2025 veebruari hulkumised

 Veebruar algas nädalavahetusega, st kohe tulid ka väikesed jalutamised.

1. veebruaril käisin konkreetse sihiga hulkumas - pidin oma veebruarimatkaks plaanid ja marsruudid läbi mõtlema ja pitsa jaoks tahtsin seeni ka saada. Oli selline poolsulalumine päev, aga matk tuli tore ja häid ideid torkas ka pähe.

Ohhoo, mul siin kodu juures polnud sarapuu veel sugugi õitsemise moodi, aga keset metsa järsku täies õies. Kuna oli niiske ja nullilähedane pilves päev, siis praegu nad küll ei tolmanud, aga oli aru saada, et õitsemine on tegelikult täies hoos.

Tore sammaldunud tüvega ja seenepakuga kask:

Väga põnev seen - justkui küünlavaha või poolsula rasvaga kaetud.

See on küll must süldik:

Ja see tore tilluke tegelane on käbinarmik, kui lehtede alt kaevaks, tuleks sealt käbi välja. seekord ei hakanud teda häirima.

Neid seeeni on keegi ilmselt näksimas-nokkimas käinud. Ja all torukeste küljes on ka mingid kummalised tegelased. Seen ise on ilmselt kaneelpruunik.

Minu haruldane ungrukold on hetkel veel uue metsatee servas alles, aga kui kauaks...

Ohhoo, päris harilikku kukeseent ma küll ei lootnud enam kohata:

Kännukatik on vääriselupaiga tunnusliik:

See ei ole kännukatik, see on kaetud känd :D

Lehterkukeseeni oli, aga jällegi vähem kui arvasin ja pooled neist ka juba liiga süldid. Väikese maitselisa hakklihapitsale ikka sain.

Lakkvaabik on ka veel ilusti alles:

Üks väga suurt kasvu kännupess. No on suur ja kõrge känd ka, st toitu talle jagub.

Aasta sammal - harilik roossammal. No kas ta pole kaunis?

Seda sammalt ma igaks juhuks määrama ei  hakka (niikuinii panen puusse), aga pisarad kuparde ümber olid üliägedad.

Veel süldikuid:

Ja pisut ämmatosse ehk valminud murumune:

Ühel sanglepal rannas oli üks selline roosakaspunane oksake, aga kahjuks jäi tehtud lähivõte liiga häguseks ja teadlased ei osanud selle pildi alusel midagi tarka kosta.

Vetevana on hoolega roogu niitnud. Muide, siin rannas kohtasin eelmisel kevadel ühte maaomanikku, kes hoolega kastiga atv abil pilliroovalle rannast ära koristas. Kui põhjust küsisin, siis vastas, "et ilus ja korras oleks". Samas sinna kõrvale vana külmkapiromu jättis ikka vedelema... Oeh!

Üks pillirootuust on lepahakatise taha kinni jäänud ja üsna luigepesa sarnaseks vormunud :D

Taevas juba palju heledam ja helgem!

Ja kui juba kergliiklusteele välja jõudsin, oli ka päris siniseid laike:

Ja õnnestus üsna korraks ka päike ära näha. Esialgu kaugematel mändidel...

...ja siis juba päris minu juures ka. :)

Tihedalt teineteise embuses:

Kui te ei uskunud, et sarapuud kohati täies õies on, siis siin teile tõestus ka:

Minu tagasihoidlik seenelisa pitsale. Pitsa sai igatahes ülimaitsev.

Pühapäeval (2. veebruaril) tegin aiatööde vahelt ka väikese jalutamistiiru idapoolsesse randa. Üsna tormine oli. 

Pikemaks ringiks polnud seekord eriti viitsimist (linde selle tuulega ei liikunud üldse) ja aega ka mitte, sest kl 4 oli juba rahvamajas põnev kontsert. 

Järgmisel laupäeval (8. veebruaril) hulkusin jälle natuke, seekord Länneka pool. Oleks ma ette mõelnud, et külmakraadid on tagasi ja võiks jälle seeni jahtida, oleks pidanud kummikud jalga panema. Aga kuna ma seda ei teinud, jäi esimene seenesaak käeulatusest välja. Proovisin isegi servast, aga jää oli veel liiga õbluke.

Vana sanglepa kännu servast on kasvanud uus (ei teagi, kas seemnest või sama kännu juurest) ja laotanud ennast toredasti kännu servale laiali. 

