See võrratu Metsik Rannik IV

5. päev. Ratastega botaanikaaeda.

Hommik algas suure kruiisilaeva sissesõiduga. Tänasime õnne, et meie plaanid meid siit rahvamassidest ära viisid. Aga vahva oli vaadata, kuidas see ülisuur mürakas lootsi juhendamisel otse meie akna alla sildus.

 Soojendustrenn eelmisel päeval tehtud, võtsime viimasel päeval ette oma suurima planeeritud ürituse - sõita ratastega 8 km kaugusel olevasse botaanikaaeda Festival jardins de Cap Roig. Seekord oli meil ette kokku lepitud, et tuleme kl 10 rataste järgi ja peaaegu õigel ajal oli noormees ka kohal. Muide, hotelli kõrval rannal oli mingi suurem mootorratturite üritus algamas, lausa autotee oli suletud. Veel üks põhjus äraminekuks. ;o) Mitte, et me rattureid kardaks, aga kogu see möll...

Niisiis alustasime juba tuttavas suunas minekuga. Kuna kaardi järgi tundus, et söögikohti me teele ei jää, varusime staadioni kõrvalt Lidl keti hüpermarketist ka üht-teist söödavat pikniku tarbeks kaasa. Sidrunivett selles poes jälle polnud ja Koit otsustas hoopis jääteed joogiks kaasa osta.
Seekord olime targemad ja piilusime ka teisele poole silda ning leidsime eelmisel päeval kadunuks jäänud rattatee üles. Ja sealt siis edasi juba sihtmärgi suunas. Olid mõnusad põlluvahelised rattateed, enamus tõuse märkamatud ja laskumised lauged.
Lõpu poole läks asi juba rohkem mägisemaks, metsasemaks ja juurikasemaks. Aga see oligi tore vaheldus - ei tüdinenud rattasõidust ega kõndimisest liialt ära.

Isegi ohakad on seal uhkemad kui meil - ohtrate "lisaokastega" ja kenas marmorkuues teeservakaunistused:

Eks see kollane vist mingi seanupp (Leontodon) on, aga nii nunnu tumeda südamikuga. Need punased täpikesed on muidugi putukad, mitte lilleõiemuster. Sametlestad ilmselt. Ja need suured kintspüksid meenutavad natuke mu kodusest rannast leitud kaselehekärsakat (aga ma koduste hilisemate piltidega siia sisse trügima ei hakka, kui kunagi selle üles panen ja meeles on, siis lingin siia ka).

Ei, see ei ole pilt viljapõllust, see on pilt hoopis põlluserva umbrohtudest :oP

Pildistasin seda ilusat punakat mingisuguse odra pähikut, aga selgus, et sattusin hoopis jahi tunnistajaks. Üleval on üks krabamisvalmis krabiämblik (ma just millalgi enne reisi koduse metsapostituse juures krabiämbliklastest rääkisin, kes mäletab) ja all ukerdab ohete vahel pahaaimamatult keegi väike tiivuline tegelane...

Ka meie armastatud aiasuvik lõvilõug on Vahemeremaades tavaline taim. Muide, see tänapäeva täppisteadus keerab kõik lihtsa ja loogilise pea peale. Nimelt peeti lõvilõua perekonda vanasti mailaseliste alla kuuluvaks, nüüd aga DNA järgi teeleheliste alla.... Ja parempoolsel pildil on üks vägihein. Ma ei jõua ära kiruda, et ma ei lasknud Koidul iseennast selle vägiheina kõrval pildistada, siis oleks ka mõõtudest aimu saanud. See keset vart asuv üksik avanenud õis oli umbes minu silmade kõrgusel...

Põlluservas küünitas üle aia ahvatlev viljapuu (virsikupuu ehk), aga õnneks oli ta veel täiesti toores. Muidu ma poleks kindel, et ma oleks suutnud end viisakale käitumisele sundida... :o)

Suurem enamus suuremaid talukohti omab ikka tornidega kindluselaadseid elamuid. Oleks ju tore kunagi üks selline ka risti-põiki läbi käia. Igatahes tuleb mulle selliseid nähes kohe huulile katalaanikeelne sõna casa, aga tõlge mu peas kõlab pigem nagu "minu kodu on mu kindlus" :oD

Sellest üle põllu paistvast (aga tornita) majast mööda sõites selgus, et see on mahajäetud ja ma korra isegi mainisin, et äkki läheks sisse vaatama, aga Koit ei tahtnud kuuldagi ja eks ta üsna räsitud tundus olevat.

