Emmega Paljassaares linnujahil

 1. mail oli teadupärast püha, mis tähendas puhkepäeva keset töönädalat. Ehkki esimese hooga mõtlesin küll, et hea võimalus kaua magada, siis teiseltpoolt jälle leidsin, et keha ju harjunud rutiiniga, et 5 päeva järjest vara tõusta ja siis 2 magada kauem. Seega sobib tegelikult just hästi kell ikkagi tavapäraselt helisema panna ja varakult linde uurima minna. Tänu vabale päevale oli hea võimalus plaanida ka mingit kaugemat sihtkohta. Paljassaare on üks neist kohtadest, kuhu olen ammu minna tahtnud, aga ikka kuidagi jõudnud veel pole. 

Oma plaan paigas, tuli idee emale kaasatulemist pakkuda. Teisipäeva õhtul helistasingi talle ja rääkisin oma plaanist. Esimene reaktsioon emalt oli muidugi ehmunud lause: "See on ju nii vara ja siis on veel nii külm ka" :D. Rahustasin ta maha öeldes, et tal on veel aega asja seedida ja et ega siis nii külm ka pole, saab ju soojalt riidesse panna. Tegelikult oma ema teades olin 90% kindel, et ta otsustab ikkagi tuleku kasuks ja just nii läkski. 

Niisiis olin neljapäeva hommikul enne seitset Balti jaama turu parklas valmis ja ema buss tuli ka, ehkki pisikese hilinemisega. Tore, et Kose poolt ka pühade aegu nii vara busse tuleb, meil küll varane buss puhkepäeviti ei liigu. Pisike sõit läbi Kalamaja ja Kopli (koos toredate nostalgitsemistega) ja kohal me olimegi.

Esmalt muidugi turistipildid :)

Esimene pildile jõudnud paar - rääkspardid:

Üks vares istus kase otsas pesal, aga oksarägastike pärast oli teda väga raske näha:

Aasta lind - kormoran. Tema pika kestusega sukeldumisi jälgisime tükk aega ja püüdsime ennustada, kus ta järgmisena pinnale tuleb. Mingi hetk naljatasime, et nüüd uppus küll ära, sest kaotasime ta sootuks silmist. :)

Tallinki Soome linnuke (MyStar):

Emane metsvint:

Isane jääkoskel:

Jälle emane metsvint:

Emane rootsiitsitaja.

Emme lemmikud - karukellad:

No miks on vaja infotahvlid ära sodida?

Punarind:

Hänilane:

Linavästrik:

Emase musträsta pilt jäi väga udune:

Eemalt teda valvav isane musträstas sai palju selgemalt pildile:

Kühmnokk-luik:

Ja lõpuks ka esimene liik, mida mul tänavu veel kirjas polnud - jõgitiir:

Aulid olid mul küll kirjas, aga seni ilma pildita, nüüd sain selle ka:

Hallhaigur:

Jälle rääkspardipaar:

Talvike:

Veel üks hänilane:

Kiivitajaid oli palju:

Sellise nurga alt ma teda kohe ära ei tundnudki, aga ikka jälle aasta lind, kormoran:

Jälle emane rootsiitsitaja:

See jõgitiirupaar pidas häälekat vestlust teine teise kivi peal:

Neid kahlajaid märkasin muidugi alles sel hetkel, kui nad vurinal lendu tõusid, igaks juhuks ikka klõpsasin pildi ka, et ehk on tuvastatav. Ja hästi tegin, sest saingi jälle uue liigi kirja - need on isased tutkad. Küsisin küll teadjarahvalt üle, aga olin raamatut lapates ka ise sellele järeldusele jõudnud.

Veel üks kiivitaja:

Praegusel ajal jagub ikka ka hanesid mitmele poole.

Suur-laukhaned:

Valgepõsk-lagled:

Hmm, seda triibulist linnu- või loomaliiki meie tuvastada ei suutnud:

Vasakul Naissaare tuletorn ja paremal Vahemadala tulepaak:

Jälle linavästrik:

Väga võimsakasvuline hallvares:

Ja olimegi jõudnud Väikese Paljassaare tippu Kakaruotsa (ainult 2 tundi kuluski :D ).

Siin ootas meid suurem salk aasta linde:

Minu arust on see merikajakas (ta oli väga suurt kasvu), aga nende siirderüüs kajakate määramine on raske. Edit - on hoopis hõbekajakas.

Ohhoo, kas tõesti tuleb sama laev juba Soomest tagasi? Sama ajaga, kui meie jõuame esimese poolsaare tippu? Tegelikult pärast pilte lähemalt uurides selgus, et tegu on eelmise kaksikõega - MegaStar.

Suundusime kaldaseerva alla tuulevarju, et pisike piknik teha ja nina ning käsi teetassiga soojendada, aga enne istumist avastasime, et esimesed suitsupääsukesed on ka kohale jõudnud. Neid oli umbes kümmekond ja tiirutasid vee kohal tükk aega, aga kaameraulatusse maha ei istunud - peab selliste udupiltidega leppima. Siiski on täiesti tuvastatav ka sellise pildi järgi.

Vist emane rootsiitsitaja ja emane metsvint:

Isane rootsiitsitaja:

Ohhoo, jälle uus liik ja kohe 2 paariga - rohukoskel:

Üle peade lendasid kõrgelt ja häälekalt laululuiged suure parvena: 

Vanasse piirivalvetorni oli tehtud linnuvaatlustorn. Väga hea, et niimoodi ära kasutatakse neid nõukaaegseid militaarehitisi, aga kurvaks tegi, et trepialused olid rämpsu täis loobitud. Huvitav, kas tänasel talgupäeval seal ka käidi koristamas?

