Juba pool novembritki läbi

Pole jälle ammu mahti saanud midagi blogisse panna. Tegemisi on küll olnud ja piltegi kogunenud.
Väga äkki tuli meile suur talv ja maha sadas 20 sentimeetrit kohevat lund. Sai mõnuga rookida, aga enne, kui seda tegema jõudsin, käisime siin hoida oleva põnniga õues ja selline vangikong talle küll ei meeldinud - ühelegi mänguväljakule ega kiigele ligi ei pääsenud, üritasid sammu astuda ja pikali kukkudes oli nägu külma märga asja täis, kelguga (kuhu on jäänud kõik head kõrgetel metalljalastel rasked kelgud???) ei saanud ka lõbusalt lohiseda, sest kõrge lumi keeras selle lihtsalt kummuli, tulemuseks taas külm-märg nägu - no mis elu see on? Kuna maadlesime parajasti just köhast-nohust paranemisega ka, siis ei saanudki pikalt õues nutta ja pidime tuppa tagasi põgenema.

Pärast, kui põnn lõunaund magas, sain küll lume ära roogitud, aga järgmistel päevadel oli taas külmale lisaks ka vinge tuul ja vanaisa põnniga õue ei läinudki. Nii ta, vaeseke, ei teagi, et ka meil on tore lumi olemas. Noh, küllap saab ajapikku ikka teada. ;o)
Reedel plaanisime jalutama minna, aga ootamatult tuli ette võtta hoopis linnareis abikaasa ID-kaardi pikendamiseks. Mh, vanasti anti neid dokumente täiskasvanutele ikka 10 aastaks. Ilmselt sai millalgi riigikassa nii tühjaks, et oli vaja lõivumaksmise intervalli kaks korda lühendada. Ohjahh.
Reede õhtul käisin teatris, Jõelähtme rahvamajas esitas Indrek Taalmaa oma monoetenduse "Sinised kilesussid jalas". Väga lahe oli! Eriti põnev oli muidugi võrrelda tema ja meie monoloogide erinevusi. Nii palju, kui muidugi proffe ja amatööre üldse omavahel võrrelda annab. ;o)
Laupäeval jõudsime hommikul enne traditsioonilist isadepäevabowlingut ikka jalutamas ära käia. Oli külmade vahel üks kerge sulapäev. Mõned pildid ka.

Ma pole päris kindel, kas need olid ikka sääsed (mingid sääsklased küll), kes lumel ringi komberdasid. Tiivad ja koivad tundusid pikavõitu olema.

Õhtul, nagu juba mainitud sai, võtsime taas linnatee ette, et traditsiooniline isadepäeva perebowlingu lahing maha pidada ja pärast veel (Kadi kingitus isale) restoranis kõhud täis pugida. Karel oli bowlingus vasikavaimustuses - kõik kohad tema lemmikuid - palle - täis. Ta ütleb seda sõna nii armsasti pehmelt, et see kõlab peaaegu nagu pajj. Aga restoranis oli laes veel üks sätendav pall ja see oli nii suur, et minagi pole elu sees nii suuri diskokerasid enne näinud. Seal restoranis (Mack Bar-B-Que) oli üldse kõik nii suur, et ma ei ulatunud õieti ninaga laualegi. Ameerikalik värk. Mina, lihtne maakas, astusin muidugi roavalikuga ka ämbrisse. Ei, roog oli imehea, selles mõttes oli kõik korras. Aga kust pidin mina teadma, et nimes sisalduv sõna "sub" viitab allveelaevale ja tähendab omakorda, et hamburger on kolme hamburgeri suurune? :oD Õnneks oli mul abilisi ja kambapeale saime selle burksilaeva otsa ka. Aga limonaadid on seal supermaitsvad ja samuti megasuures klaasis (jagus vabalt kogu õhtuks).

Pühapäeval saatsin kaasa Pärnusse bowlinguvõistlustele ja tüdrukud koolidesse, ise aga üritasin tubli olla ja toad koristada ning söögi valmistada. Natuke tegelesin koolitöö ja kudumisega ka. Koolitööga seoses pildistasin mände, mille määramisega juba pikemat aega möllan. Aga teen neist eraldi postituse millalgi. Siia panen lihtsalt paar käbipilti, valge männi ja mägimänni omad. Käbidega on ikka lihtsam neid määrata, aga ilma...

Esmaspäeval käisin esimest päeva praktikal. Oandu looduskeskuses. Vau! mul oli tunne, et ma peaks ennast kuuks ajaks järjest sinna totaalselt sisse kirjutama, et kõigest vahvast, mida seal pakutakse, osa saada! Ja igatahes juba selle esimese tutvumispäeva peale võin kindlastisoovitada kõigil sinna minna! Ja ma pole nende põhilistele "leivanumbritele" ehk matkaradadele veel jõudnudki...Jõudsime ainult hoonetega tutvudes korraks üle hoovi minna, aga juba sellegagi nägime nugise jälgi ja jänese einestamisraja jälgi ka:

Kahjuks tagasiteel Lahemaa laante vahel vurades superkuud (ehk ülikuud, nagu minu juhendaja Tiina nii kenasti emakeelset väljendit kasutas) näha ei õnnestunud, alles viimasel koduteelõigul siras kuu üle metsa, aga selleks ajaks oli ta juba üsna tavalise, vaid pisut suurema kuu moodi. Aga äkilisse külmalainesse sattusin küll ja see tõi teele paksud voogavad udulaamad, mis autotulede kumas müstiliselt küütlema hakkasid.
Teisipäeval käisime jälle natuke jalutamas. Märksõnadeks said seekord Rammu saarele paistev päike, sanglepp ja luiged.

Väljas sajab praegu taas lund, aga juba homme keerab see kõik vihmaks ja suureks sulaks, nädala prognoos lubab püsivat plussi, isegi üle 5-6 kraadi. Must poriaeg tuleb siiski. :o(  Kõige hullem, kui taimed nüüd peale külma ja lumeperioodi leiavad, et kevad on käes ja kasvama hakkvad.