Torniga korralik majapidamine ja värava kõrvalt võis lugeda, et nimi oli tal visiitkaardi kohaselt "Oliivi talu". Et siis see puu paraadklumbi keskel on väärikas eas oliivipuu. Aga see peenar mulle meeldib - selline parajalt metsik ja rohtunud nagu minugi peenrad. ;o)

Vahepeal laskus tee natuke mäekülje sisse ja teeserva järsakutel kasvasid sellised toredad taimed. Veel toredam on asja juures see, et kui valmistusin seda postitust tegema hakates lootusekübemeta selle taime nime otsima ja muud asjaajamised mind linna Tii aeda viisid, leidsin tema uuest peenrast uustulnuka, kes mind ahhetama pani. Muidugi oli Tiil vastostetud iludusel ka nimesilt olemas ja mu probleem sai ootamatult lihtsa lahenduse. See kaunitar on niisiis kalju-nabarohi ehk Umbilicus rupestris. Muide, söödav ja kergelt ravimtaim isegi (hmm, nüüd ma siis loen, et tema lehemahlaga saab kriimustustelt valu ära võtta). Ootan põnevusega Tii kestvuskatse tulemust, sest kirjade järgi on ta 7. külmatsooni taim, aga meie olud on karmimad, 4. kuni 5. tsoon.

Üks armas sõnajalg, tõenäoliselt keegi imaratest on ka nabarohuga koos pildile trüginud.

Selle okkalise ja punamarjalise taime lehed (väga jäigad, otsekui plastist) olid mulle tuttavad meie lillepoodides valmistatavatest kimpudest. Botaanikaaiast leidsin talle nime ka - torkav ruskus (Ruscus aculeatus).

Ja veel meie suvikuid - lillhernes (kivitamme lehtede vahel)...

...ja prantsuse lavendel:

Õied ja lehed reedavad, et kanarbikuline:

Aga põõsas minust kõrgem. Ega täpsemalt küll määrata ei oska, sest kanarbikuliste sugukonda kuulub 100 perekonda 1350 liigiga. Naljakas on muidugi jälle see, et uuemate kommete kohaselt kuuluvad sinna gruppi ka seenlillelised ja uibulehelised...ehh-noh, saa siis mingi selgus majja.

Selle põllu serva pidi üles liikudes ja teisest servast jälle alla vurades jõudsime lõpuks asfaltteele välja, kust teeviit näitas paremale botaanikaaia suunas, aga otsustasime enne käia korraks veel natuke vasakul, sest seal tundus kaunis vaade olevat (google kaardil oli ka fotoka märk). Oligi avar ja kõrge vaade, mille järele tasus ronida.
Mere poole:

Ja teisel pool teed (mingi majutusasutus) olid samuti kenad vaated:

Siis aga vurinal jälle tagasi mäest alla, et teisele poole üles rühkida.
Jätsime jalgrattad piletikassa juurde hoovile. Panime need ikka lukku ka, kuigi poleks vist vajadust olnud. Ja siis sisenesime sellesse imelisse aeda.

Aia rajajateks olid 1927. aastal Costa Brava rannikule elama asunud vene kolonel Nikolai Voevodski ja inglise aristokraat Dorothy Webster, kelle hobideks olid arhitektuur ja joonistamine (mehel) ning arheoloogia, sisekujundus ja aiandus (naisel) ja kes siis seal oma unistusi täide viima hakkasid.

Enne surma, 1969. aastal pärandasid nad kogu selle rikkuse riigile tingimusel, et see peab kõigile avatuks jääma. Vastavalt nende viimasele soovile on nad sama aia kõige ilusamasse kohta ka maetud. 17 hektari suuruse aia ülalpidamisel on abiks "la Caixa" fond, seal on peaaegu 1000 taimeliiki kogu maailmast, palju skulptuure kuulsatelt Hispaania ja rahvusvahelistelt kunstnikelt ning igal aastal peetakse sealsel vabaõhulaval üht suve prestiižsemat muusikafestivali - Cap Roig Festivali. Muide, juba paari nädala pärast on sel festivalil esinemas näiteks Sting ja pileteidki (hinnavahemikus 260-690€) on veel saadaval. ;o) Orzo rääkis, et vanasti tavatses ta ikka festivali aegu seal lahes kalal käia - merele kostsid õige tuulega kontserdid ülevalt kenasti ära.
Kogu see mäekülg on tõeline aare - imeilusad istutusalad mõnusate salasoppide, puhkenurkade ja vaateplatvormidega.

