Uudiseid aiast

Eks need põhiuudised on ikka õite, putukate ja lindude teemal. Aga suur asi oli ilusate ilmadega puhkusel olles plaanitust varem koju jõudmine - jõudsin oma riisumistega üldiselt ühele poole. No ühest küljest ka tänu sellele, et otsustasin tänavu katsetada laisemat riisumist - jätsin osa okkaid ja sodi murusse, kraapisin ainult hullematest kohtadest oksad, lehed, käbid ja eriti paksu okkakihi ära, aga kus pilt enam-vähem, sinna ma vehkima ei läinudki. Eks seda huumust on ju ka vaja, peaasi, et päris ei lämmata ja silma ei riiva. Vaatame, kuidas mu samblasele "murule" see meeldib.

Musträstas laulis mitu päeva lausa ennastunustavalt. Lõpuks küünitas noka päris taevasse, et ikka kõik kuuleksid. :) Kuldnokki ma meiekandis kohanud ei ole.

Kimalased ärkasid hilja. Ju nad teadsid, et tegelikult on see üks ainult ajutiselt soe nädal ja pole mõtet kiirustada. Ma juba jõudsin muretsema hakata. Nii, nagu ma muretsesin metsvindi pärast (jõudis ikka ka kohale ja täna enne lörtsi hõikas juba oma pirrutikukeeldu kõvasti ja kõigile) ja nagu muretsesin linavästriku pärast (maja juures pole veel kohanud, aga rannas küll). Ahh, no on siis vaja nii palju muretseda? Küll see kevad tuleb täpselt nii kiiresti, nagu õige on - loodus juba oskab oma asju seada.

Esimesena nägingi kollast lapsuliblikat (kuldne suvi kulub ära!), kirjutest olen näinud päevapaabusilma ja üht väiksemat kiiret tegelast, kes võis olla kevadvaksik.

Isegi esimesed kobarhüatsindid on lahti, peaks vist laialehised olema. Võrkiiristega on tänavu eriti hale seis. Paar sinist õit, üksainus helesinine ('Katharine Hodgkin'), tulemas on ka üks kollane õis (Vinogradovi), aga suurem enamus on ainult lehepiikidena esindatud (ja ka hõredalt). Kahtlustan, et põntsu pani möödunud põuane suvi ja mitu aastat hooletusse jätmist.

 Algul tundus, et kollaseid krookuseid ka ei tule, aga lõpuks olid päikesepäevad ikka päris kollased.

Lisaks riisumisele olin veel natuke asjalik. Likvideerisin mitu aastat vastu pidanud, aga üldiselt lahja tulemusega euroalusest köögiviljapeenra. Pildilt on näha, kuidas männi juured rõõmsalt sinna sisse olid pugenud mu herneste ja tillide eest kõike paremat ära neelama.

Nüüd mul on uus köögiviljapeenra katse. Ainus männijuurte koht on vanni äravooluava, kuhu panin kangast ja kive tõkkeks. Ehk peab kauem vastu ja ma saan ka midagi põske pista. aga väljakutseks on veel selle vanni kamuflaaž - niimoodi avalikus ruumis aeda pidades ei pea ma sobivaks vanniaiandust, seega tuleb vannist teha mittevann. See nõuab siiski pisut mõtlemist ja ideede genereerimist. Kõik vahvad ettepanekud on väga teretulnud!

Selle "sitast saia tegemisega" sain hakkama tegelikult juba enne Tartusse minekut. Teeservas peenranurgas kasvav kanada kuusk 'Alberta Globe' oli liiga suureks ahvatluseks neljajalgsetele piirimärkijatele ja lõpetas pooleldi mustana. Ega sel puhul midagi päästa pole ja süüdistada saab ka vaid iseennast sellise lolli kohavaliku pärast. Välja kaevata ja ümber istutada polnud nagu ka mõtet - kera juba poolik ju. Tulin siis mõttele äralõigatud oksad asendada hoopis kiviga - las siis koerad lasevad nurgale edasi ja puuke jätab mulje, nagu olekski ise kivi najal niimoodi pooliku kerana kasvanud. Igatahes sõbranna taks juba katsetas selle nurga ära ja soristas tähtsalt vastu kivi. Ehk toimibki!

Ahjaa, ma ikka natuke istutasin ka, sest ega ma siis Aalujate juurest tühjade kätega koju ei sõitnud. Ennolt sain transilvaania sinilille, läiklehise mahhoonia, mingisuguse roosilõhnalise juurega kukeharja ja uueks katseks mitu tutsu harkjat asorelli. Anne lisas omalt poolt veel kaktuse, mägisibulja nõmmkanni ja davidsoni penstemoni. Ohjahh, staarost ne raadost. Aga tomatid on aina pikeerimata - ei teagi, kas jõuan mina enne või saab juurepõletiku bakter neist enne jagu.

Proovin millalgi merelkäikude postituse ka teha, aga peale puhkust on pingeline töönädal ja pühapäeval kivimatk (kuhu on veel natuke vabu kohti, kiirustage registreerimisega!), seega ei tea lubada, millal ma jõuan.
Aga laps on juba nii hästi kosunud, et tüdines kodusistumisest ära ja otsustas kooli minna. Pisut hamstri moodi ta ju veel on ja beebidieedil vaja ka lõpmatult kaua olla, aga muidu on taastumine-paranemine küll kiiresti läinud. :o)
Ja kui te sel pühapäeval kivimatkale tulla ei saagi, siis järgmisel pühapäeval on jälle võimalus Uitro sääre matkale tulla.

