Sõidan, sõidan - jälgi ei jää; lõikan, lõikan - verd ei tule?

Ehk kui arvasid, et tänane postitus on laevadest merel, oled täiesti õigel teel.
Nimelt ostis abikaasa eilseks piletid imelisele üritusele - Tallinna Merepäevade raames toimus Tallinna lahel kontsert, kus Svjata Vatra esines jäälõhkuja "Tarmo" pardal ja purjekate peal sai seda kuulama minna.
Meie piletid olid 1947. aastast pärit Soome lipu all seilava kahemastilise "Astridi" (pikkus 25m, laius 7m ja kiil 2m vist oli...) pardale. Armas purjekas oli ja eriti armas oli, et meeskonnas oli lausa 3 kaunist ja asjalikku naist.
Ja kogu üritus oli megaelamus. Tallinna laht oli uhkeid purjekaid ja igasuguseid muid erinevaid aluseid täis. Lahe Miiduranna poolses servas seisis otsekui suur must magnet jäälõhkuja "Tarmo", mille poole kõik omas tempos liikusid - isegi supijaid ja purjelaudureid oli nende vahel näha. Kontsert oli ka imeliselt mõnus ja mind ausalt öelda isegi natuke üllatas, et meie laevale kogunenud publik seda rahulikult istudes kuulas. Mul oli kogu aeg kange tahtmine mööda tekki ringi karata, aga piirdusin siis tagasihoidliku tammumisega. Miks küll, imestasin sisimas ise, aga no ei ole ühes tavalises hallis eestlases seda julgust teistest kardinaalselt erineda. Aga ikkagi oli nii tore, et mul olid kogu aeg heldimusest silmad veekalkvel.
Näitan nüüd teile ka mõnda kaunist laeva. Siinkohal tahaks enda kiituseks mainida, et suutsin need pildid välja valida rohkem kui 130 pildi hulgast. ;o) Ahjaa, üks tore seik oli veel - enne laevale minekut kohtusin sadamas oma kursusekaaslase, samuti Kadriga, kes küll kahjuks teise laeva ("Tre Kronor") peale läks. Aga noh, said vähemasti mõlemad laevad omale vähemasti ühe Kadri. ;o)
Alustuseks saime kohe käed külge panna kõige suurema purje avamisele:

 

 

 Ja lõppu veel üks töökas tegelane:

Meie külas tähistatakse täna kalurite päeva, aga mina olen sel ajal tööl. Siiski sain oma peo kätte nii eile õhtu kui ka tänahommikuse Rammus võrgul käimisega. Kala meil küll praktiliselt polnud, aga mõnus oli ikka. Sellest teen aga juba uue postituse.
Ehh, ma ikka ei kujuta oma elu ilma mereta ette...

Siin ma siis nüüd olen...

 ...ametlikult matkajuht ja valmis elukestvaks õppeks. :o)

Olid imetoredad, ehk küll äärmiselt pingelised kaks aastat. Kõik need väljasõidud nii tundides kui meie laheda grupiga omaette avasid minu jaoks nii ääretult palju kauneid paiku, taimi ja loomi Eestimaal, mis ja kes mul senini täiesti tundmatud olid. Ja väga palju põnevat infot ka eelnevalt tuttavate kohta. Mõni on mulle ikka proovinud väita, et nüüd ma tunnen loodust läbi ja lõhki. Ei, kallikesed, nüüd ma tunnen ehk üht hernetera suurust jäätükikest jäämäe tipust eelneva jääkristallikese asemel. Jäämäge ennast tuleb aga elu lõpuni uurida ja puurida, et tippu tundma saada. ;o) Paremaks muutunud on vast ainult minu märkamisvõime ja oskus nähtusi omavahel seostada. Ehk elu on pöördumatult palju põnevamaks muutunud.

Eriliselt tänulik olen oma kallile perele, kes kõik mind kogu hingest aitasid ja toetasid. Abikaasa võttis sealjuures oma õlule kogu koduse majapidamise, lastes mul rahulikult keskenduda, ning kamandas mind õppetükkide tagant õigel ajal magama, kui mingi varane ärkamine ees oli. See on minusuguse puhul kõige olulisem nüanss, et ma ikka jätkuvalt jaksaks.

