Külma ja vihma trotsides.

Must öö ja must tint, kuidagi nagu liiga süngeks kiskus juba.;o)
Et elu siiski nii must pole, selle tõestuseks järgmised slaidid.

Müstiline sügisöö.

Tegelikult polnud üldse veel öö, vaid umbes kell 9 eile õhtul, kui torm kogus juba jõudu ja esimesed vihmasabinadki juba tulnud olid. Abikaasal oli võrkude vaatamine ees ja mingi kummaline kihk ajas mind temaga merele kaasa. Et kella 9 paiku juba õhtud nii pimedad on, tuli meile mõlemale kuidagi üllatusena. Aga tegelikkuses seletas silm ikka midagi ja oma võrgud saime üle vaadatud - seekord jäime saagita. Aga siiski mitte päris ilma saagita - tean küll, et pimedas pildistamiseks on vaja statiivi ja väga head fotokat, aga katsugu keegi mind peatada oma seebikarbikesega klõpse tegemast. ;o)
Väga vahva oli merel katsetada välguga ja välguta (viimasel puhul tuli kottpime ööpilt), tavalise ja ööprogrammiga pildistamist. Kogu selle välgutamise tulemusel keerati meile lahe vastasrannast suur prožektor peale - ju jätsime merehädaliste mulje. :oP
Järgnevalt siis mõned huvitavamad tulemused (kui pilt liiga segane on, siis peal klikates saab ta suuremaks ja selgemaks).
Alloleval pildil on vasakult paremale Iru elektrijaama korstna, Teletorni ja Muuga sadama tuledest näha, kuidas laine me paati loksutas säritusaja jooksul.
Sellesse kaadrisse sattus ilmselt mingi putukas lendlema, vihm oli muide järgi jäänud.

Välku merre suunates võis näha nii võrgulina kui isegi vetikaid ja kive mere põhjas (sügavust seal vast meetrijagu).

Kaldalt pildistades jäi peale ka Tallinna tulede kuma. Meile paistab muide selgemate ilmadega ära ka Helsingi kuma.

Siberi kontpuu, Cornus alba "Spaethii".

Minu onunaine elab pansionaadis Viru-Nigulas ja maja, kus nad onuga üle 30 aasta elasid, seisab kurvalt tühjana ja laguneb. Kui me onunaisel külas käime, siis võtame ta ikka kaasa, käime Kundas surnuaial ja ka majas asju üle vaatamas. Seda värvikat kontpuud olen alati imetlenud ja eelmisel suvel sai sealt ka juurdunud oksast võsu kaasa toodud. Täpset sorti ei tea, aga hansaplantis müügis olevatest tundus Spaethii samasugune olevat. Põõsas on nii suur, et tervenisti pildile ta ei mahtunudki ;o). Onunaise sõnul on tal samuti vanust vähemasti 30 aastat.

Eelmistel aastatel ei osanud ma põõsa sisemust tähele pannagi, aga saades siin teiste blogijate kõrval aina targemaks, avastasin, milline tohutu tüvi on sellel "põõsal". Üritasin ta pildile ka jäädvustada, aga tikutopsi polnud võrdluseks käepärast.

Ja siin viimasel pildil siis minu juurdunud võsuke, mille pildistamine mul muidugi alles nii hilja õhtul meelde tuli, et valgus ainult kunstlik ja lehe kirjut mustrit näha pole. Aga ega ta veel nii kenasti kirju pole ka, kui emataim ise, ilmselt noorusest.

Vihula Tagamõis.

Laupäeval olime teel Viru-Nigulasse, aga et minule sirgeid maanteid sõita ei meeldi, kolasime läbi ranniku kuni Rakvereni. Nii sattusimegi ka Vihula kanti. 2 valget väravaposti, mis teele paistavad, on mind ahvatlenud juba aastaid. Kuna seekord polnud meil kaasas ühtegi kannatamatu loomuga meesterahvast, põikasimegi sinna sisse. Mõisa peahoone ümber käis kõva ehitustöö ja see annab põhjust aasta-paari pärast tagasi minna. Aga Tagamõis oli ilusasti restaureeritud, seal töötas külalistemaja. Ja park paistis ka ilusasti korda tehtud olevat, seega suundusime väikesele jalutuskäigule.

Hiiglaslik elupuu varjutab väiksema mõisahoone peaaegu täielikult. Vaade mõisa veskitammile.

Mõned vaated mõisast läbi voolavale Mustojale, mis tänu paisutamistele küll rohkem jõe mõõdu siin välja annab.

Pardipere ehmatasime ka lendu.

Selliseid sillakesi üle oja oli mitu, aga peahoonele lähemad olid valgeks värvitud (ilmselt värvitakse ka see). Minule meeldis naturalsest puidust variant rohkem, sulandus paremini loodusesse.

Kompositsioon sõnajalgade ja väikese külmapunase vahtraga.

Aianurgas kõrguvast vaatepaviljonist avanes kena vaade. Tee taga on lausa suur paisjärv, mille juures ka supelmajake.

Ka põlispuudega pargile oli paviljonist hea vaade.

Selle vana puu on torm või äike maha murdnud, aga tema elutahet see ei murdnud - oksast on kasvanud üsna korralik uus latv.

Et lehise tüvi ka selline võib olla, oli minu jaoks muljetavaldav avastus.

Selliseid lehisehiiglasi oli selles pargis üsna mitu.

Lõppkokkuvõttes jäime äärmiselt rahule oma väikese vahepeatusega. Julgen soovitada ka teistele, aga eriti on ilmselt põhjust minna sinna, kui ka peamaja korda saab.