Ma muidugi lootsin sealt leida nimed ka kõigile oma eelnevalt avastatud tundmatutele, aga võta näpust - kohalikke tavalisi lilli, puid ja põõsaid leidus seal küll, kuid ilmselt arvati, et "neid teavad niikuinii kõik" ja sildid olid hoolikalt juures näiteks pirnipuul, faasseni naistenõgesel ja muudel meie jaoks hästi tavalistel taimedel. Päris eksootidel muidugi ka. Ja mõned nimed ma ikka leidsin ka, näiteks ogalise lantaani. ;o)
Aga üks esimesi hullutajaid oli "tähtjasmiin" ehk kummaliselt koleda eestikeelse nimega lõhnav soonseemnik Trachelospermum (Rhyncospermum) jasminoides. Mitte ei saa aru, miks ei võiks selle kauni taime eestikeelne nimi olla ingliskeelsega sarnane. Kui ma nüüd õigesti aru sain, on see liaan küll laialt kasutuses parfümeeriatööstuses jasmiinilõhna tootmiseks, kuid see pole siiski söödav jasmiinitee taim. Mingitest foorumitest oli küll väiteid, et seesama ongi, aga ma ei pea suvalisi kommenteerijaid väga usaldusväärseteks allikateks. Seega ei soovita selle taime õitest tehtud teed enne jooma hakata kui olete spetsialistilt üle küsinud. ;o) Aga nina võite õitesse ikka suruda. :oD

Kolmkant-läikõis Lampranthus deltoides kannab inglise keeles nime roosa jäätaim.

Lilla kroonlauk Tulbaghia violacea ja haruline bulbiine Bulbine frutescens, mõlemad väga ahvatlev välimusega liivase kasvukoha taimed. Uurides selgus, et haruline bulbiine on meil tuntud ja ravimina kasulik toataim. Huvitav, kus mina olen elanud, et teda minu aknalaual veel ei ole? Ja küüslaugu-sibula-redisemaitseline lilla kroonlauk sobib samuti toas talvituma ja õues suvitama. Ohjahh, nii need ahvatlused aina tekivad...

Vasakul hariliku maasikapuu ja paremal sinise eukalüpti viljad. Harilik maasikapuu (Arbutus unedo) on väidetavalt oma ladinakeelse nime saanud väljendist "ma sõin ühe ära", sest mari on küll ilus ja söödav, aga jahune ja maitsetu. Eukalüptist rääkisin pikemalt juba eelmises postituses.

Paremal peaks hariliku robiinia ehk valge akaatsia kaunad olema, aga vasakpoolsete kaunade omanikku ei tutvustatud mulle nimepidi.

Lõuna-Aafrikast pärit "sinine kartulipõõsas" ehk Lycianthes rantonnetii. Mürgine, nagu ikka maavitsalised.

Yukka ehk tääkliilia õitsemist olen ennegi näinud, lihtsalt ilus oli, nagu ka need küpressilised  müüriserval reas.

Calliandra tweediei ehk üks oalaadsete seltsi mimoosiliste alamseltsi kuuluv paabupõõsas, pärit Brasiiliast ja eestikeelset täisnime tal minu arust pole. Selliseid säravaid pintsleid täis, väga ilus!

Ohh, millised kaktused! Trichocereus smrzianus on küll tavapäraselt kaunite õitega siilikkaktus, kui nime googeldada, aga sellised osaliselt lamavad isendid õievartega (mulle tundub vist, et õitsemise lõpetanud) näevad küll nagu vahvad paksud paharetid välja :oD

Need on ka mingid siilikkaktused, aga korraliku võimlemispalli suurused, võimas!

Drosanthemum speciosum ehk mingi kasteõis on niimoodi lähivaates kuidagi haleda olemisega...

...aga kui ta moodustab sellise müüriserva katva vaiba, on kohe teine asi, kas pole!

Veel üks ülivahva viisnurkne sukulent. Nime ei leidnud, aga meenutab mulle natuke kalanhoed. Google pildiotsing suutis mulle välja pakkuda ainult kivirikulaadsete seltsi, ei midagi täpsemat.

Kestvikutest (Aeonium) tuli meil Aaujatega teema üles juba ammu enne minu reisi ja siis kirjutas neist pikalt ja põnevalt Tii oma postituses. Minge lugege sealt. Siin aga vaade mustale kestvikule (Aeonium nigrum), kui neid on massiliselt ja nad parajasti ei õitse.

