Fotojaht: Laps.

Esimesel pildil on ise alles lapseohtu punane lupiin. Tema sain ma möödunud suvel Muhediku juures külas käies. Ja tegin sellise ulakuse, et jätsin ühe õievarre viljuma. See pole midugi absoluutselt kindel, et sealt mõni punane lupiinilapsuke tuleb, aga ilusad on nad kõik. Vaatame, kelle nägu need lapsed siis tulevad.
Aga alumisel pildil on lapsed, keda mul igal aastal sadade kaupa laiali jagada on, nimelt sinise elulõnga e. Clematis viticella põhiliigi lapsukesed. Kes soovib, tehke aga kisa! Olen neid väga edukalt ka postiga saatnud.
Mõnedel lilledel käib aga kiirem lapsetegu hoopis vegetatiivselt, antud juhul (kuningakepp) juurevõsudega.
Ja mõned lapsed sünnivad vales kohas. Mina muidugi nii härdameelne, et ei raatsinud kõiki männitittesid komposti loopida ja nii ma neid siis nüüd koolitan.
Aga vahel on vahva lapsega rollid hoopis ära vahetada.
Veel lapsi.
Ilusat emadepäeva kõigile!

Mida teha muruvaiba jääkidega?

Mida muud - ikka maha! Ei saa ju kallist kraami raisku lasta. Kuna tegemist varjumuruga, sobis see ideaalselt üht nadivõitu ja lohkuvajunud kohta põhjaseina varjus parandama. Kuna mul sattus fotokas taskus olema, mõtlesin selle protsessi üles ka tähendada. Võib-olla on kellelegi vajalik. Aga paraku tuli see idee alles siis, kui esimene etapp oli möödas. Nimelt rullisin esmalt vaibaribad koledamale murule maha ja märkisin labidaga selle ala servad ära. Siis rullisin vaibad jälle kenasti kokku tagasi.
Edasi tuli vana muru freesida, nagu müüja kodulehelt lugeda võib. Mina keerasin mättad tagurpidi ja hekseldasin labidaga risti-rästi läbi.
Esmapilgul tundus kõik väga kena, aga kui hakkasin mulda kõrgematest kohtadest lohkudesse riisuma, selgus, et mättad polnud veel sugugi puruks ja tulid lahmakatena rehaga kaasa. Ega siis midagi, tuli veel hekseldada. Niimoodi mässasin üsna kaua vaheldumisi hekseldades ja riisudes, enne kui tulemusega enam-vähem rahule jäin.
Järgmiseks laotasin mullale väetise. Ja siis rullisin vaiba taas maha. Ribad tihedalt üksteise kõrvale.
Lõpuks lõikasin veel teerajapoolse serva kivide järgi sakiliseks, vajutasin vaiba kinni ja kontrollisin, et servad ülestikku ei jääks. Ja siis kastsin. Kasta tuleb 2 nädalat iga päev, aga kuna meil teeb seda tööd öösiti automaatika, siis on ainukeseks mureks veel, et keegi seal eriti ei trambiks. No koeri ma muidugi kinni hoida ei saa. Loodetavasti läheb ka siin see muru kenasti kasvama ja on tugevam, kui varasem seemnest kasvatatu. Seda olen siiani iga aasta pidanud putitama ja ikka on nadi olnud.
Ahjaa, niipalju veel infoks, et selle mõne ruutmeetri mahapanekule kulus koos aluspinna ettevalmistusega 3 ja pool tundi. Ja lihtsam oleks, kui vana kamara täiesti ära kooriks ja ainult mulda seal all siluks.

Üsna värvikirev juba.

Avamispeoks valmis.

Esmalt pean tõe huvides ära seletama, et sain tookord oma ülesannetest sootuks valesti aru. Nimelt polnud mul õigust seal mingit suurt omaloomingut korraldada, vaid põhiülesanne oli taastada ja täiustada naabrinaise poolt aegade jooksul kujundatud haljastus, mille ehitusmehed totaalselt segi keerasid. Lisaks olnule oli vaja teostada ka paar tema unistust. Nii pidin taastama muru (et kohe ilus oleks, sai tellitud varjumuru vaip), asendama pikast peenrast hävinud püsikud (see jääb pikemaks projektiks, sest esialgu pole veel selge, mis elus, mis mitte ja mis kõik seal üldse oli) ja istutama vähemalt ühe roosi. Kuna hoov on tilluke, kõrgete majade vahel, kuhu ulatub vaid napilt suvepäikest, olin viimase ülesandega pool talve kimpus. Kuni lõpuks taipasin, et näärelehine roos e. mairoos kasvab mul omal üsna edukalt varjulises majanurgas. Õnneks oli ka proua selle lahendusega nõus, vaid "roosipeenra" kõrval elav naaber muigas, et mingit kibuvitsa uhkelt roosiks nimetatakse. Muruplatsikese nurgas olevad tüükad kuuluvad ebajasmiinile ja see on õnneks elus ning loodetavasti kasvatab varsti uue ilusa puhma.
Mairoos sai omale ette 3 punast arendsi astilbet "Glut" ja päris peenra ees-serva rea igihalja. Päris ees nurgas on ka üks tilluke puhmake kirjulehelist.
See lillepott on ka ammustest aegadest pärit ja üsna kõledalt valge, aga loodetavasti pehmendab lopsakas taimestik varsti selle välimust. Pott oli "eest ära pandud" värava kõrvale ja selle sealt teise hoovinurka vedamine oli mul täna vist kõige raskem töö üldse. Nagu kiuste ei olnud täna ühtegi ehitusmeest seal asjatamas ka, et oleks veidike muskliabi saanud.
Pikk peenar sai natuke täiendust 3 hosta, ühe priimula ja ühe fortune'i kikkapuu näol, aga nagu ütlesin, vajab tema lõplik täiendamine aega. Hetkel tippisin siia-sinna mõned sarvkannikesed ka, et pidulistele hoov ikka rõõmsam tunduks. Üks on seega kindel - varakevadised sibullilled on sealt väga puudu.
Et ma hoovi plaani koostasin maja ehitusplaani ja paari foto abil, olin muruplatsi ruutmeetritega puusse pannud ja nii jäi umbes 4 m² muruvaipa üle. Midagi hullu pole, sest maal on just garaaži varjus üks väga vilets murunurk, mida sellega kenasti kohendada saab. Aga see tähendab, et homme on jälle kaevamist ja rassimist seal. Allolev muru tuleb läbi kaevata ja tasandada jne. No mismoodi ma võtan omale neid kergemaid tööpäevi, et energiavarusid taastada? Eile toodi juba muruväetis kohale ja niiduk kipub ka juba nurgas vaikselt urisema (muide, arvutasingi kokku, muru pindala on umbes 2700 ruutu). Keegi aiaelanikest ei taha ju enam puhata.