See võrratu Metsik Rannik II

3. päev. Lõuna Orzoga.
Ilmateade lubas terveks reedeseks päevaks vihmasadusid, aga niikuinii oli just sellel päeval meil kokku lepitud lõuna Orzoga ja pikalt restoranisistumine plaanis. Seega, las sajab!
Aga hommikul veel ei sadanudki ja mõtlesime, et teeme ikka tiirukese linna peal. Olin turismiinfopunktist saanud väikese reklaamlehekese (küll ainult katalaanikeelse), kust võis aimata, et just sel hommikul (ja nädala pärast jälle) on kohalikul turul mingi näidiskokkamise üritus. Meie õnneks kasutavad nad selleks inglisekeelset nimetust - showcooking - ega muidu küll poleks aru saanud, mida see lipik pakub. :oD
Aga jah, turule oleks niikuinii tahtnud pilgu peale visata ja sättisimegi siis sammud sinnapoole. Esmalt vaatasime üle letid nii väljas kui sees, ostsime omale pool kilo mureleid ja imetlesime kalalette.

Valik oli väga suur ja hinnad üsna krõbedad. Imestust tekitas sukanõelasuuruste kalakeste müümine (8-15€ kilo) ja lesta kilohind (34-38€).

Tõsi, lest oli meie omast ikka suurem, aga ma ei tea meil ühtegi nii kallist kalaliiki müügil olevat...
Siinkohal on paras välja tuua Tii kommentaar eelmise reisipäeva postituse kohta:
"Vahemere kalavarudega on kehvad lood. On tunnistatud, et 'varud on totaalselt kokku kuivanud'. Pole seal enam õngeturistidel suurt midagi teha ja poeletil on ka kohalikku kala vähe ning kallis. Muuseum ongi siis see koht, kus võib kunagist elavat kalurielu nostalgitseda."
Sukanõelakala kohta küsisin hiljem Orzolt ka. Minu voldikus seda polnudki, ehkki ma isegi nägin rannal jalutades neid paar tükki kaldale uhutuna, aga neid pidi puhastamata jahusse kastetama ja siis rohkes õlis praetama. Kahjuks sel päeval neid selle restorani menüüs polnud, et saaks järgi proovida.

Veel jäi turulettidelt silma peadega jäneserümpade rohkus, mille peale ütles Orzo, et Hispaania on aegade algusest olnud jäneste maa. Leidsin viite ka seda kinnitavale poolsaare foiniikiakeelsele nimele.

Aga kui letid üle vaadatud, selgus, et ürituse alguseni on veel terve tund ja me otsustasime mingi vaiksema kohakese otsida, kus oma mureleid nosida. Suundusime turutagustele tänavatele ja mõne aja pärast oligi eramajade vahel üks väike mäkketõusev roheala.

Isegi pingid olid, aga me eelistasime istuda ühe erilise puu ümber olevale kivist piirdele, kus me kohalikule kassile üritasime selgeks teha, et meil pole liha ega kala, ainult mureleid. Pesin mureleid kotis koos meie pudelist valatud veega loksutades, alles tagasiteel märkasime, et pargi alumises osas oli ka veekraan täiesti olemas. Aga see kulus meile muul otstarbel ära. Koit läks eespool ja üks hetk hoiatas mind, et ma koerasita sisse ei astuks. Hunnik fikseeritud, läks mu pilk ettepoole tema plätudele ja mis ma nägin? :oD Loomulikult oli hoopis tema see, kes oli kuskilt mingi hunniku üles leidnud. Siis oligi rõõm, et olime kraani avastanud. Aga ma pean mainima, et sellistel hetkedel tugevalt reljeefne tald küll rõõmu ei tee (nagu ta pärast vihmamärgadel tänavakividel tegi).
Aga seda puud, mille all me istusime, ma kohapeal välja ei mõelnudki. Kodus millalgi turgatas nagu välk selgest taevast pähe üks puunimi ja selgus, et see ta oligi - mooruspuu.

Kahjuks on siin viljad veel alles pisikesed ja rohelised. Ega ma küll ei tea, kas mul oleks seal pähe tulnud, mis puu see olla võib ja neid proovida julgenud, kui need küpsed oleks olnud. Aga ilus oleks see punamustakirju vaade kindlasti olnud.
Tagasi turule jõudsime ikka veel pisut enne üritust, aga jälgisime mõnuga ka sättimist.