Alyogyne huegelii jälle puudub eestikeelsete taimenimede hulgast, aga inglise keeles on ta lihtsalt sinine või lilla hibisk. Taim on igatahes pärit Austraaliast ja olnud Inglismaal kasvuhoonetes populaarne juba 19. sajandist.

Silt (Othona capensis), mida ma heauskselt selle siniseõielise taime juures pildistasin, ei kuulunud siiski talle ja nii on meil tegu tundmatu iludusega.

Aga siin siis see lubatud nimi ilusale kohalikus haljastuses armastatud lillele - ogaline lantaan (Lantana camara), mis kuulub raudürdiliste seltsi ja mida mõnel pool kutsutakse ka suureks, punaseks, valgeks või metsikuks salveiks ja isegi linnukesemarjaks (ilmselt temal toituvate koolibride pärast). Muide, varju see troopilise Ameerika taim kohe üldse ei talu ja metsadest teda ei leia, ainult metsaservadest.

Mainisin ju, et aed on täis skulptuure ja seda ta oli ka. Aga paljud moodsad skulptuurid mind väga ei kõnetanud ja, nagu näha, taimed kõnetasid palju rohkem. Seepärast ongi see ainuke skulptuur, mis minu piltidele jõudis. Aga see on ka üks imeliselt tore skulptuur - naine aias.

Convolvulus cneorum ehk põõsas-kassitapp ja jälle see roheline kintspüks ka end pildile sebinud.

Selle taime juures oli google pildiotsingust ikka abi, ehkki esimene katse parempoolse pildiga päädis mingi tiigimänniga (pond pine), aga vasakpoolne pilt tõi õige taimenime kätte - grevillea. Muide, Austraalias õitseb see taim 12 kuud aastas.

Need kasteõied, hotentotiviljakud, keskpäevalilled ja muud taolised taimed on minu jaoks ikka veel nii segased, nagu enamusele eestlastest on härjasilmad, kesalilled ja karikakrad kõik ühes pajas. Las see siin siis olla lihtsalt üks ilus roosa lill. :o)

Ega ma kogu parki ristipõiki läbi ei käinud ja kõiki taimi ükshaaval üle ei lugenud - seda ei suudaks vist keegi - aga kõike nähtut nautisin täiega. Koit tegi vahepeal mingil kõrvalisemal pingil pikutades kerge uinaku ka.

Aga lõpuks hakkas minugi aju väsima. Tegime Vahemerevaadet ja sooja põhjatuult nautides pingil oma väikese pikniku ja asusime vaikselt tagasiteele.

Et kaks korda sama teed mitte sõita ja rohkem näha, otsustasime tagasi tulla rohkem ranniku äärest väiksemaid teid kasutades. Rannikuäärne matkarada oli küll jalgsimatkajatele mõeldud, aga kaardil paistis piisavalt ka teid olevat, mida mööda kulgeda. Panime googlesse rattajuhised paika ja hakkasime minema. Paraku mingitel aegadel metsavahelistel teeristidel levi puudus ja telefon ei osanud meid õigesse paika sättida. Õnneks kubisesid rajad matkajatest ja üks küsimus vastutulijatele kinnitas me arvamuse õigsust.
Vasakpoolsel pildil olime jõudnud kõrvalkünka otsa ja pildistasin korgitammede vahelt tagasivaadet botaanikaaiale. Parempoolsel pildil on aga üks koerlibliklastest. Kuigi paljud liblikad rändavad vapralt läbi kogu Euroopa ja pikemaltki, siis täpselt sellist (silmikut) ma meie liblikaraamatust ikka ei leidnud. Uurisin siis liblikagrupist ja sain kiiresti teada, et tegemist on Pyronia bathseba nimelise liblikaga, kellel on eriti tore inglisekeelne nimi - Hispaania väravahoidja.