Loomulikult olen väga tänulik ka nii oma eelmisele kui praegusele tööandjale, kes võimaldasid mul koolis käia nii, et ma ei pidanud puuduma mitte ühestki ettenähtud kontakttunnist. Neid on sessiooniõppe juures niigi vähe, aga suurem osa loodusega seotust tuleb ikka koos teadjaga oma silmaga ära näha ja kogeda, et sellest tõeliselt aru saada.

Ja - kallid õpetajad luua Metsanduskoolist, kursusekaaslased ja RMK Oandu Külastuskeskus eesotsas minu praktikajuhendajaga - teie kõik kokku oletegi see, kes minust eduka koolilõpetaja tegi ( kui keegi täpsemalt teada tahab, siis 13 arvestatud, 7 viite ja 2 nelja on mu hinnetelehel, maht kokku 126 EKAP, tase 4).

Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Muide, meil oli läbi aegade kõige suurem lõpetajate grupp - diplomeeritud sai lausa 21 suurepärast matkajuhti. Tulge meiega hulkuma ja te ei kahetse! Alloleva rõõmuhüppe foto autor on Tõnu Eller Luua Metsanduskoolist.

Aga tegelikult on ikka kurb ka, et kõik see toredus otsa sai. Me juba mõtlesime, et peab ikka aeg-ajalt oma sesse korraldama hakkama, et jälle kokku saada. ;o)

Asendustegevus

Mitu päeva olen ajusid ragistanud, ringi sebinud, lõiganud ja kleepinud jne. Täna tegin oma laste peal proovieksami läbi. Pool küla jooksis seejuures hoovidesse uurima, mis toimub - eriti kummaline ju, kui Kadri marsib mingi lihtlabase kase juurde ja kukub seal omaenda lastele midagi targa näoga seletama  :oD Igatahes on mul nüüd asjad pakitud ja vaim peaks ka valmis olema, aga millegi pärast on ikka kole eksamipalavik sees ja siis tuleb igasuguseid asendustegevusi otsida, et hing ikka sisse jääks. Panin saiataigna kerkima ja mõtlesin, et teen siis ühe blogipostituse ka. 

Möödunud neljapäeval pidin kohvikukülastajatele ekskursiooni tegema (Neeme tee ulatuses) ja sellega seoses käisin kolmapäeva õhtul Uitros luurel.

Esmalt leidsin sellise sildi, mille paar nurgavaia juba laiali lennutatud (rebased, koerad, varesed või muud kahejalgsed?) olid. Surusin need liiva sisse tagasi. Aga ekskursioonil unustasin selle hoopiski ära ja jäigi näitamata. Ma ei tea, kas keegi Vihasoo toredatest prouadest seda isekeskis märkas, aga kõigile igatahes ei öeldud.

 Kalakajakas:

 Naerukajakas:

 Jääkosklad-majakavahid:

Linavästrik:

Seda "rästaparve" jahtisin tükk aega ja pärast kodus määrasin veel kauem. Tõepoolest on määrajast sobivat rästast raske leida, kui tegemist on kuldnokaparvega :oD

 Need hallid valge pudipõllega on kuldnoka pojad:

Veel üks kalakajakapaar:

 

Ja veel üks linavästrik. Mina piidlesin teda, aga tema piidles hoopis kaldavalli taga istuvat armastajate paari. ;o)

 Aga poseeris ikka mulle ka nii- ja naapidi:

Lisaks tavalisele sinisele siberi iirisele (mis on põua tõttu madalam kui muru) õitseb mul tänavu 4 sordi-siberlast. Nimesid hetkel ei tea. Ja üks ei õitse.

 

 Lupiinidega on ka haledad lood. Vaid 1 kollane õitseb ja seegi on tänaseks ladvast kuivanud.

Mägisibulad on ühed vähesed, keda üle kuu aja kestnud põud eriti ei morjenda. Enamus kuivalembeseidki lilli on surmasuus. :o(

 

 

Üks isehakanud pisikellukas. Need isehakanud tunnevad end reeglina paremini kui "õigesse" kohta istutatud taimed. Kui vähegi võimalik, siis ma nad oma tekkekohta ka jätan. Nimetage pealegi seda laiskuseks, kui tahate. ;o)

 Fookuse küsimus:

 Aga ma nüüd suunan oma fookuse saiataignale. ;o)