Tuisk.

Võtsin lumerookimisele fotoka kaasa ja tegin paar plõksu siit-sealt. Ilus oli! Ilusam, kui piltidel, seda va lund on ju nii raske pildistada, enamus pilte tulid üsna mõttetud valged väljad ainult.
Selle hange taga on pisike rannavärav. Peaks olema. Nõelterav tuisuvaal, taustal seesama kõrgeim hang.
Meri, selle vinge tuisu põhisüüdlane. Nii hea on ju tuulel selle suure välja peal jõudu ja lund koguda.
Siin-seal suutis tänane tuul neid suuri raskeid lumekäntsakaid puudelt alla ka loopida. Vaestel puudel on küll raske, aga ilusad on nad niimoodi. Ja tegelikult jõudsin juba eelmisel aastal arusaamisele, et lumi ongi see, kes puudest sellised ilusad skulptuurid vormib, algselt on mänd ju sirge püstjas koonus, aga pilku püüavad ikka just jändrikud isendid.
Nagu lumeskulptuur kohe.
Isegi päike käis vastu õhtut piilumas. Nii armas temast.