laupäev, 16. veebruar 2019

Vaikselt ikka kevade poole

Kuigi tegelikult on alles veebruari keskpaik ja kalendri järgi on peaaegu pool talve veel ees, käib päike juba mõnusalt kuumalt ja kõrgelt üle meie taevakaare ning väiksemad külmalained vahelduvad aina tihemini ja pikemalt suurte sulalainetega. Jah, loomulikult võib veel suuremaidki külmasid tulla ja kui tuuled peaks Soome poolt pikalt puhuma, pole välistatud ka meie rannikumere jäätumine, mis toob tõelise kevade alguse kaugele tulevikku lükkumise. Aga see on normaalne ja tuleb lihtsalt kasutada neid mõnusaid päikese ja soojuse hetki ära, et omale pisut lisaenergiat hankida. Eriti on see energia vajalik, kui oled taas tõbede küüsi langenud.
Käisimegi Triinuga täna kevade märke otsimas ja leidsime neid ning muid muidu toredaid loodusmärke rohkem kui küll. Aga kontrastiks panen esialgu üles pildid 23. jaanuarist, mille ma üllatuslikult täna alles kaamerast leidsin - olin nad sinna täielikult unustanud. Pildid on kõik ainult koduhoovist.
Tookord oli parasjagu vaikne ja lumesajune päev ja mul õnnestus vaikselt suure männitüve varjus hiilida hoovinurga elektriposti sepikojale piisavalt lähedale ning töösse süvenenud suur-kirjurähni härrast mõned toredad portreepildid teha. Isased tunneb hästi ära punase kuklalaigu järgi, emastel on punane ainult sabaalune ja noorlindudel on pealagi ehk kiird punane ning sabaalune kahvatum, peaaegu roosa. Piltidelt on hästi näha nii postiprakku surutud pooleldi räsitud käbi kui ka mugav tööasend, kus lisaks küünistele on tähtis roll ka tugevalt posti vastu surutud sabal. Kahjuks paar päeva hiljem olnud talviste aialindude loendusse see peaaegu igalõunane külaline kirja ei läinud, sest loendasin linde hoopis hommikusel tunnil, kui oli söögimajja kõige rohkem külalisi oodata. Aga kommentaaris mainisin ta ära küll. :o)

Üks kaugem külaline oli ka millegipärast otsustanud läbi paksu lume meie õuele ennast kergendama tulla. Peab mainima, et kaitsevärvustest need koduloomad küll midagi ei tea - hellikud sihukesed! :oD

Mõned lummavalt kaunis rüüs peenraehted ka:


Aga nüüd siis tänaste, üsna kevadiste piltide juurde. Alustasime jälle koduhoovilt, siinsed lumekupud olid maja lõunaseina äärest välja sulanud juba õige mitu päeva tagasi ja see oli kindlapeale minek, et kevadet kaamerasse püüda. ;o) Tänaseks oli kolmele esimesele taimele lisandunud veel neli õitsejat. Kahjuks jäin ma õueminekuga hiljaks ja päike oli peenrast juba eemale keeranud ning õienupp sulgumas.


Ilm oli nii ilus, et isegi mustvalgel asulasildil säras taevas siniselt. Rohkemgi tegelikult, kui pildile jäi.
Kellelgi, ilmselt ikka merikotkal, oli selle männi jämedal kõveral ladvaoksal üks mehine lõuna olnud. Lauakoristamine aga toimus pisut kiirustades ja kajaka tiivapaari jäägid pudenesid okstele laperdama.
Tammede otsas leidus lapsi ja sarapuudel päris pontšakaid rohelisi pungi (puhkemise äärel olevaid urbi muidugi ka).
Rannal oli tuul lausa tormipoja mõõtu ning sundis meid mütsidele lisaks kapuutse kõvasti pähe tirima, aga lained ja adruhais olid mõnusad.
Tundub, et viimane lumeelukas on kivilt merre põgenemas. Ei tea, mis pääsemist ta sealt loodab?
Aga merelt puhuvast tormituulest oli meile kasu ka, sest enamasti valvas ja ettevaatlik merikotkas inimesi nii lähedale ei lase, et mina oma nõrga teleobjektiiviga teda tuvastatavalt pildile püüda suudaks. Ega need pildid seegi kord teab mis head ei ole (eks sa fokusseeri sellisele sinitaevas ringituuseldavale täpile oma kaamera kiiresti ära), aga mõned vahvad poosid on ikka näha. Ja, nagu tihtipeale juhtub, oli tal seegi kord kajakast korravalvur kannul lendamas. Eks see on üks mitme otsaga asi (kui meenutate jalutuskäigu alguse poolseid pilte). Ehk Pisuhända tsiteerides - Kord on Westmann all ja Piibeleht peal, siis jälle vastupidi....










Et teid nüüd ilusti maa peale tagasi tuua, lõpetan fragmendiga Vareksekivist, mida minu mees ja tema sõbrad lapsepõlves hoopis Mammutikiviks kutsusid. Aga Vareksekivi pidi ta olema selle pärast, et vanasti käisid mehed seal varestele märki laskmas. Varest kutsuti Soome mõjutustega rannakeeles varekseks ja kukemarjalgi oli siinkandis nimeks vareksemari. Ja, muide, Vareksekivi nimi sobib ju ka selle pärast hästi, et seegi tegelane on jääajal meile just Soomest rännanud.
Ilusat kevadeootust kõigile!

1 kommentaar:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Sinu postitustest on alati vaid suur rõõm :) Mulle meeldib ilusaid pilte vaadata ja neid sul jagub.