teisipäev, 13. mai 2014

Ilus aeg

 Esimeseks kohe eelmises postituses lubatud forsüütiaõite pilt. Kuna mu värdforsüütia põõsas on veel liiga pisike, siis suurt õiekuhilat pole ette näidata, kuid õitsemine on tal siiski juba väga arvestatav:
 Mõned laupäevahommikused lillepildid:
Pärast neid pilte sai osaletud Neeme küla perepäeval, kus lisaks kenale laste kontserdile toimus ka ülivahva fotojaht. Selle pilte näeb NNRS FB kodulehelt. Lähteülesanded on siin ja meie (rohelise) võistkonna pildid siin. Tore oli. Aga veel toredamad külalised saabusid mulle juba enne fotojahi tulemuste teatavaks tegemist - Neljandik oma toreda perega :o). Pisike Linda oli nii tubli ja pidas isaga mänguväljakuid pidi käies täiesti korralikult vastu kogu meie aiahullude pika aiatuuri (mis oli neile veel eriti pika päeva jätkuks). Tõeliselt vapper piiga ja tubli issi.
Aga mul on tunne, et meie tänavune Aalujate kokkutulek on juba täiega käimas - juba jagame soove-pakkumisi, kohtume reallselt, vahetame, muljetame. Nii tore, kui see mõnus üritus kestab niimoodi lausa kuid. :o)
See tore laupäev läks aga sama toredalt edasi - saabus ka mu vanim laps ja ühiselt pidasime maha emadepäeva laupäeva. Mõnus kooskokkamine, kingitused, lilled  ja see Keiti tehtud šokolaadi-apelsinikook, mmmm...
Kui nüüd kristalselt aus olla, siis siin pildil on ka paar lihavõtteaegset maiust - vanaema kanarull ja Keiti heleroheline vahukoorekook - mis olid kiiretel aegadel üles laadimata jäänud. Aga šokolaadikook, pitsapirukas ja apelsinisalat on emadepäevast:
 Vot selline mõnus emadepäeva-laupäev oli meil. Üle paljude aastate oli mul aega olla oma lastega sel üritusel, mitte sebida ja toimetada.
Pühapäeval, õigel emadepäeval, pidin lapse Kosele treening/koosolekule sõidutama ja see sobis hästi, sest teatavasti elab ka mu ema Kosel ju. Tema aga pidi sel päeval hoopis Raplasse oma õele külla minema ja nii käisime ka Raplas tädi juures, kes on mulle ka natuke ema eest olnud. Seega sobis ka see käik sellesse päeva ideaalselt. Taas oli väga tore.
Mõned pildid ema nartsissidest, tulpidest ja kitsekakardest ka:
Need nartsissid, muide, õitsevad tal meeletult kaua. Saladus seisneb selles, et segamini on seal nii varased kui hilised sordid.
 
Ja ema marjapõõsad:
Nüüd aga veel mõned esmaspäevased lillepildid mu oma peenardest.
Mägisibuljas nõmmkann on minu jaoks uus, imearmas tilluke. Aga kaks katset pildistamist on nihu läinud. Esimesel avastasin arvutis umbrohud keset lille ja käisin pärast rohimist uuesti pildistamas, aga siis jäid õied uduseks. No nii tilluke ja teiste lillede otsa kõhutama ei saanud heita, siis käis fokusseerimine pooleldi käsikaudu. Aga ta on nii imearmas, et hea meelega püherdaks ta ees:
 Ei ole kevadfloksid esimesed õitsejad omade seas, on hoopis padjandfloksid e nõeljalehine leeklill:
 Nartsiss "Thalia":
 Vihmade ohver, siiski veel elegantne:
 Meie esimesed õitsejad, alõtšad:
 Tegin julgustüki ja kolisin mõned toaelanikud juba suvitama:
 Kevadine nabaseemnik on päris pikaks sirgunud:
 Ja igihalja õierattad säravad:
 See on ka huupi fokusseeritud pilt, päris huvitav sai:
 Tegelikult üritasin pildile püüda seda punast nurmenukku:
Väljas on mõnus, igavene jama, et homme linna tuuritama peab minema.