Algul tehti väike intervjuu ka kohalikule raadiole vist. Siis tuli üks neist sama reklaamlipikut jagama ja kuuldes, et me ei katalaani ega hispaania keelest aru ei saa, selgitas pisut plaane. Et kohaliku haigla toitumisnõustaja räägib tervislikust toitumisest ja siis kokkame ja saab toite proovida ka. Seda olin kirjadest juba isegi aru saanud, et see on kalastusmuuseumi korraldatud üritus, aga see oli samas ka turu enda promomiseks, sest alles nüüd märkasin, et turul olid kõigil müüjatel samad põlled, mis ürituse läbiviijatel. Põlledele on kirjutatud "estimo el meu mercat", mis tähendab "ma armastan oma turgu".

Näidiskokkamises praeti kalatükke, mida serveeriti riisi ja oliivõli-sidrunimahla-sibulakastmega, aga eelroaks pakuti hummusedippi porgandi, kurgi ja paprikaga. Pärast pakuti veel ka guiche' ehk pirukat, aga selleks ajaks pidime me juba lahkuma, et oma sõbraga lõunale jõuda. Retseptid saime ka, proovisime ära tõlkida (algul google pilditõlkega ja siis sõnastiku ja intuitsiooni abil korrigeerides, päris naljakas oli).
Hummusedipp köögiviljakangidega:
300 g valmis(küpsetatud, keedetud, hautatud) kikerherneid, ube või läätsesid,
pool küünt küüslauku,
oliivõli,
soola ja pipart,
sidrunimahla,
2 porgandit,
1 seller (ja neil oli ka kurk ning paprika).
Purusta kaunviljad köögikombainis või nuimiksriga, lisa hakitud väike küüslauguküüs ja aeglaselt purustamist jätkates oliivõli, kuni segu muutub paksuks. Maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga. Serveeri tervislikuks dipikastmeks koos puhastatud ja kangideks lõigatud köögiviljadega.
Kala riisipadjal sidruni-murulaugu-õlikastmega
150 g värske nahaga kalafilee tükke,
keedetud valget riisi,
1 küüslauguküüs,
oliivõli,
soola ja pipart,
sidrunimahla,
murulauku, peterselli või basiilikut.
Klopi õli sisse poole sidruni mahl, sool, pipar ja hakitud maitseroheline, jäta kaste ootele. Kuumuta pannil õli, lisa purustatud küüslauk ja keedetud riis, sega, kuni riis kuumeneb, pane kõrvale. Kuumuta pannil pisut õli, puista sinna natuke jämedat soola ja aseta soolale kalatükid, nahk allpool. Prae kalatükid mõlemalt poolt kuldseks ja serveeri riisipadjal, niristades peale natuke rohelist kastet.
Kanaliha, porru, emmentali juustu ja kreeka pähkliga pirukas (quiche)
1 muretaigen,
250 g peeneks hakitud ja kergelt soolatud kana (sise)fileed,
2 hakitud porrulauku,
soola ja pipart,
oliiviõli,
4 muna,
300 g koort (vedelat),
200 g emmentali juustu,
1 kreeka pähkel,
värsket estragoni.
Sega kana, porru, sool-pipar ja oliiviõli kokku, kuni kõik on ühtlaselt õline, jäta seisma. Vooderda pirukavorm muretaignaga, tee kahvliga augud sisse ja küpseta kuldseks, aga mitte liiga palju, sest teda on vaja veel küpsetada. Klopi munad koorega segamini, maitsesta soola, pipra ja estragoniga. Laota kanamass taignale ja vala koorekastmega üle. Aseta piruka keskele kreeka pähkli poolikud ja puista kõik üle emmentali juustuga. Kui on kiire, küpseta 180°C juures 20-25 minutit, aga kreemisema tulemuse saamiseks 150°C juures tund aega.

Sellised üsna lihtsakoelised retseptid siis. Ah jaa, loomulikult käis iga retsepti lõppu lause, et kõiki tooraineid on mugav samast turult osta. Kas meil ka kuskil turul midagi taolist tehakse? Aga road olid maitsvad ja minu jaoks oli näiteks täielikuks uudiseks see kala praadimise viis - pannile õli sisse sool ja alles siis kala. Proovisin seda juba kodus ka, väga hea oli. Nagu juba mainisin, siis piruka proovimist me kahjuks ära oodata ei jõudnud, sest pidime kokkulepitud ajaks hotelli fuajeesse jõudma.

