Veel juunist

Aeg lendab iga aastaga aina kiiremini ja kiiremini. Noh, eks see üks levinumaid klišeesid on, aga paraku nii see on. Tänaseks hetkeks on mu elus juba üle kuu aja uus ja põnev lehekülg ette keeratud, aga minul ikka veel peaaegu kogu suve uudised kirja panemata. Eks ma siis üritan kuidagi kiiremini ja kokkuvõtvamalt neist ennast läbi närida ja panen siia postitusse juuni teise poole tegemised.
Kõige olulisem selle perioodi sisse jäänud üritus oli muidugi Triinu parimate võimalike tulemustega gümnaasiumi lõpetamine, kuhu peaaegu kogu me suur pere kohale sõitis.

Kõik meie järeltulijad:

Ja meie ka:

Triinu vanematega ja vanaemaga:

Meelis on pildilt puudu - tema kaelas olid ürituse IT-lahendused - aga teised Nõkku kohale sõitnud said kõik ühele pildile, sest seal pargi all käis vastastikku pildistamisteenuste palumine. ;o)

Vasaku pildi palusin mina teha - kõik mu tublid nõokad koos.

Pärast pidu sõitsime Kosele ja tegime oma väikese perepeo, kuhu tulid ka need, kes kaugele tullla ei jõudnud. Ma küpsetasin selleks puhuks ühe piraka britta koogi.

Kuna tegu oli ju pööriajaga, saime kesköisel kojusõidul isegi Jägala joa pildile. Hägusevõitu küll, aga ikkagi. Meie noorte ulakas pooleaastane koerabeebi Sherlock tuli aga sülle vangistada, sest teadupärast hämaras pildistamine vilkaid noorukeid eriti selgelt salvestada ei suuda. :oD

Meenutades ja kalendrit lapates leidsin, et ega juuni teise poolde enam palju üritusi ei mahtunudki. Algas ju suvituspiirkonna klienditeenindusasutuste kõrgaeg, seega enamus ajast olin tööl. Õnneks on suvepäevad väga pikad ja nii jõudsime enne ja pärast tööaega ikka pisut loodust nautimas käia ka.
Ja 28. juunil korraldasin ühe suveõhtuse Uitro sääre matka, kuhu tuli mõnusalt suur seltskond kokku. Kuna matk toimus hilisõhtusel ajal, ei saanud kohvikus matka lõpetada ja nii palusin hea sõbra appi, kelle koduaias pidasime meeleoluka pikniku koos isuäratavate hõrgutistega maha. Aitäh, kallis Eva!
Paar pilti matkalt ka (aga rohkem pilte näeb siit):

Muide, ehkki ma sellist suveidülli praegu pakkuda ei saa, on siiski juba tuleval pühapäeval (st 20. oktoobril) võimalik jälle Uitro säärt külastada. Ega ei teagi, kauaks sedas rõõmu on, sest säärele on juba tehtud detailplaneering ja sinna tuleb hulk erakrunte, sealhulgas ka erasadam. Kui mujal peaks kallasrajal liikumine ikka säilima, siis seda ma küll ei tea, mismoodi sellest erasadamast matkaja mööda peaks saama. Seega - kasutage võimalust, kuni veel saab!

Aga siia lõppu panen veel valiku juuni teise poole loodus- ja aiapiltidest.

Kuldkann ei ole just väga levinud suvelill, aga kuna talle meeldib just lahja lubjane või liivane maa, siis meiekanti on ta  minu rõõmuks tee leidnud.

Pildistades kuulsin teda laulmas ja arvasin ka mingit liiki, mida siis kodus pildilt kinnitama pidin. Noh, nüüd ei mäleta ma enam tuhkagi, Kesse mulle siis 15. juunil laulis. Ehk on laulurästas? Pigem vist ikka metskiur.

Pruunikas pesajuur oli ka tänavu oma iga-aastases kasvukohas olemas.

Meie haruldaselt suure valge kivi juures olen ma alati natuke nõutu. Ühest küljest tahaks tõesti kivi pealekasvavast samblast puhtana hoida, teisalt aga olen suur samblasõber ju ka. Milline filigraanne ilu, kas pole? Pilt muidugi on haledavõitu. Tegelikult oli juba suve algul märke sellest, et mu objektiiv nässu hakkab minema, aga algul pidasin kõike pelgalt oma oskamatuse süüks.

Longus helmikas on üks tore näide sellest, kuidas inimesed oma kodukohas silmad kinni ringi käivad. Imetlesin seda kaunist kõrrelist ahhetades Luual kooliaegseid jalutuskäike tehes, alles sel suvel leidsin, et tegelane mu oma lemmikmetsas ka täiesti olemas.

Ma olen taimede juures harjunud ikka, et "tavaline" on vale öelda, liiginimed on ikka "harilik", aga liblikamaailmas tunduvad asjad teistmoodi olevat ja see kirju kaunitar on Tavaline kirivaksik (Xanthorhoe montanata). Aga must tegelane on punaselg-raisamardikas.

Enam rohelisem vist üks metsaalune olla ei saa:

Üks üsna suur pesa, aga nii kõrgel, et lähemalt piiluda ei saanud ja ei oskagi kohe pakkuda, kelle oma. No igatahes oli ta juba elanike poolt maha jäetud.

