Emmega Lahemaal

 Kuna minult telliti augustiks üks matkapäev Lahemaa sellistesse soppidesse, kuhu ma ise veel sattunud ei ole, võtsin oma juunikuise puhkuse plaani need kohad läbi käia. Noh, tõele au andes kõike soovitut praegu läbi käia ei saa, sest Älvi saarel on lindude pesitsusaja tõttu praegu keeluaeg, aga Natturi osa sellest rajast on ikka läbitav ja mingit aimu saab. 

Otsustasin ema ka kaasa kutsuda ja tegelikult liitsime oma matkapäevale kord juba sinnapoole minnes ka Kunda surnuaial onu ja onunaise haual käimise ja muidugi sõitsime siis läbi ka minu lapsepõlve suvede kohtadest - Kaliküla, Toolse, Karepa. Surnuaiapilte ma siia panema ei hakka, aga Kalikülas tegime teeservas ühe väikese peatuse, just selle künka juures, kus ma elus esimest korda omapäi rästikuga kohtusin (kui muulukatega maiustama läksin). Muulukad olid veel toored, aga kogu see paerähast küngas ja selletagune vana siloaugu juurdepääsu koht olid imelised oma loopealse taimestikuga ja, sinajeerum, milline ülisuur sinetav varemerohu kasvukoht!

Kibuvitsad on alati armsad:

Angerpist, imeilus täisõies, aga eriti selliste õhetavate pungadega:

Kollase karikakra on teadlased hiljuti hoopis teise perekonda ümber tõstnud ja tema eestikeelne nimi on nüüd kollane kollakakar. Korrektne ladinakeelne nimi on Cota tinctoria, endine nimekuju oli Anthemis tinctoria. Õnneks lill ise kuhugi muutunud ei ole, on ikka see imearmas tegelane. :)

Mõru vahulill:

Vereva kurereha õiemeri:

Emme üritas lapsepõlve meenutades kurereha kroonlehtedega "küüsi lakkida", aga õied olid veel liiga värsked ega andnud kroonlehti hästi kätte.

Anemoonid olid valdavalt täiesti ära õitsenud, aga mõned üksikud hilised olid veel enam-vähem kobedad. Üks puhmas aga köitis pilku oma roosade õitega. Õied ei olnud värskes faasis kindlasti nii tumeroosad, aga siiski võib väita, et valged nad ka ei olnud.

Ja siin siis see üüratu varemerohuväli. Aastakümneid kasutamata siloaugu sissesõidusüvend tundus talle väga-väga meeldivat.

Aia-rõngakedriku röövik:

Lodjapuu õisik. Äärmised suured õied on steriilsed, nende eesmärk on vaid tolmeldajaid ligi meelitada. Viljad tulevad keskmistest õitest.

Vahepeal me peatuseid ei teinud, meenutasime vanu aegu vaid (kohati väga aeglase) sõidu pealt, aga Verki keerasime sisse, et sadamat piiluda ja leidsime sealt mõnusa ja hubase restorani Wirkes'. Saime kõhu mõnusalt täis ja täiesti taskukohase hinnaga sealjuures. Ja avastasime sadamahoone seinalt väga kutsuva kaardi. Siiski ei jõudnud me seekord seda põnevat Koduloo rada rohkem tudeerida kui kõrvalasuva tuletorni osas ainult, sest meil oli veel 3 sihtpunkti päevakavas, kell aga hakkas juba kolm saama. Igatahes on see koht, mida veel külastada tahan.

Karvane kadakkaer pole küll looduslik taim, aga tuletorni juures võibki olla ka pisut inimtegevusest tingitud kooslusi. Ilus ikka. 

Ilmselt keskmine ristik:

Järgmine sihtpunkt oli väga lähedal, aga siiski saime piisavalt sõita, et just auto juurde jõudes alanud vihmahoog jõudis üle minna. 

Pedassaare neem ehk Männisaare poolsaar on üks ütlemata tore koht. Rada on küll kohati viimastest talvetormidest lamatüvesid täis tipitud, aga kui jalg vähegi tõuseb, saab neist üle, osadest ka lihtsalt mööda. 

Üks kunagisele saarele nime andnud üle 400 aasta vanustest mändidest:

Võimsad roomavate alumiste okstega kuused. Ilmselt on sel kohastumusel mitu eesmärki - aitab hoida tormides puud püsti ja hoiab ka lõõskavas päikeses juurestiku kohal maapinna niiskemana. Eriti vahvad olid käbid nende maadligi okste küljes.