neljapäev, 8. mai 2014

Mõnusalt soe ja vihmane

 Super! Öö otsa oli vihma sadanud ja maa mõnusalt märg. Temperatuur 10 kraadi ringis ja suhteliselt tuuletu. Ja et ilmateade lubab ka homme veel vihmasid, kasutasin juhust ja harutasin juppideks ning kolisin osa priimulaid naabriaia äärse peenra serva. Sellesse, mille ma eelmine aasta (või oli see juba üle-eelmine?) oma laiutajatele ja isekülvajatele tegin. Tegin seda just eile umbes 10 sentimeetrit laiemaks. Kui majarahvas pahaseks ei saa, siis ehk laiendan veel mõned sentimeetrid. ;o)
Siis käisin ringi ja lugesin oma päevauudiseid ning korjasin kokku tigude horde. Ronisid kõik muru alt välja ja padavai minu peenarde poole teele. Mhh, oleks siis sedasama muru närima jäänud parem, mul ka niitmist vähem. No igatahes, kuna nad käituda ei osanud, siis nad minult armu ei leidnud.
Uudiste lugemise käigus avastasin, et üks eriti invasiivne kukehari koostöös nurmnelgiga oli mu roosat merikanni juba praktiliselt lämmatamas. Koukisin merikanni välja ja puhastama asudes sain aru, et teda ennastki tuleb tugevalt noorendada. Nii sai mul mitmele poole pisike merikanninutsak. Ega nad ilmselt tänavu nüüd ei õitse, aga vast kosuvad. Ohjahh, see kiviktaimla ümberkaevamine tuleks tõesti ette võtta, aga ausalt öelda olen ikka veel nõutu ega tea, kust ja millal alustada. See pole 1-2 päeva töö ja selle pärast on raske seda töögraafiku ja ilmaennustustega kokku viia. Siiani olnud mitmekuise põuaga ei tasunud isegi mõelda mitte. Nüüd vast juba võiks.
Mõned eilsed pildid ka. Tänase kahtlaselt pilves ilmaga ma ei hakanud kaamerat õue vedama. Ehkki oleks vist pidanud, sest näiteks forsüütia on lõpuks esimesed õied avanud. Vaatame seda ilu laupäeval.
Brunnera Jack Frost:
 Koerahambad. Tagumine on ok, aga esimesed pungad on vist külm ära näpistanud. Üks õievarreta lehepaar seal vahel on aga puhtalt roheline, mitte kirju:
 Lumeroos "Muhediku Must" ei olegi enam nii väga eriliselt must, üsna punaseks pleekinud. Aga imeilus ikkagi, ma ütleks isegi, et heledamana meeldibki ta mulle rohkem:
 Minu noortaimedega amplipott elas külmad õues edukalt üle - peitsin ta katteloorisse mässitud ämbrisse. Aga mul pole seda konksuga kolmikut, millega ta üles riputada ja sellepärast  hoian soojadel päevadel lihtsalt laual.
 Euroopa võrdviljak ja tipmine puksrohi:
 Üks narmasnartsissike, arvatavasti "Rip van Winkle":
 Ja üks teine uhke kollasenarmaline lilleke:
 Mõned krimblid ka:
 Laanesõnajalg pole veel absoluutselt ärganud, alles täna nägin esimest rohekat laigukest. Aga noh, oli ju siiani külma küll, ka siin mere ääres.
Ja mõned kollaažid ka, et liiga paljuks ei läheks.
Kaukaasia hanerohi, õrnad ülased (ikka veel nii imeilusad!), aubrieeta, alustav siberi valdsteinia koos kobarhüatsintidega ja keskel balansa linnupiim (minu suur lemmik uustulnukate seas):
 Mõned priimulad:
 Tulpe:
 "Fashion" sai au omale isiklik kollaaž saada:
Aga laupäeval on mul lootust ühe Aalujaga kokku saada. Ja lapsed tulevad ka kõik koju. Oh, saaks see homne tööpäev juba rutem mööda. :o)

pühapäev, 4. mai 2014

Mitmesugust

Esmalt mõned möödunudnädalased lillepildid, mis üles laadimata olid jäänud. esimese pildi tulbid "Fashion" on nüüdseks juba õitsemise viimastes faasides, kuid sel pildil on nad täiesti oma nime väärilised - saledad ja kurvikad.  Priimulad on ka nüüdseks juba täies ilus. Ja aubrieetapuhmaski õitseb peaaegu igast servast.
Hanerohud teevad kiviktaimla väga õitsvaks ja säravaks:
Hüatsindid lõhnavad mõnusalt, aga pean nad sügiseks mujale istutama, sest seda peenranurka armastavad koerad väisata (õnneks küll on peenraservas üsna vastupidav dammeri tuhkpuu rant ees), nii et põuasel perioodil varjutab üks palju vängem aroom selle meeldiva lõhna. Noh, pole hullu, see nurk oligi liiga tihedalt lähestikkuõitsevaid taimi täis. Nüüd siis on otsustatud, et lumikellukesed ja hüatsindid saavad uue koha. Kuidas nad ainult pärast õitsemist-närbumist sealt puntrast kätte saada...
Reedel käisime emaga Virumaal onunaisel külas. Kunda surnuaial onu haual jalutas selline värvikas tegelane. Ma tean, et ma olen näinud-lugenud, kellega tegu, aga praegu küll leida ei suuda.
Onunaine näitas meile põnevat kohta - kohalikku Maarjamäge, kus vana kabeli varemed ja eelmisel aastal paigutatud mälestuskivi, mis meenutab 25 (nüüd siis 26) aasta tagust sündmust, kus sealsamas rukkimaarjapäeval loodi Eesti iseseisvuse taastamiseks Eesti Kristlik Liit.
Kabelimüüridest avanes vaade moodsatele tuulikutele:
Päris kõrge torniga kabel oli see kunagi:
Viskasime kiire pilgu peale ka Vasta mõisa aiale.  Seal sai Kadakaga käidud 2012. a augustis. Aed oli taas imeilusti korras. Seal mõisas asub Viru-Nigula kool, teadis onunaine rääkida.
Läiklehine mahhoonia oli suur, uhke ja õisi täis. Aga lehed olid ikkagi palju kõrbenud:

2 aastat tagasi vohanud luuderohtu oli väga kõvasti tagasi roogitud (ja mina veel põdesin, et muru seest jupikese näppasin), aga praegu uhkeldasid kõrgete kiviservadega peenarde peal ülilopsakad hanerohud. Imeilus säravvalge vaatepilt võimsate mõisapuude aluses kerges hämaruses:
Aga kodumail asjad nii ilusad ja toredad pole.
Akvaariumiga on jamasid olnud, mis päädisid 2 tegelase (1 isane ancistrus ja 1 cardinal tetra) surmaga :(, aga loodan väga, et nüüdseks oleme asjad korda saanud ja teised, hetkel veel pisut loiu olemisega ancistrused kosuvad. Ülejäänud 2 cardinalil ei tundu midagi häda olevat, seega ega teagi, võib-olla see üks oli lihtsalt vanake. No ja gupid, nemad vist kannatavad küll kõike. Isegi tillukestel tittedel pole häda midagi. Jamadest lühidalt rääkides muutus vesi sogaseks, mida ma algul proovisin parandada valgustuse aja lühendamisega, aga sellest abi polnud eriti. Siis veendusin, et ilmselt hapnikku on vähe ja läksin ostsin õhupumba. Müüja muidugi ei iitsatanudki, et selle juurde on vaja osta ka voolik ja õhukivi (ehkki ma esitasin talle mitmeid väga algajalikke küsimusi). Niisiis leidsin kodus, et niimoodi pole sellega midagi teha, aga mure kalakeste pärast oli ju suur. Leidsin köögikapist ühe sobivas mõõdus vooliku (loputasin hoolikalt kuuma veega läbi) ja ühendasin selle õnnelikult aparaadi taha. Teise otsa kinnitasin sobivas suuruses auguga kivi sisse ja panin ta rõõmsalt akvaariumisse mullitama. Mulin oli muidugi kohutavalt kõva, aga kalakeste nimel magasime terve öö selles mulinas. Õnneks oligi kohe järgmisel päeval plaanis Virumaale sõit ja sain Rakverest vajalikud jubinad - õige läbipaistva (plast)vooliku ja mullikivi. Õhtul koju tulles vahetasingi rõõmsalt õiged vidinad külge ja siis märkasingi esmalt kõht püsti hulpivat cardinali. Ancistrust kohe ei märganudki, sest ta oli sättinud end filtri peale pikutama, kus nad vahel ikka käinud on, hetk hiljem aga abikaasa mainis, et vaata, kas temaga on ikka kõik korras. Aga siis mul tekkis paanika. Kiiresti eemaldasin akvaariumist enamuse veest ja põhjasodist, viskasin välja ka oma palgijupi, mis liigselt kõdunema oli hakanud. Arvasin esmalt, et tema ongi ses sogas süüdi (eelmisel päeval ostetud ja proovitud testriba näitas, et vee näitajad muidu kõik ok). Kui aga parajasti vett välja lastes teist läbipaistvat plastvoolikut kausi kohal hoidsin, taipasin äkki, mis võis kalad mürgitada - see ajutine õhuvoolik oli ju mustast kummist. Üsna tõenäoliselt mitte looduslik, vaid mingi hull keemia. Ja kes teab, mida see kumm veel omakorda endasse talletanud oli. Seega kloorid, nitraadid ja igasugused muud kaladele ohtlikud ained võisid vabalt sinna vette imbuda sest mullitamisest. Ehk, tahtsin ju ainult head, aga välja kukkus...sitasti. Hoidke pöialt, et nüüd kõik ainult paremaks läheb!

Teine uudis on veel, mis mind küll parasjagu läbi loksutanud on, aga loodetavasti saan asjadest varsti üle ja siis on mul kõvasti rohkem aega pere, aia ja käsitöö jaoks, mis iseenesest on ainult rõõmustav. Nimelt lahkusin naisteseltsist (põhjused on isiklikud ja arutamisele ei kuulu) ja seoses sellega pole enam ei ürituse korraldamisest osa võtmine ega ka küla ajaleht minu teha. Sellest viimasest on tegelikult kahju, mulle väga meeldis seda lehte teha.

Täna olid külakoristustalgud ja seal väsisin millegipärast (tõenäoliselt kõik need viimaste päevade stressifaktorid mõjusid) nii ära, et koju tulles tuiasin tuimalt oma peenarde juurest läbi ja keerasin toas mitmeks tunniks magama.