Talvised õied.

Aknalauad näevad praegu üsna rõõmsad välja. Jaanuari keskel tütrele sünnipäevaks toodud "üllatusmuna" hüatsint levitab rõõmsale roosale värvile lisaks ka vastupandamatut lõhna.
Ka nartsissike on samast sünnipäevast pärit. Poest tulles oli tal paar tillukest lehehakatist ja siis tundusid õied seal peal üsna kopsakad. Kodustes tingimustes aga kasvatas potitäis sibulaid endale korraliku lehepuhma peale ja selles segadikus tunduvad uued avanenud õied hoopis imetillukeste ja habrastena. Mõni õis on avanemata ära ka kuivanud, ilmselt selle pärast, et ääretasa täis topitud potti on väga raske kasta ilma kogu aknalauda ujutamata. Aga armas on ta. Eks näis, kas neid kahte hiljem edukalt peenrasse ümber transportida ka õnnestub. Proovida ikka tasub ju.
Minu tumeroosa jõulukaktus on end lõpuks kokku võtnud ja mitu aastat peale meile saabumist esimest korda uuesti õitsema hakanud. Esimese avanenud õie magasin maha ja praegu olid ainult pungad pildile püüda. Eks armsad ole ju needki.
Samal aastal tulnud valge jõulukaktus on tublilt iga aasta uuesti õitsenud, vahel ka mitu korda. Seekorki õitses ta juba advendiajal ära, aga üllatuslikult on nüüd veel ühe õie teinud. Nii põneva ehitusega õis, onju.
Ja suurim tänavune üllataja - kollane lülikaktus, ehk maakeeli lihavõttekaktus. Selle saamislugu on omaette põnev. Käisime kunagi Keilas Harjumaa muuseumis esinemas ja riietumiseks anti meile mingi kabinet. Seal aknal kasvas ja õitses uhke lülikaktus. Mina polnud sellelaadset kunagi varem näinud. Mõned oksakesed oid tal ka ära murdunud ja vedelesid potiserval. Siis kasutasingi juhust ja pistsin ühe paarilülilise oksakese omale kotti. Ja kasvama ta ka läks. Paaril esimesel talvel kippus ta mul küll liigse niiskuse käes vist kannatama, aga lõpuks on kasvuhoo sisse saanud. Ja nüüd siis, tehes eile fotokaga tiiru lillepottide vahel, avastasin sellised kahtlased kollakad terakesed oksatippudes. Minu arust peaks need küll õiepungad olema? Tagumised lehed pildil kuuluvad hoopis naabrile, turdlehele.
Minu orhidee on praktiliselt vahetpidamata õitsenud juba 6. juunist saati, aga nüüd siis on selleks korraks lõpp. Eile sain veel viimase õiekese pildile, täna on seegi juba kortsuliseks muutumas. Aitähh talle tublikesele, ise veel nii noor!
Tupsrohtliilia küll hetkel ei õitse, aga tema tütretutikesed on ka õieväärselt armsad.
Ja õhus on kevade hõngu, vaatamata näpistavale külmale. Tihased ka tilksuvad hoolega.