Harjumaad avastamas

21.- 22. novembril oli meil Harjumaa giidide koolituse lõpuks reis, mis oli ühtlasi ka praktiline eksam, st iga koolitusel osaleja tegi umbes 40-minutilise ekskursiooni meile kõigile oma piirkonnas. Imeliselt vahva ja sisukas reis oli! Ees on veel kirjalik ja suuline atesteerimiseksam, eks näis, mis sellest saab. Aga praegu mõned pildid ekskursioonilt.
Kuna koolitusel osales hästi palju giide just Ida-Harjumaalt, aga sügispäevad on väga lühikesed (teine päev oli plaanitud juba lääne poole), oli meie graafik äärmiselt tihe, palju oma programmist tuli sõidu pealt ära rääkida ja ajalimiiti ületada ei tohtinud. Nii mul polegi kõigist kohtadest pilte tehtud. Esimeseks saime Maardu fosforiiditeemalise ekskursiooni, siis Rebala muinsuskaitsealast, siis oli minu kord Neeme teelt ja Neemest, järgnes Ihasalu ja edasi Juminda poolsaare poole liikudes teele jäävad vaatamisväärsused.
Esimesed pildid ongi alles Hara sadamast. Räägiti nii vanast all- ja pealveelaevade demagnetiseerimise sadamast kui praeguse sadama arendamisest ja tegevusplaanidest. Niisamuti kuulsime palju põnevat nii Hara saare kui ka kohaliku mandripealse looduse ja külaelu kohta.

 

 Edasi siirdusime Kolga-Aablasse lõunale, aga sedakorda mitte hästituntud Mer-Mer kodurestorani:

 Vaid hoopis naabertalus asuvasse kodurestorani Johannes, kus olid samuti imeliselt maitsvad road:

Kolga mõisa kohta rääkis üks meie õpilastest teel sinna sõites natuke fakte, aga mõisa külastamiseks oli jäänud niivõrd vähe aega, et saime vaid kohalikult giidilt muuseumitoas põgusalt kiire, aga mõnusa ülevaate mõnedest mõisaga seotud lugudest ja legendidest. Väga õpetlik ja imetlusväärne oli sealjuures see, kuivõrd meisterlikult sai giid hakkama, kui grupp andis talle vaid 10 minutit esinemiseks. Jah, muidugi tundsime kõik, kuidas tahaksime uuesti kõike põhjalikumalt vaatama-uurima tulla, aga pooliku etteaste tunnet ei jäänud.

Järgmiseks tiirutasime ringi Jägala küla väikestel teedel, kuhu mina kunagi sattunud ei olnud. Põnevust kui palju! Ja ma pean tunnistama, et vaatamata suurele soovile polnud mina siiani üheski hiies enne käinud. Nüüd siis tean vähemasti ühte hiit, mis pealegi on üsna minu kodu lähedal. Võimsad ja suursugused olid need 700-aastased tammed ja pärnad seal küll.

Järgmine peatus oli Anija mõisas. Seal olime me küll juba mõisasisese giidituuri saanud eelmise koolituse lõpetanud giidilt meie ühe varasema koolituspäeva ajal, aga seekord tegime tiiru hoopis pargis. Seal on tehtud mõnus meelte ja tunnete rada, mida oleks iseäranis tore suvel külastada (kui saab ka paljajalu käbidel kõndida ja muid loodushüvesid nautida).

 

 Isegi hiidmuna oli veel äratuntavas konditsioonis:

 Üks puhkepesadest:

Lagunenud terrassitrepp on küll pisut raske kõndimiseks, aga nägi välja kuidagi väga mõnus isetekkeline kiviktaimla:

Niiske ja külma sügispäevase pargituuri peale oli väga mõnus minna mõisa sisse sooja teed ja saiakesi nautima.

Oli nii pimedaks läinud, et (seda oli ette juba arvata ka) meie järgmine sihtkoht - Kiili vald - sai läbi sõidetud vaid pimesi uskudes, et seal on see ja seal on too. Vaid Nabala palvemajja saime sisse uudistama. Mind võlusid seal imeliselt hoolikalt ja ühtses stiilis tehtud fototahvlid toimunud üritustest, aga pilti unustasin teha.
Olgugi, et kottpime, suutis Kiilikandi giid siiski suurepäraselt kummutada levinud väite justkui poleks väikeses Kiili vallas midagi vaadata. Ooo, kui palju seda kõike veel on! Ainuüksi 10-kilomeetrisel Nabala-Paekna matkarajal on 15 põnevat looduslikku või ajaloolist vaatamisväärsust.

Aga juba oligi aeg minna meie ööbimiskohta - Peoleo hotelli, kus enne õhtusööki said kõik selle päeva giidid oma etteaste kohta põhjaliku tagasiside nii juhendajatelt kui "klientidelt" ehk teistelt giididelt. Väga oluline ja efektiivne õppeprotsessi osa, muide! Loomulikult sai ka palju nalja, no kasvõi näiteks minu etteaste kohta juhendaja märkmikusse kirjutatud märkus: "Keset paksu metsa ütleb tema, et vaadake, seal puudesalus..." :oD :oD :oD
Aga praeports oli Peoleos küll mehiselt suur ja imeliselt maitsev:

Järgmisel hommikul suundusime Rummu. Kuna meil polnud nii palju aega, et tavapärast parve- või paadimatka üle järve teha, käisime bussiga esmalt puhkekeskusega tutvumas ja kaevanduse ning vangla kohta filmi vaatamas ja seejärel teiselpool järve aherainemäe otsa ronimas.
Tünnikämpingud:

 Suurt peoparve alles ehitatakse:

 Aga mäe otsa ronimiseks tuli esmalt vanglasse minna:

 Järgmine sihtkoht oli Vihterpalu jõe kaldal. Vihterpalu mõis muidugi.

Kuna Padiselt meie grupis ühtegi giidi polnud, aga klooster ise ikka äärmiselt oluline vaatamisväärsus, tegi meile seal põneva tuuri eelmisel korral atesteeritud giid, kes meile juba varasemast loengustki tuttav oli.

Selle koolituspäeva lõunasöök oli jälle äärmiselt põnevas kohas - Paldiskis tavernis Peetri Toll, kus meid võõrustas perenaine ise ja tegi põneva tuuri otsast otsani ajalugu ja näitusi täis majas.

 

Viimane peatus oli meil Suurupi ülemises tuletornis. Kahjuks alumise tuletorni perenaine pidi koolituse pooleli jätma ega saanud ka meile seal tuuri teha, aga ülemine oli küll äärmiselt põnev koht.

 

 

Nagu tähele panite, olin ma seekord üsna napisõnaline, aga seda meelega. Nimelt on suur lootus, et kõigis nendes põnevates kohtades ootavad teid juba nädala-paari pärast korralikult koolitatud ja atesteeritud giidid, kes rõõmuga teile kõik need põnevad saladused avaldavad. Igatahes mina soovitan väga kõiki neid kohti külastada. Ja giidide kohta leiab vajaliku info siit lehelt. Hoidke siis meile pöialt, et kolmapäeval oma atesteerimiseksami tehtud saame. ;o)