reede, 19. veebruar 2010

Tuisk.

Võtsin lumerookimisele fotoka kaasa ja tegin paar plõksu siit-sealt. Ilus oli! Ilusam, kui piltidel, seda va lund on ju nii raske pildistada, enamus pilte tulid üsna mõttetud valged väljad ainult.
Selle hange taga on pisike rannavärav. Peaks olema. Nõelterav tuisuvaal, taustal seesama kõrgeim hang.
Meri, selle vinge tuisu põhisüüdlane. Nii hea on ju tuulel selle suure välja peal jõudu ja lund koguda.
Siin-seal suutis tänane tuul neid suuri raskeid lumekäntsakaid puudelt alla ka loopida. Vaestel puudel on küll raske, aga ilusad on nad niimoodi. Ja tegelikult jõudsin juba eelmisel aastal arusaamisele, et lumi ongi see, kes puudest sellised ilusad skulptuurid vormib, algselt on mänd ju sirge püstjas koonus, aga pilku püüavad ikka just jändrikud isendid.
Nagu lumeskulptuur kohe.
Isegi päike käis vastu õhtut piilumas. Nii armas temast.

Juba jälle reede.

See nädal on üsna rahulik olnud. Paar mahapudenenud härmatisetiba polnud rookimist väärt ja nii kippuski juba laiskus peale. Tänaseni siis. Hetkel pean pikka lõunapausi, et siis tunni-paari pärast alustada oma tööpäevaga, mis ilmselt üsna õhtusse läheb. Aga no pole ju mõtet ka tormi alguses lund rookima hakata, ikka alles siis, kui sadu vaibuma hakkab. Õnneks pole ma mingi ööklubihai ja muid tähtsaid tegemisi ka täna õhtul ees ei ole, seega ei tekita selline päevaplaan minus mingit meelehärmi.
Eile oli mõnus päikeseline päev ja lapsed kutsusid mind oma uisutamist vaatama. Korraks ajasin tütrelt uisud ära ka, aga et need mulle liiga väikesed on, siis suutsin vaid paar nippi-trikki lastele ette näidata (polnudki päris meelest läinud) ja tagastasin ruttu tütrele tema vara. Kahju kohe, et pole parajaid uiske, see tegevus on mulle lapsest saati väga meeldinud. Liuväli on meil sihuke pooletoobine, aga vähemasti on. Pikki aastaid pole meil sellist asja üldse olnud ja suur tänu hakkajaile meestele, kes asja enda peale võtsid. Alguse asi, vigu tehti kuhjaga, aga kes ikka kohe tark on? Mina oleks ilmselt veelgi rohkem vigu teinud, sellepärast ei leia ka mingit õigust ega vajadust viriseda. Loodetavasti on mehed oma vigadest õppides targemaks saanud ja tulevatel talvedel saame juba parema liuvälja. Kui muidugi jälle talve tuleb. Võib-olla peab jälle 40 aastat ootama! :oP
Kui eile lõunal koju sõitsin, oli tööteel 3 kitsekest asjatamas, minu lähenedes välgutasid oma valgeid südamepepusid puude vahele silgates. Fotokat mul muidugi käepärast polnud, aga aimasin, et ju neil seal hetkel meelepärane olla on, ja võtsin tagasitulles ka masina kaasa. Olidki ikka veel seal, üks lausa pikutas teel kinnisõidetud lumel päikese käes. Muidugi olid nad nüüd veel kiiremad eemale silkama, aga paar kaadrit õnnestus ikka kinni püüda.
Alumisel pildil on neid tegelikult 2, kas leiate valge südamekese üles?
Sain sel nädalal ka vanalinna sisehoovi plaani millimeetripaberile maha märgitud ja muud nipet-näpet aiapaberimajandusest korda aetud. Uurisin Haljassaarest, et neil on ka varjumuru rullina olemas, väga hea. Seemneid veel külvatud pole. Kuna peremees paprikat ei tarbi, pole seda vaja ja teistega on veel veits aega. Üks seemnetellimuspakk istub mul alles Lasnamäel Smartpostis, ei saanudki täna sellele järgi. Vast ikka hoiavad esmaspäevani.
Lumist nädalavahetust kõigile!

pühapäev, 14. veebruar 2010

laupäev, 13. veebruar 2010

Fotojaht: Tagurpidi.

Kui tütar kuulis seekordse fotojahi teemat, läks ta ruttu kapi juurde ja tegi nii:Millalgi jaanuaris pildistasin tagurpidi päikest.
Aga täna käisin kohe tõelisel fotojahil, palju jahisaaki lipsas minema, palju jäi õigetpidi, aga üsna paljud sain ka tagurpidi kätte:
Teiste tagurpidi pildid on siin.