Jooksuga läbi 2 nädala

Teen nüüd tõesti jooksuga-postituse. Pildid üles ja märksõnad juurde ja kõik. No ei jõua lihtsalt.
Kodus 16. juunil:

Minu "rahapada":

Osa (erilisemad muidugi) siberlasi jäigi pildile püüdmata.

Ei ole veel jõudnud määrata:

"Diabolol" on huvitavad anomaaliad sees:

20. juunil lõpetas meie megatubli Triinu GAG 9. reaalklassi (1)nelja ja viitega, 7 ainekiituse ja 6 ainevõistluse saavutusega. Nii tubli!

Ja juba järgmisel varahommikul startisime lõunaosariikidesse. Esmalt viisime minu dokumendid Luuale, siis Triinu omad Nõo Muusikakooli ja Nõo Reaalgümnaasiumisse. Ja siis joonelt läbi Luke mõisapargi Muhedikemaale. Olin seekord nii resoluutne enda suhtes, et muid Aaluja-külastusi endale ei lubanud, sest pidin juba järgmisel päeval jälle täiesti puhkamata tööle minema ja ööni jäämine poleks kõne alla tulnud. Ja võrratul Muhedikemaal möödub ju teadagi 3-4 tundi märkamatult. Ja niigi olin sellestki programmist nii sooda, et alles õhtul 1 km enne kodu tuli meelde, et Keit palus mul ju Tartust paar tema mööblitükki ära tuua...:oD
Aga mõned pildid ikka Muhedikemaalt ka:

Ohh kui palju ilusaid erinevaid rodgersiaid:

Pojengil polegi vaja uhkeldavat täidisõit, kui tal on nii uhke südamik:

Kilomeetrite taha leegitsev tradeskantsia:

Hõlmikpuu ja üllatuslikult leidsime Muhedikupapaga ka esimese puraviku:

Mõnusalt ajahambast puretud haldjapingid:

Väikese vabas vormis nimetõlgendusega tähekuusk ja kuldne kuusk.

Vau kui võimsad okkad! Oli see mingi nulg?

Jaanilaupäeval olin peaaegu kella 5ni tööl ja kui sealt siis lõpuks koju sain, tegime kiire grilli ning põrutasime abikaasaga Rammu külje alla võrgule. Merel suudan ma kõige paremini lõõgastuda, seepärast trügisin abikaasa onu asemel kaasa. Vihmakartuses ma kaamerat kaasa ei vedanud ja kõik jaaniöö pildid on mobiiiliga tehtud ja kvaliteet null mis null.

 Kui võrgud sees, oleks patt olnud otse koju tagasi sõita, kui tütre pere ja mehevenna pere rannas lehvitamas olid. Muidugi käisime läbi ja tegime jaanikallid ning istusime pisut lõkke ääres.

 Tagasiteele saime kuivatatud lesta ka kaasa:

 Sombuse päeva lõpuks tuli ka päike pilveserva alt välja.

Oma küla jaanitulele jõudsime jälle nii hilja, et suurem möll oli otsa saanud. Lapsed olid küll kohal, aga kurtsid, et enamus mänge olid kas alla 8- või üle 18-aastastele ja isegi köieveos nad osaleda ei saanud, sest nendevanuseid ei tulnud 2 punti kokku. Ainult kotijooks jäigi veel üle...

 Lõke oli korralik ja hiljem lisati veel juurdegi. Kogu pidu oli seekord kohalike pritsumeeste korraldatud.

 Jaaniussikesed nägime ka ära:

 Kõige pimedam aeg:

Türukute tehtud pavlovateni jõudsime alles järgmise päeva pärastlõunaks:

Laupäeval käisime kiiresti ema aiale esmaabi andmas. Ega ei ole lihtne aiatöödega järje peal püsida, kui oled nii aktiivne, nagu minu ema - lisaks lasteaiatööle käib ta veel naiskodukaitses ja rahvatantsus (sh ka Jõgeval tantsupeol), no ja siis oli ju see Ahvenamaa ka. Nii oligi murust sujuvalt hein saanud ja abivägi oodatud.
Tegin kiiresti mõned pildid ka (mitte küll heinast).
Emal on lillemajas viinamarjade ees võimsad sigisibulaist kasvatatud liiliad:

Ja megalopsakad võõrasemad ning tillid:

Mälestusmärk möödunud aastale:

Vastu ööd jalutasime ka allikale. Piltidel on küll jõgi. Allikas oli nii pimedas võsas, et vaevu nägime veepinna ära ja saime vee kätte.

Koduteel oli vasakul kena loojangukuma ja paremal megasuur tõusev kuu ja igal pool palju udu. Proovisin pildistada, aga oskustest ja tehnikast jäi kõvasti vajaka.

Kuulinnuke ;o)

Mingi hetk kolis loojangukuma juba paremale:

Aga vasakul polnud kuu, oli hoopis midagi laudalaadset:

Pühapäeval niitsin oma muru, kiirustades, et enne sadu ikka jõuaks. Ja siis käis pauk ning meie niiduk oli külje pealt lõhki. Sõna otseses mõttes. Teadjamad rääkisid, et väntvõll lendas. Õnneks sain naabermajast megaraske niiduki laenutada ning miinimumprogrammi murust ära niidetud. Lõpetasin just esimeste piiskadega. Kõva sadu tuli. Oma niiduki tõstsin otse autosse, nüüd siis ootan komisjoni otsust, sest niiduk oleks juulis alles aastaseks saanud.
Õhtupoole tegime Kustiga veel väikese tossude proovimise (väikesed olid ikkagi) jalutuskäigu. Pererahvas kutsus kanu ka tervitama:

Tagasi tulin läbi kasutuna seisva endise osakonnakeskuse krundi:

Ja jälle mõned vihmajärgsed pildid kodu juurest ka (26. juunist):

Õhtul läksin veel korraks välja ja hing ei jäänud enne rahule, kui olin ka oma peenardele kiirabi andnud närbunud pealseid ja lokkavat vesiheina koristades. No millal ometi see kiire otsa saab?