud), aga et poeg eelistas sirgemaid narmaid, pesin salli pärast ära. Plaanisin temaga õues kena fotosessiooni ka teha, aga töö- ja kooligraafikute ning lühikeste päevadega ei sobinud see kuidagi kokku. Siis aga tulid need paar külma ööd-päeva, mille peale Kustav kohe asjad kasutusse võttis ja nii jäigi õige pilt tegemata. Salli lisalõngad pidid küll pisut "hammustama", aga sall ise meeldib pojale niiväga, et seda kantakse teise salli peal. :o) Ja kindad meeldivad ka, ehkki on suureks veninud. Aga ma lohutasin, et siis on eriti hea, saab külmal ajal veel sõrmikud alla panna.

Triinu on ka jätkuvalt megatubli käsitöömeister ja vorpis oma koolitööde kõrvalt veel ka õele võrkpatentkoes mütsi. Paksust ja vetthülgavast lõngast (mis põnevaid tooteid küll tänapäeval leidub!) pehme ja soe müts ongi juba otsaga Stockholmis omaniku peas, sest sobivalt käis issi just oma bridžisõpradega aastalõpukruiisil.

Ahjaa, uue ajalehenumbri sain ka vahepeal küljendatud, sellele läks sisuliselt kogu mu vaba aeg novembris. Nüüdseks on ta juba trükistki tulnud ja võib osta Koogi poest, Ruhest ja Neeme Raamatukogust.
Reedel käisid jälle Kadi ja (juba 8-kuune) Karel külas ning vaatamata tormituulele otsustasime ka jalutama minna. Ning saime maja ees kokku ka naabri-sõbrannadega, kes samuti poisse jalutama viisid. Sellise seltskonnaga me siis jalutasimegi  - neli naist nelja poisiga (pilt on jama, sest väga pimedaks kiskus juba):

 Tormi trotsisid ka välisvalgustuse paigaldajad:

Eile käisime peale esimest jõuluesinemist emaga Virumaal onunaise sünnipäeval (92!) ja muuhulgas viskasime pilgu peale ka Rakvere aknakuusele. On ikka andekad inimesed seal!  Ilm oli pime ja tuled süüdatakse alles täna, sellepärast pildistama ei hakanud, aga nüüd on omal 3D ettekujutus olemas, kui meedias pilte näeb. Eriti meeldisid mulle erinevad inimeste siluetid värvilistel akendel, võib väga efektne olla.
Õhtul jõudsin valmis ka oma sussid (oli mingi üksik suur tokk jämedat hallikirjut lõnga, millega midagi tarka teha ei osanud), millele kunagise kirju sallilõnga jääkidest veel lillekesed peale tikkisin. Sellised mõnusad kevade-sügise sussid, mis sokimoodi koguaeg jalas olla võivad. Ja nii lihtne tehnoloogia!

 Tänases tormivahelises vaikuses sai jälle kaasaga jalutamas käidud. 

 Enne külmasid paljaks kooritud, vaeseke:

 Kaunist pühadeootust kõigile! (muide, võilillelehed kimbus olid mu abikaasa vallatu idee)