Mai keskpaiga hommikused ajalehed

Jälle on kogunenud ports aiauudiseid. Aiatöid ma küll üldiselt teinud pole. Uudiste lugemise kõrvale saab mõni karjuv umbrohi välja tõmmatud, aga...esiteks on külmavõitu, teiseks on kiirevõitu ja kolmandaks on meil globaalne probleem liigirikaste kooslustega, seega soovitatakse aias vähem rohida ja niita. Vot nii. Loll, kes vabandust ei leia oma laiskusele, onju. ;o) Nii ma siis kasvatan kannikese, niitja mailase ja võilillemuru, et mesilinnukestel oleks, kust nektarit ammutada. Muide, täna nägin oma aias esimest mesilast, siiani olid ainult kimalased mu silma alla sattunud.
Aiauudised küll, aga ikkagi alustan hoopis metsalilledega. Kollane ülane on mul peaaegu kõikjal. Algul püsis ta aastaid ontlikult ühe sireli all, aga ausalt öelda ma ei teagi, kas need kõikjal laiutajad on nüüd tema lapsed või hoopis ema aiast mullaga toodud. Kanakoole on igatahes ema aiast tulnud. Aga jah, need kollased ülased on nüüd kõikjale ronimas. Ega ma vastu pole, need särasilmad on alati mu suured lemmikud olnud. Aga siia piltidele said tulbi kaenlasse roninud kollased ülased. Nad tunduvad pikkuses tulbiga võidujooksu pidavat. Aga lähemal vaatlusel selgus, et neil eriti pikkadel isenditel on mingid tõvetäpid ka. Ma kahtlustan, et seesama tõbi neid ka niimoodi pikkusesse kasvama on pannud - rakud saavad vigast infot ja ülane aina kasvab. Ei tea, kas peaks paanikat tegema või laskma loodusel omaette toimetada?  Ilmselt otsustan oma suures laiskuses selle viimase kasuks - läheb siis nende teiste võsaülastega kuidas läheb.

Aga kui nüüd juba jutt teistele võsaülastele läks, siis siniseõielised ei õitse mul tänavu üldse, on ainult mõned äbarikud lehed.  Aga eelmisel suvel Aalujate kokkutulekul kokku ahnitsetud erilised sordid on praegu küll uhked. 'Kentish Pink' tundus avanedes olema kõige tavalisem valge, ainult armsalt ümarate kroonlehtedega. Siis aga märkasin, et alakülg oli neil kroonlehtedel roosakas, kumades enda alla jääva õie pealegi roosakaid varjundeid. Ja õhtuks või sajuilmaks õisi sulgedes on nad lausa tumeroosad.

Samad õied kinniselt

Teine nimega võsaülase sort on hoopis põnev - 'Monstrosa'.

Paar nimetut uut võsaülast on ka, aga nemad leidsid, et kui nime pole, siis pole vaja nägu ka näidata, aitab lehtedest küll.:oD Ju suvatsevad siis (aastate pärast) õitsema hakata, kui ma nende olemasolu juba päris unustanud olen.
Üks peaaegu valge õiega kannike:

 Aubrieeta:

Enam ma ei mäleta, mis eriline kobarhüatsint see oli, aga igatahes mitte harilik. Pikad peened lehed kasvatab ta endale juba sügisel peale ja on siiani olnud selline natuke tüütuvõitu "pussakas". Aga tundub, et möödunud põuane suvi oli talle väga meeltmööda, sest tänavu on nad imeilusad ja lopsaka õitsemisega.

Vasakul nõeljalehine leeklill ehk padjandfloks, paremal minuga esimest kevadet veetev tähtfloks. Õite suuruse vahe ongi just selline.

Kaukaasia hanerohi oli mul kunagi 5 kohas, aga teised kohad on hääbumas või juba hääbunud karvase kadakkaera vallutuste all. See üks aga hullab täiega:

 Miski ei saa vana hea darwin-tulbi vastu!

Meie maja katus ja tuulekast (korstnad ka) vajavad hädasti renoveerimist. Pragusid ja lausa auke jagub kuhjaga. Minu lepalinnuke tegutses juba mitmel hommikul selle prao vahet käies. Äkki otsustas sinna pesa teha?

"No mismoodi te remondite seda katust ja maja, kui igas praos keegi meist elada tahaks, ah?"

 Lõpuks alustas ka meie punane sõstar õitsemisega.

Kivila või...khm...kassila. Esiplaanil hullunud kaukaasia hanerohi, tagaplaanil hullunud värdforsüütia.

 Euroopa võrdviljak ja tipmine puksrohi.

Ennastunustavaid õitsejaid on teisigi.
Väike igihali:

 Evelt saadud topeltõieline priimula:

 Ikka kimalasi ka sekka:

'British Gamble' nartsisse sai paar aastat tagasi 5 tükki ostetud. Nüüd on veel vaid 1 õis.

Drüüas on märkamatult õitsema hakanud. Ja paremal mu emadepäeva armas ampel.

Hilissügisel paari euroga ostetud tilluke serbia kuusk 'Karel' tukub alles. Taustal ülalmainitud kobarhüatsindid. On ju uhked!

Tähtkarvane hanerohi ja tulp, millel nimi ära kadunud.

Sekka seeni kah - käbinarmik:

Mägisibulad võivad oma iluga hulluks ajada:

Värd-kukehari 'Purple Emperior'. See nimivärv tuleb hiljem.

Alõtšaõied. Murel peaks homme alustama, kirsiga läheb veel aega.

Kevadine nabaseemnik ja õevane murtudsüda.

Peenemad sõnajalad alustavad, kohalik laanesõnajalg tukub veel täiega.

Selline siis mu vannilahendus tänavu sai. Potid on mullaga täidetud ja ootavad tomatitaimede õueistutamise ilma. Aga see peaks saama tehtud enne reisile minekut. Vannis on äärtes maasikad, siis tippsibulaid ja tilli. Keskel on jäetud 3 kohta aedubadele.

Sügisel sain Taivilt portsu verevaid sõstraid. Kõik on rõõmsalt elus, isegi see, mis potis talvitus.

Maasika-ehmespoiga kohtumine küll ei rõõmusta. Noh, linnukesed, teie abi paluks!

Kopsurohi tulbiga. Küll ma ootasin, et kopsurohi piisavalt pikaks sirguks, aga päris vist ei jõuagi...

Need on nüüd harilikud kobarhüatsindid:

Mu lumeroosikompott:

Üks uuematest püvililledest, nime ei viitsi otsida.

Kesse annab kindlust, et see harilik nurmenukk on ja mitte kriimula...

Mõni mamma ei raatsi kuidagi oma suurekskasvanud lapsi vabaks lasta, omal uued tulekul. Tausta lasin ka näoraamatus mõistatada. Üsna kähku mõeldi välja.

Mõned uued nartsissid.

Peaaegu sinimustvalge, kas pole?