Ärkamised ja tärkamised

Mõned aprillikuised lille- ja putukapildid - on ju see aeg, kus iga päev õues midagi põnevat avastada on. Ma käin ikka võimalusel hommikuti tiiru ümber peenarde ehk loen oma "hommikust ajalehte".
Lapselapsega männialust riisudes leidsime madalal oksal vana käbi pealt kaks tiillukest triinut. Vaatamise jooksul pudenes käbi maha ja suure vaevaga leidsin ühe triinu üles (pildil on ta mu töökindal). Pärast toas uurisin ja leidsin, et see oli komatriinu. Siin üks Imbi Vahuri pilt, kust on paremini näha, miks ta just koma nime kannab.

Oli see nüüd samal või järgmisel päeval, kesse mäletab, aga peenart paksust lehesodist päästes äratasin üles selle võimsa (4+cm) tegelase. Minu õnneks oli ta veel unest väga uimane ja ainult tuias vaikselt ringi - ega vapsiku viha alla ikka sattuda ei tahaks ju.

Kui lõpuks päike ja minu vaba hommikupoolik kokku said, täienes minu aialinnupäevik kohe õige mitme tegelasega. Lisaks vilgastele päeva-paabusilmadele (keda ma pildile püüda ei jõudnud) leidus hulgaliselt ka töösse keskendunud või muidu laisklevaid tegelasi.
Karukimalane:

  Keegi kärbes: 

 Ja hulgaliselt mesilasi:

Esimesed krookused murus õitsesid juba ammu ära ja ma kartsin, et peenardest on kõik hukka saanud, aga õnneks olid nad lihtsalt palju pikema unega.

Sinililli - neid tavalisi metsast tooduid - on mul peenras juba mõnusalt palju. Selle koha pealt tuleb küll neid muidu maapõhja kirutud mullamurelasi tänada.

 Amuuri adoonisega oli meil Aalujate grupis kõva arutelu - et ikka kellel kus kasvab ja kas juba õitseb või ei ja miks. Lõpuks jõudsime selleni, et nad õitsevadki igaühe aias eri aegadel, sest tingimused on nii erinevad ju. Minu oma pistis ka lõpuks nina välja ja siis hakkas kiiresti paisuma:

Aianduspoodidest ostetud ajatatud priimulaid peenrasse pistes võivad nad küll vahel ka läbi talve õitseda, aga "korralike" priimulate õitsemahakkamine on siiski hoopis teistmoodi mõnusalt elevusstekitav. ;o)

 Must lumeroos:

Võrkiiristest olid tänavu esimesed need sinised, kelle sordinimed ('Gordon', 'Harmony' ja mingi veel) peenra ümbertegemise käigus segi või sootuks kaduma läksid. Helesinine ('Katharine Hodgkin') ja tumelilla ('J.S. Dijt') avasid oma õied pisut hiljem. Danfordi iiris läks mul kahjuks välja (liiga kuivad suved) ja Vinogradovi võrkiiris on nii hiline, et paar päeva tagasi oli tema pung alles pisut kollakas. Tänaseks ehk on juba lahti.

 

Tegelikult on alanud ka see igakevadine peasügamishooaeg "mis mul küll siin tärkab?" stiilis. ;o)