Orzo viis meid ühte oma kahest lemmikust restoranist - Celler de la Planazza. Restorani nimi tähendab keldrit tühja platsi ääres. Plats ise oli muidugi kõike muud kui tühi - seal oli parkla. Aga mõned ajad tagasi, kui meri veel kõrgem oli, oli see plats tõesti tühi, sest suurvee ajal oli ta üle ujutatud.
Ja siis ta kostitas meid rikkaliku kalamenüüga, seega ka Koidu toiduunistus sai täidetud. Kuid esmalt toodi meile lauale väikesed vorstiviilud ja oliivid näksimiseks. Siis oli eelroogade kord. Kohaliku singi nime ma ei mäleta, siis anšoovised, vahemere rannakarbid ja mingid paneeritud ribad, kelle nime küll ka Orzo mainis, aga mul ei jäänud meelde. Ja muidugi suured roosad krevetid, mis on üks Palamóse visiitkaartidest. Aga olulisim asi eelroogade juures oli vaagen röstitud saiade, küüslauguküünte ja poolikute tomatitega. Orzo rääkis, et enamuses hotellide restoranides serveeritakse seda juba valmistehtult, aga peenemates tuuakse just nii ja siis istub punt hiinlasi selle ümber ega tea mida teha. Noh, meil vedas, sest Orzo demonstreeris meile mõnuga, kuidas tuli võtta saiaviil, hõõruda see tomati lõikepinnaga tugevalt üle, natuke soola lisada ja õli peale niristada. Küüslauku võib ka hõõruda või viilutada juurde, kui soovid.

Pearoaks oli suur valge lihaga kala huvitavate otsekui õlis hautatud kartuliviiludega. Need kartulid on Orzo suured lemmikud, Koidule maitsesid ka väga, aga minu jaoks olid nad pisut liiga kummalise konsistentsiga. Noh, eks mul oli kõht juba eelroogadest üsna täis ja see kala (millist täpselt minu voldikust jälle ei leitud, hmm) oli tõeliselt hea. Eelmisel päeval hotelli restoranis söödud maitsetu kalaga ei andnud seda karvavõrdki võrrelda. Ja siis toodi veel magusamenüü, oeh! Sellega ma olin ka hädas, sest 2 maiust tundusid liiga isuäratavad ja pane siis kaalud nende vahel valima...lõpuks otsustasin mango-passionikreemi kasuks ja see oli tõeliselt mõnus värskendav maius. Katalaani kreemi (mis pidi olema sama mis prantslaste brüleekreem) maitsen järgmisel korral. Jõudsime nimelt otsusele, et sinna läheme vähemasti ühe korra küll veel sööma.
Meie lõunatamise jooksul oli terve aja korralikult sadanud, aga Margarida lahe äärde Orzo lapsepõlvekoju jõudes tulid veel vaid mõned piisad. Tegime veel väikese tiiru linnas, kus Orzo vuristas ette oma vaatamisväärsusi. Mõned jäid meelde ka ;) Aga kahjuks ärimehe ja pereisa kiire elu ei lasknud tal rohkem aega meie jaoks näpistada ja nii jäimegi jälle omapead. No sellise lõuna peale ja vihmasajus oli vaid üks mõistlik asi, mida teha ja seda me ka tegime - pidasime siestat ehk keerasime magama. :oD
Õhtul ütles Koit algul, et tema enam täna ei liigu, aga kui mina ikka heietasin mõtet pikima muuli otsa muna juurest vaadet nautima minna, sest eriti enam ei sadanud, ei pidanud temagi vastu ja otsustas kaasa tulla. Muul osutus muidugi kaugemaks ja pikemaks kui see hotelli aknast vaadates tundus ja nii juhtuski jälle, et suutsin oma mehele plaanitud 5000 sammu asemel üle 12000 organiseerida. Oh mind!
Näe, võrgupuhastamise abitöölistel oli õhtune vahetus alanud. Parempoolsel pildil üks armas kääbuskasvu küpress mingist hekist.

Muulidel jalutades nautisime ninapidi juures kalameeste tööd - ei ole siin kuskil muulil käimine keelatud või sadamad saja luku ja riivi taga. Igasuguseid keelusilte oli küll. Lõbustasime end nende tõlgendamisega. Ja ega kohalikud neist küll väga ei pidanud. Muuli otsas keegi õngitses, muulil jalutati lahtise koeraga jne.

Meie tõlgendused: istudes kala püüda ei tohi, pead jalgu sirutama. Ja kaladel on keelatud sinu konksuga ära minna. Koerakeelusilt on pildistamata jäänud kahjuks.