Kännuvõsudest vanaks kasvanud puud, antud juhul sanglepp, pakuvad alati põnevaid elupaiku ja vaatepilte:

Veel üks vaksiklane, hästi ära räsitud:

Vahepeal aiast ka. Jaapani nulu käbipere:

Kimalane tuhkpuuõitel maiustamas:

Muskus-kassinaeris 'Alba'  on mingitel hetkedel lausa lummav, aga õige pea "kasvab üle" ja siis on parem nad maha lõigata ning lasta uued varred kasvatada. Muide, õitseb ka praegu veel hoolega.

Minu Tiilt saadud asalea on väike, aga visa ja tubli. Ainus rodo, keda ma kasvatada julgen oma liivasel maal. (Ei, ma ei hakka siia kortermaja hoovile mingeid spetsiaalseid turbapeenraid looma).

Siberi iiristele on viimased põuasuved tegelikult väga meeldinud vist. Sordinimesid osadel ei tea ja osadel praegu ei mäleta, ei paku siis kellelegi.

Tõmmu kurereha on ilus nii lehestiku kui õrnade õite poolest:

Kahtlustan, et siin peidab end üks punnpea:

Pojengidele ka tänavune suvi meeldis:

Ohh, see ebajasmiini lõhn! Ja minu pisike kullatükk, kes on alati õhinaga vanaemaga koos kõike nuusutamas ja uurimas, ehtne loodusvaatleja juba väikesena.

Kaks punaselehelist põõsast - lodjap-põisenelas 'Diabolo' ja parukapuu 'Royal Purple'. No ja muidugi üks kena ohakaliblikas.

Jaanipäevaks oli tänavu maasikaid juba nii palju, et saime neid kõhuli roomates näost sisse ajada ja jagus ka vaarikakedriku röövikule. Nemad muidugi eelistavad lehti marjadele. ;o)

Rannas õitses üks tilluke armas taimeke - rannikas:

 Ja võrdluseks: vasakul rand-teeleht ja paremal rand-õisluht.

Loojangukuma läbi läänekalda heina:

Ja ida pool võrgul käies:

Esimest aastat õitses mu kastanilehine rodgersia:

Kaktused alustasid. Opuntia macrorhiza 'Smithwick', see parempoolne, õitses samuti esimest korda.

Veel paar varjulise metsaaluse liblikat. Teine on taaskord mingi vaksiklane, esimese nime hetkel enam ei mäleta ja pole aega otsida.

Kaks näidet Eestimaad vallutanud "rooside sõja" kohta.
Niimoodi kasvab eakaks üks meie kodumaistest kibuvitsadest:

Ja niimoodi matab ja tapab enda alla kõik, mis rannaniidul kasvada tahaks, invasiivne võõrliik kurdlehine roos. Jah, koduaias võite teda ju ohjeldada, aga siin rannaaladel olen mina igati tema leviku vastu võitlemise poolt.

Mitu liiki linde kokku loendad ja palju ära tunned?

Hallpõsk-pütt:

See koivasirutaja on hallhaigur:

Rand-seahernes on kaitsealune liik:

Kes pilliroogu ja kõrkjaid ikka "ühte patta" tahab panna, siis siin ehe näide nende kolossaalsest erinevusest. Tõsi, pilt on liiga vilets, et täpsemalt määrata, kas esiplaanil on kõrkjas või kaisel (neid oli seal mõlemaid kõrvuti), aga tagumine on pilliroog.

Selle tegelasega tegin esmatutvust - mürktulikas kasvabki just (soolase)vee piiril. Mürgised on muidugi kõik tulikad, aga temal on kohe selline nimi. Hästi äratuntav ülipikkade õiesüdamike järgi.

Rand-kesalill:

Luigemamma kolme pojaga:

Kodumaine kibuvits vasakul ja roosa merikann paremal. Viimane on taas üks kaitsealustest liikidest:

Merikanniväli - tulevase erasadama koht. :o(

Merihumur - hea soolakas salatitaim, muidugi kevadel, sügisel on liiga sitke ja liiga mõrkjas.

Kodust leidsin veel ühe üllataja. Olin kiire elutempo juures jätnud tülikad "orasheinad" kadakkaerte vahelt välja kitkumata, aga selgus, et need polnudki orasheinad, oli hoopis ohtetu luste. Tavaline "hein", võõrliik ja üsna tüütu risoomiga paljuneja, aga kui see õitsema lasta - kas pole kaunis!

Kollane karikakar on üheaastane, selles mõttes tundus üsna mõttetu seda põllult peenrasse tuua, aga lasin pealsed korralikult lõpuni küpseda ja loodetavasti on mul jälle mõneks ajaks peenras suviseid kollaseid silmarõõme.

Nojah, tõmbame siis juunile joone alla. Oli küll veel mingeid telefonipilte, aga las nad jäävad.
Järgmisel korral peaks vist küll terve juuli ühte postitusse ära mahutama, et omadega kuhugi õigesse aega ka ükskord välja jõuda.
Aga praegu nautige suve algust. ;o)