Leidsime, et see vaatlustoru meile eriti ei sobi - silmavahe tundus liiga kitsas olema ja toru asend liiga kõrgel, meie oma napi poolteisemeetrise kasvuga oleksime saanud ainult taevas lendavaid linde vaadelda. :) Aga ega meiesuguseid jupikesi ju palju pole, seega täiesti aktsepteeritav.

Jälle üks kiivitaja.

Kas sookiur või metskiur, pole veel kindel, aga loodan, et saab selgust, neid kumbagi liiki mul samuti veel pole:

Külm hoiab nurmenukuvarred ülilühikesed, aga õitsemine ei kannata oodata:

Nonii, sain jälle pildile ühe liigi, kellelt seni ainult häälitsused kirjas - meie ülitragi lüpsja ehk silk-solk (väike-lehelind):

Roostiku tagant ilmus välja järgmine suur Tallinki laev, sedakorda Rootsist (Baltic Gueen).

Ja kohe oli endale selleks tähtsaks puhuks uhke karusboa kaela pannud härra Rootsi itsitaja isiklikult. Ikkagi oma nimega seotud laev ju. ;) Nojah, tegelikult on see muidugi jälle isane roo/tsiitsitaja hoopis. :D Aga on ju uhke pulmarüü!

Roostikus huikasid ka vähemasti kaks hüüpi, teine teiselpool teed, aga näha neid ei õnnestunud. Heli järgi panin siiski uue liigi kirja. Ja teine heli järgi salvestatud liik oli tikutaja - temale ainuomast sabavihinat kuulsime mitu korda, aga jällegi ei näinud.

See liik sai õnneks päris ilmeka pildiga kirja - nii pikka valget kulmutriipu pole ühelgi teisel tildril - mudatilder:

See sinikael-part tundus pesal istuvat, kaugel roostikus vana elektriposti kõrval.

Emane sinikael-part:

Jälle rääkspardipaar, aga isasel on väga uhke soeng:

Oi, neil ristpartidel käisid põhjalikud armumängud. Nad on seejuures alati hästi häälekad ka. 2 on kindlasti isased (need suure punase paunaga noka kohal, mis kasvab isastele just pulmaajaks) ja kõige parempoolne kindlasti emane, aga üks jääb teiste varju, seega ei tea öelda, kas käis paaridesse jagamine või kolmevõitlus ühe pärast. ;)

Kaugemal teerajal toimetavad metsvindid.

Suur ja üliuhke ohakarosett. Taim, mis on ilus igal ajal. 

Ma polnud üldse nii põhjalikult enne kaarti uurinud ja oli suureks üllatuseks, et Suure Paljassaare tipus ootas meid nii kõrge kaldajärsak. Pilt vähendab kõrgust muidugi kõvasti. Kõrgemäe otsa nime kandva koha kõrgus on 14,4 m. 

Osa rajast oli juba alla varisenud:

Kaugemal laevateel üks kaubalaev ikka ka, ei ole ainult lõbulaevadele see meri. Aga arusaadav, miks omal ajal Peeter Suur siia kaaluka osa oma merekindlusest rajas - kogu laevaliiklus on otsekui peo peal.

Olid ikka massiivsed ehitised küll!

Tagasiteel olime juba üpris väsinud ja vaatasin kaarddilt, et kui palju meil veel minna on. Märkasin siis, et enne ärakeeramist Väikese Haagi juures on rannas fotoaparaadi märk, st on midagi vaatamisväärset. 

Üle lahe paistab Kopli poolsaar, esiplaanil Kopli Liinide piirkond oma uute värvikate majadega. Aga midagi eriti vaatamisväärset sellise pilves ilmaga seal olevat ei tundunud esmapilgul...

...veepuhastusjaam nagu ka pole mingi vaatamisväärsus (muide, aeg-ajalt hõljus õhus tugevat peldikuhaisu ka)...

...aga kui siis ema mulle märku andis pilk oma kalda poole pöörata, et siin on jälle mingid pardid, siis alles leidsin oma vaatamisväärsuse - emase luitsnokk-pardi:

Kodus pilte töödeldes tuli välja, et olin ilusti pildile saanud ka luitsnokk-pardi isaslinnu (esiplaanil), aga lisaks sain veel ühe liigi ka tagumiste 4 linnu näol - tuttvardid:

Veel üks kaunis rääkspardipaar:

Vees hulpisid õunad, aga seekord polnudki tegu inimeste poolt metsa toodud jäätmetega vaid selle lodu serva peal kasvaski üks õunapuu:

Tagasiteel roostiku vahel sai häguselt pildile veel üks uus liik, kes tundub olevat kukkurtihane, aga ootan hetkel veel kinnitust. Edit - ilmselt ikka ei ole, on ikka jälle rootsiitsitaja.

Kokku sain siit lausa 10 uut liiki ja hetkel on kogu skoor 75. Natuke vaja veel pingutada!

Aga viimane sirge teelõik pakkus toreda kunstigalerii kasetüvemustritest:

Kui lõpetasime, oli meie matk kestnud üle 5 tunni ja peaaegu 10 kilomeetrit. Olime väga väsinud, aga õnnelikud ja ülimalt rahul.