Üks noor kuusk ka, varakult juba tormideks valmis. ;)

Rand-seahernes on imeilus ja looduskaitse all:

Järgmiseks suundusime Natturi neemele. Nagu juba eelpool mainitud, siis Älvi saarele 15. juulini ei pääse, aga ülejäänud rada on ilusasti läbitav. Kui eelmisel neemel oli vana piirivalve vaatetorn hävinenud, siis siin on see tipp-topp korda tehtud ja saab päris tippu ronida ning välimisele terrassile samuti minna. Tõsi, ronimiseks ei ole mugavad turistitrepid vaid järsud, pigem redeli mõõtu astmed, nii et alla tuli ka tulla selg ees. Aga väga tugev ja turvaline ehitis. Vana sadam on vaid osaliselt korrastatud, üks hoone ja seda ümbritsev terrass on üsna lagunenud ja vanast sadamasillast on alles vaid betoonist tugipostid, ühtekokku siiski väga lummav koht. 

Älvi saar:

Madala veega saab saarele päris kuiva jalaga, praegu oli siiski vesi vahel, ehkki rada oli täiesti nähtav. Nii neist saartest poolsaared saavadki - pisitasa maakoore jätkuva kerkimise tagajärjel (vaata eespool olevalt kaardilt veel kord Älvi saare kuju).

Ja paremal paistab pisike Looduse ehk Linnusita saar:

Vaatetornist endast ma polegi pilti teinud. Aga paar pilti, mis sai suure kaameraga torni otsast tehtud. Silmapiirile jäi rahvusvahelistes vetes kulgev laevatee, no küll seal oli laevu (pildil vaid väike osa neist)!

Ja pisike Linnusita saar kõrgemalt vaates ka:

Siit sain ka oma linnuliikide väljakutsesse 94. liigi - vihitaja. 

Kui hakkasime vaatetornist läbi küla tagasi minema, tuli kaela väike vihmasabin ja selle lõpus paistis uuesti juba ka päike, tehes hõreda metsaaluse väga lummavaks, aga pilt seda kahjuks edasi ei anna: 

Tõrvalill:

Verev kurereha:

Nüüd jäi veel üle vaadata Lobineeme neem. Et õhtu oli juba üsna hiline ja meie väsinud ka, püüdsime selle pisut kiirendatud tempos läbida, aga ega see väga ei õnnestunud. Liiati kui tegu oli tänastest pikima rajaga. Aga suur osa sellest oli üsna igav läbi metsa kulgevat teed pidi marssimine - keelumärk oli kohe metsa alguses, st ma pean uurima, kas ja mis tingimustel ma saaks loa augustis bussiga lähemale sõita, sest minu matkalisteks on siis vaegnägijad. Muide, kaardil on punane täpp väga vales kohas ja kui mul ainult oleks olnud punane marker kaasas, ma oleks pätti teinud ja kaardi ära sodinud, sest väiksema orienteerumisvõimega inimestele on see ilmselt väga eksitav. Tegelikult peaks täpp asuma tükk maad ülevalpool, seal, kus esimene teeots paremale suundub, sest sinna oli see kaart tegelikult paigaldatud. 

Siin-seal õitses parajasti harakkuljuseid, need on imearmsad taimekesed. Kusjuures harak ei tähenda harakat vaid harki - lillel on alati õievarrel 2 haru.

Rada kulges mõnusalt loksuva ranna lähistel:

Suur "koopaga" rahn:

Ja rahnu teise otsa otsas kasvas mitu suurt mändi:

Jälle võimsad iidsed männid. Arutlesime emaga selle keermelise puusüü üle ja emal tuli idee, et seda võtet kasutab puu ilmselt selleks, et meretuultes tugevam olla. Äkki tõesti!

Sellepärast see tõlkjas siin neeme tipus veel vohabki:

Müstiline sanglepik:

Soovipuu:

Metsast võib juba seenigi leida, ilmselt mingid heinikud (eoslehed olid valged, st šampinjonid need ei ole ja meist jäid metsa).

Ohhhh, milline harakkuljuste väli!

Mustikavarte vahel männi all oli pealtnäha üks suletomp. Ettevaatlikult ümber pöörates avanes aga hoole ja armastusega voolitud pesa. Ilmselt oli tormituul selle alla ajanud, loodetavasti juba peale poegade koorumist. 

Emme märkas sellist parukaga kivi. :)

Lõppkokkuvõttes soovitan teil võtta ette päev Lahemaal, aga keskenduda mitte turistilõksudele (Viru raba, Käsmu jne, vaid avastada hoopis toredaid väiksemaid nurgataguseid. Ilus ja põnev on! Muide, Lobineemel on ka Lobi muuseum, kuhu meie sel päeval küll kahjuks ei jõudnud enam.