Kui ka teises pajupõõsas oli peotäis uusi seenekübaraid, tekkis minus hasart ja käisin läbi palju rannalodu servas olevaid pajupõõsaid. Suurem enamus seeni seal olid kahjuks eelmistest külmadest (ilmselt jõuluajast, kui ma sealt teeservast ära korjasin, aga kaugemalt ei otsinud) ja juba vahepealse pika soojaperioodiga liiga pruuniks läinud, aga pikapeale kogunes päris korralik ports.

Jälle must süldik (vist), aga natuke kuivanud juba. Või siis mõni muu seen hoopis.

Kellelgi oli isegi võrk ülimadalas meres.

Viimane torm on Lännekasse laia liivaranna laotanud...

... ja paate matnud

Pisut pareidooliat ka - üks pika kaelaga vee-elukas nuias, et teda kaldale lubataks:

Järjekordse paju südamikku seente järele sukeldudes (ma kõõlusin reaalselt kõhuli üle tüvede) avastasin sealt ka hoopis väikese jugapuu. Ju on linnud lähedastest aedadest vilju näpanud ja siin põõsas jalga puhanud ning "asjal käinud".

Veel üks põnev tegelane - harilik pohl 'variegata':

Rebase restoran:

Aasta puu - harilik saar.

Lähenevale sõbrapäevale mõeldes leidsin rannast südamekujulise ussikivi. :)

See oli päris korralik korilasematk:

9. veebruaril oli mul natuke pea peale keeratud pühapäev. Kuna viisin lapse varahommikul bussile, siis tegin tagasi tulles tööpäeva hommikule omase Ajataguse-Tanuma tee ringi, aga tunnikese siiski hiljem kui tööpäeval ja nii õnnestus ka päikeseroosat taevast näha.

Lõunal käisin Kosel vanemate juures ja kui kodust väljudes säras päike otse silma, siis sisemaa pool paistis selline kuusarnane päike läbi jäiste udupilvede.

Tagasiteel tegin 2 linnujahipeatust ka, selgus, et mõlemad olid hiireviud.

Järgmine nädalavahetus oli tihedalt siseruumiüritusi ja külaskäike täis pikitud ning vägisi näpistasin omale valla mälumängult tulles väikese tiiru joa juures. Ikka ja jälle lootsin vesipappi kohata, aga jaht jäi seegi kord loodetud tulemusteta. Aga ilm oli ilus päikeseline, ehkki üsna külm ja karge.

Järgmine nädalavahetus oli pikk, tore ja pidulik. Pühapäeval käisime sünnipäevamatkal, siis oli päikest vaid kergelt aimata, aga esmaspäev oli imeliselt ilus ja 100m kauguselt rahvamajast kontserdilt sättisin end koju paarikilomeetrist rada pidi. :)

Nagu enamasti, nii ei teinud ma ka sel korral ise matka juhtides pilte, ainult need lepaurvad ja vines päike saidki pildile. Aga matkaliste pilte näete sellest FB fotoalbumist. 

Pärast autoga Lily juurde peolauatrvikute järele minnes jätsin suure kaamera koju, et ega ma nüüd selle hetkega küll enam ühttegi lindu ei näe, aga muidugi just siis libises sealt kuuri ja puude tagant rannale hallhaigur. Murphy seadus!

Hiilsin siiski kibuvitsapõõsa varjus lähemale ja suumisin telefoni nii palju sisse, kui vähegi võimalik ning sain määratava pildi kätte. Vaatlus läks kirja. :)

Esmaspäevase ringiga koju mineku esimeseks uudiseks oli see siin:

Kunagi kaevas nõukogude sõjavägi meie majatagusesse Liivamäeks kutsutavasse luitesse teepoolsesse otsa suure augu, et oma radarimägedele liiva juurde saada. Külarahvas hakkas kiiresti tolle aja kommete kohaselt seda auku prügiga täitma. Ajapikku koristati sealt talgute jooksul üht-teist äras ja osa mattis loodus enda alla. Seal oli võsa nüüdseks juba päris ilusaks muutunud. Aga nüüd on see maha võetud ja jääb mulje, et sinna auku hakatakse vist maja rajama.

Keegi on julgenud Untaugu lodu jää paksust kontrollida. Tundub, et julge hundi rind on rasvane. :)

Selle pildi tegin spetsiaalselt, et näidata, kust on pärit Jõelähtme rannarahva seeliku värvid:

Ja saidki veebruari nädalavahetused sipsti otsa. 

Lõppu jälle mõned fotod hommikuringidelt ka.