Vaheldumisi oli jälle laskumisi ja tõuse kuni järsku ühel pikal laskumisel tuli hästi järsk vasakkurv sisse. Teadsin, et mu mahapidurdatud hoog on sellise kurvi jaoks liiga suur, aga kahest mägede päevast väsinud tagapidur ei suutnud enam eriti palju välja pigistada ja pidin esipiduriga appi asuma. Teadsin, et sellises kruusases kurvis see head ei tõota, aga valikus oli kas kurvis kukkumine või hooga otse teeservast väljasõit (ma täpselt nüüd küll ei mäleta, kas seal ootas ees kaljusein, kaktused või iileksid, aga midagi koledat kindlasti) ja nii maandusingi oma küljenahkadega korraliku kruusariivi otsa. Õnneks riidega kaetud osad jäid peaaegu terveks, käsivars aga oli päris kole. Nüüd oli muidugi jama majas, et me vee asemel jääteed olime ostnud, aga teha polnud midagi muud kui edasi sõita. Vahepeal oli metsa vahel üks maja, kus isegi värav valla, aga keelusildid üleval ja sisse piiludes akendel luugid ees, seega ma kondama ei läinud ja sõitsime lihtsalt edasi.
Kohalikest metsadest nii palju, et valdavad on siin musta männi erimid pürenee männid (Pinus nigra salzmannii). Kohapeal pidasin neid piiniateks, sest lagedal kasvavad soolopuud olid vanemaaealisena samamoodi ilusad käharad sirmid nagu Itaalias nähtud piiniad. Alles kodus tekkis ikkagi fotosid uurides kahtlus ja googeldades selguski tõde. Nojah, mõlemad on kaheokkalised männid, käbidki üsna sarnased ja ega ma täpsemalt tunnuseid uurima ei hakanud.
Alusmetsas leidus kohe äratuntavatest taimedest ülalmainitud kõrgeid kanarbikulisi, palju iileksit (osalt murumadalana) ja üht teist ogalist liaani (seega pealtnäha meie valgusküllase palumänniku all jalutada paljaste jalgadega seal küll ei tasu). Rohttaimi oli ka põnevaid, aga teraviljad ja fenkool olid ühed tavalisemad umbrohud lisaks kirjulehelisele ohakale.
Kuigi pilt jäi väga udune, tundub mulle, et vasakpoolne võib olla mingi alpi ristiku lähisugulane. Ja parempoolne tundub mingi vaak olevat.

Vasakul fenkool ja paremal mingi soomukas.

Palju oli teeservades ka korgitamme, mis on siinkandis üks ajalooline tuluallikas olnud, ja hõbepaplit ning muidugi ohtralt hiid-pilliroogu. Mõnda väikest kivitamme nägime ka. Nii nunnude lehtedega teised! Ja ime-ime, neid võib leida isegi Eestist, ehkki mitte loodusliku liigina. Aga kui ma nüüd seda tunnuste osa sealt lingitud artiklist loen, siis ma kipun arvama, et minu pildil vist polegi puhas kivitamm, heal juhul ehk hariliku tammega hübriid. Aga nunnu on ikkagi. :o)

Veel räägiks jõgedest, sest ootasin pikisilmi ühe kaardilnähtud jõe ületamist. Teadagi miks - et oma haavu lakkuda. Aga silla all ootas meid tühi org, nagu ka järgmise, eriti sügava jõesängi puhul. Eks need mägijõed on jõed ainult siis, kui mägedest midagi kõvasti alla sajab-sulab. Ja Pürenee poolsaare kirjelduseski on öeldud, et jõed on veevaesed.
Varsti hakkasime jõudma La Fosca ehk tumeda lahe lähistele. Liivarannaga lahte näitas meile oma ringtuuril ka Orzo ja rääkis, et see on oma nime saanud tumeda kalju järgi, mis keset seda lösutab. Tee äärde hakkasid ilmuma ka esimesed hoovid, aga veevõtu kohta ikka ei olnud. Mingi hetk näitas viit ja juhendas ka telefon rattaraja keeramist tänavalt alla vasakule ja õige pea käskis telefon jälle paremale keerata, aga seal olid tellingud ees ja suure kortermaja või hotelli ehitus pooleli. Jätkasime siis otse minevat rada kuni jõudsime randa. Küll veel mitte liivasesse Fosca randa, vaid kivisele kaldale, aga alla veepiirile sai ja ma sain oma haavad liivast ja sodist soolveega puhtaks pesta.
Nüüd oleks võinud juba rahulikult matkamist edasi nautida, kui meil oleks teeots olnud. Proovisime kaardilt nähtud kohe kõrval asuvale tänavale pääseda, et sedakaudu taas rajale saada, aga majade aiad olid külg-küljes kinni ja kui oligi tagavärav, siis oli see lukus. Ja maa pool lõppes asi jälle sama ehitustandri aiaga. Läksime siis mere poole, et tänava lõpust ehk ikka saab. Ei, seal olid ka aiamüürid. Kõrvalt läks küll kõnnitee mööda kallast edasi, aga see koosnes suuremalt jaolt treppidest. Jätsin Koidu rataste juurde ja läksin luurama, et kas tõesti pole ühtki läbipääsu tänavale ja mu otsinguid kroonis edu - mõne aia jagu edasi oligi väike trepiga jalgvärav tänavale. Neid treppe polnud seal ülearu palju ja väike tassimine päästis meid plindrist.
Kogu selle sahmerdamise peale oli mul mingi kinnisidee edasiminemisest ja Koit pidi vägisi sundima mind keset seda kaldaterrassi vaadet nautima.