Aga ega kalad lollid pole - teavad väga hästi, et sadama akvatooriumis on nende püüdmine keelatud. Vaatasin korra üle kaiserva ja sealne vesi kubises suurtest (no ikka kilosed ja suuremad) kaladest. Hea turvaline ju ringi ujuda ja paatide ning köite küljest maiuspalu nokitseda.

Siin käis parasjagu traalvõrgu laevale rullimine:

Värvidega katalaanid ei koonerda, ilusad traallaevad on:

Selliseid võrgukuppe ehk poisid kasutavad ka meie profikalurid, aga, nagu juba ütlesin - ega meil naljalt sadamasse uudistama ei pääse.  Ühesõnaga - kui meiesugustel pisitegijatel on kupu otsas lipud, siis suurtel laevateedel peavad kupud olema ka radarite poolt nähtavad ja sellepärast on neil lipu asemel otsas sellised metallist lehtrisarnased moodustised, mis radarite signaale peegeldavad.

Vaade muulilt tuletornile:

Kui sadam ootab vaid ühtainust laeva, siis sada kajakat sealt sada rõõmu leiab eest...

Vaade meie "kodurannale" muuli tipust. Hotell on kohe suure tornmaja kõrval:

 Ja siin suurendus hotellist endast. Meie toaaken on esimese madala osa paremas nurgas, hotellinime (TRIAS) all. Onju palmi otsas, nagu ütlesin. ;o)

See muna ise ka, mille juurde minemisest ma rääkisin. Eks ta üks muuliotsa märk-poi ole, aga õige ilus teine.

Kai oli turvatud selliste lihtsate betoonplokkidega, ei mingeid harulisi nikerdisi nagu meil. Ei oska öelda, kumb efektiivsem on, aga ilusamad on need harulised vist.

Koerakeelust üleastumise tõestuseks ka üks imearmas "mõmm", kes hea meelega perenaise asemel hoopis meiega oleks jalutanud.

Üks lähipilt hiiglaslikust agaavist (vist ameerika agaav), mida mäekülgedel palju leidus:

Selle 18. sajandist, ilmselt kuskilt sõjalaevalt pärit kahuriga on selline tore lugu, et nägin oma rannapromenaadil ühte kahuritoru ja lugesin kaardi tagaküljelt infot kahuri kohta, mis mingile tänavale paigutati ning arvasingi, et sellest jutt ongi. Aga nüüd äkki kuskilt majanurga tagant üles vaadates (olime sealt ennegi mööda käinud, aga ju vaatasime parajasti teise suunda) avastasime teisegi kahuri. Ja tegelikult just sellest oli seal kaardi taga juttu.

Selle ankru juures on kiri, et see olla kuulunud Palamóse rannikul 1794. aastal uppunud purje-sõjalaevale San Isidoro (eks võis ju kahurgi samale laevale kuuluda)ja see tõsteti välja 3. augustil 1986. aastal. Selle Proa'ga seal sildil on raskem, sest google järgi on see üks katamaraanilaadne veesõiduki tüüp ja mingi fond Buenos Aireses. Võta siis kinni, kas see leiti sellise sõiduriista või selle fondi rahastuse abil...

Mulle tundub, et siin ankru kõrval, promenaadi alguses asuvat purskkaevu ma lõpuks  ei pildistanudki, aga selle ümber olid vastavatest ilmakaartest puhuvate tuulte nimed. Jah, neil on kõigil oma nimi ja eriti keeruliseks teeb asja see, et igas linnas on need nimed omamoodi. Sellised on siis Palamóse tuulte nimed:
Tramuntana - põhjatuul
Gregal - kirdetuul
Llevant - idatuul
Xaloc - kagutuul
Migjorn - lõunatuul
Garbi - edelatuul
Ponent - läänetuul
Mestral - loodetuul.
Ja kui tuultest juba juttu, siis ilmaennustus lubas järgnevateks päevadeks kõva tramuntanat, mis tõepoolest tuligi, aga see oli äärmiselt harjumatu, et see tugev palme painutav põhjatuul oli ülisoe ja mõnus. Kujutage ette, mis meil siin (eriti põhjarannikul) tugeva põhjatuulega on - topi sada vammust selga ja parem ära nina üldse õue pista. :oD

Aga oma jalutuskäigu ja päevaseiklused üldse lõpetasime mõnusasti jäätisekohvikus merevaate ja suurte vahvlituutudega. Njämm!
Ja ikka kogu pildivalikut näeb siit.