Vaatasin siis natuke ja rühkisin aga jälle edasi, kuni äkki olimegi juba möödas nii La Foscast kui Cala Margaridast ja Koit ütles, et nüüd läheme küll oma lemmikpingile apelsini sööma. Oh mind lolli küll!

Päev oli alles kõrgel, aga meil ring juba tehtud ja hotell käeulatuses. Oleks ikka võinud ju randu ja vaateid nautida, siia-sinna sisse põigata jne. Ega siis kukkumine ja teesulg pole mingid maailmalõpud, neid tuleb matkal ikka ette. :oD
Aga eks me olime juba üksjagu väsinud ka. Tahtsime veel supermarketist läbi minna, sest hotell ei suutnud hommikul mu soovi täita. Tahtsin nimelt õhtuks hotellituppa tellida pudeli alkoholivaba vahuveini ja maasikaid, et pulma-aastapäeva väärikalt tähistada, aga veinimaades alkoholivabasid alternatiive ei tunnistata ja maasikajutu peale hakati ka kuskilt kaugelt abi otsima, lõin siis hoopis käega. Aga ei õnnestunud meil neid ka ise supermarketist hankida, sest pühapäeval olid poed juba kella 14st kinni.
Mis siis ikka, viisime rattad laenutusse tagasi ( kuna kokkulepitud ajast varem, siis pidime veerandtunnikese, aga ainult veerandtunnikese onu tulekut ootama) ja läksime hotelli duši alla.

Mõnus värske tunne jälle sees, otsustasime all tassi teed juua ja siis mul tuli tellides idee küsida vähemasti mingi alkoholivaba kokteili järele. Saingi meile virgin mojitod, mis asendasid mu hommikust üllatusideed ja olid mõnusalt värskendavad.

Ja seejärel suundusime oma viimasele jalutuskäigule Palamóses, mis Koidu soovil viis jälle sinna, kus neljapäeva hommikul alustasime - tuletorni juurde. Ukerdasin jälle seal mõnusatel kaljunukkidel, pildistades veetaimi ja eemal kaljunukil istuvat lindu. Pildile püüda ma seda ei jõudnud, aga juhtusin nägema, kuidas laine paiskas üles kivile mingi väikese kala, kes siis laine taandumise järel paaniliselt hüpates tagasiteed otsis. Leidis ka. Ja tagasi üles ronima hakates leidsin jalajälje moodi õõnsusest kivil ühe pisikese kuivanud krabi. Aitäh sulle, Vahemeri, selle viimase toreda kingituse eest!

Linnu määramine oli mul liblikast lihtsam, sest mu Linnumääraja sisaldab kõiki Euroopa ja Vahemere maade linde. Niisiis on see karikormoran.

Oleks nagu mingi lutsern, hübriidlutsern ehk.

Selles kõrtsis (google piltidel küll ülipeen restoran) me ei käinud, lihtsalt ukse kõrval asuv keraamilistest plaatidest silt oli vahva. Üritasin aru saada, mida see nimi tähendab. Tundub, et kunagi oli üks kalurinaine Pepa Caneja, kes pühendas kogu oma elu sellele, et tegi kohalikust toorainest väga head sööki ja pakkus seda kõigile sadama külalistele, olgu nad siis kalurid, linnaelanikud või turistid.

Õhtu oli juba hämar, aga üritasin siiski lõpuks ka ühe hea pildi juba esimeses reisipostituses mind lummanud sirelmeeliast saada.

Ja korgitamme tüve polnud ma ka ju kuskil korralikult pildistanud - see siis otse meie hotelliakna all:

Tagasiteel astusime veel läbi jäätisekohvikust ja kostitasime end mõnusate vahvlituutudega. Siis aga polnud enam pääsu - tuli minna tagasi hotelli kohvreid pakkima, et hommikul kohe peale sööki Barcelona poole teele asuda.

Kõik selle päeva pildid leiab siit.