Puhkus Tartumail

Lapsel oli esmaspäeval pikalt ette planeeritud vale hambumusega seotud ülemise lõualuu operatsioon Tartus ja sellega seoses plaanisin ka mina pikalt ette oma nädalase puhkuse, et ta kohale viia, ära tuua ja vahepeal ka saadaval olla. Haiglas pidime olema pühapäeva hommikul ja algse info järgi pidi laps seal olema veel 4 päeva peale operatsiooni. Tegelikult aga lubati ta juba kolmapäeval koju ära. Nii juhtuski, et minu suured plaanid enamusi tartukandi Aalujaid külastada ning mitmetes muuseumides käia läksid poole pealt  luhta. Aga lapse tervise heast seisukorrast oli ainult rõõm ja niisamuti tegi head meelt see, et sain üsna ruttu koju tagasi oma aia eest hoolitsema.
Pühapäeval pärast Triinu protseduuridele saatmist kiirustasin TÜ Botaanikaaeda lootuses näha veel raasukest seal 2 nädalat olnud sinilillenäitusest. Karta ju oli, et ega need Helle ja Riho ajatatud sinililled nii pikalt ikka vastu ei pea, aga mul vedas - nägin lisaks imeilusatele fotodele ära ka viimase kauni õrnroosa õie.

Kuna pühapäev oli üsna vihmane ja ma polnudki enne sealse botaanikaaia kasvuhoonetes käinud, jätsin õueala külastuse teiseks päevaks ja sukeldusin troopikasse.
Banaanid olid veel rohelised ja kõhnavõitu, aga üsna banaaninägu. On ikka hämmastav rohttaim oma võimsa kasvuga. Need viljad olid ikka vähemasti 3 meetri kõrgusel (ja lehed ju veel kõrgemalgi).

Üks väiksem kilpkonn oli võrguga teistest eraldatud, mängis siis igavusest vaatajatega lehtede vahel peitust.

Ägedad lestad varvaste vahel!

Suured eelistasid pigem tiigiserva slipil aega veeta.

Üks imeilus pinnakatja, kelle nimesilti ma ei leidnudki.

Wilkesi nõgesleht - no küll on armsad lehed sel põõsakesel:

 Ooo, see roomav viigipuu suure viigipuu tüvel oli ka nii udunummi:

Suur osa kanntaimedest oli koos huulheintega klaaskasti pistetud. Ju on neid niimoodi lihtsam putukatega toita.

Keerdtreppi pidi üles ronides läks hingamine raskemaks ja pildid tulid järsku hägused. Kiikasin siis objektiivi teist otsa - puha udukihiga kaetud. :o)

Õnneks sai ülalasuvast troopilisest niiskusest puhkust jahedamas ja kuivemas kaktuste ruumis. Kaktustele seal meeldis - näe, kus naalduvad mugavalt piiretele ega suvatsegi valvel seista. ;o)

Läksin tuldud teed tagasi ja siis teisele poolele, alles teisel pool üles minnes märkasin, et sealtki on uks kaktuste ruumi ehk ma oleks saanud ilusasti kogu kasvuhoonele ringi peale teha. Aga siis oleks mul ju see kavalalt lemle taha peitunud konnake pildistamata jäänud. Muide, lemmel on üks selline keeruline eestikeelne taimenimi, et ma pidin kohe sõnaraamatust järgi vaatama, mismoodi teda käänata tuleb. ;o)

Aga seal teisel pool oli veel niiskem ja veel värvilisem. Ilus, aga sain järjekordselt kinnitust, et minul niiskesse troopikasse reisida ei tasu. Lõpuks oli juba tunne, et süda tahab rinnust välja karata ja hing oli kinni jäämas.

Kui seda õit lähemalt vaadata, siis alumisel osal oleks justkui toidukilest kaas peale tõmmatud:

Keerdtrepi kõrval olid mingid ronitaimed seinalt eemaldatud. See hallituse, vetikate, sammalde, taimejäänuste ja kesteabmille veel jälgede muster seinal oli imeliselt kunstipärane:

Üsna kõrgeks kasvanud araukaaria oma vahva "tömbi" ladvaga oli trepilt hästi vaadeldav:

Pärast talveaia külastust käisin veel kord lapse juurest läbi ja seejärel suundusin oma esimesse peatuspaika - Tagatallu. Eve ja Üloga on alati mõnus lobiseda ja seekord oli mul au ka Eve uues mõnusas käsitööresidentsis aega veeta, kus me siis mõnusasti lobisedes nikerdasime. Hommikuks oli vihm ja õhtul ulunud tuul mõnusa päikesega asendunud. Peale mõnusalt pikka hommikut sain valveõelt info, et lapse operatsioon oli edukalt möödas. Jätsin Eve trillerdavaid lõokesi nautima, põikasin poest sudokusid ja smuutisid ostmast läbi ning läksin oma vaprat kangelast tervitama. Kui Triinu veel narkoosist toibudes uuesti magama jäi, käisin taas botaanikaaias, seekord aga õueala läbi jalutades.
Vasakul on transilvaania sinilille õied, paremal hariliku sinilille omad. Värvitooni ei tasu võrrelda (see varieerub mõlemal ja ka fotode valgusolud olid erinevad) ja  omavahel hästi eristatavaid lehti siin piltidel ka pole. Seega ongi ainult õiesüdamike erinevusi hea võrrelda. :o)

Üks krookusepilt ka ja siis hulgim lumeroose, mis botaanikaaias kõik nii imeilusate puhmastena kasvavad. No tegelikult olen ma tänavu juba enda omadega ka väga rahul, eriti selle Tii musta lumeroosi seemikuga, mis esimest korda õitsema läks. Minu Muhediku tumepunane seemik on palju hilisem, alles punnitab punga maa seest välja. Aga see siin tuletas mulle tema ilu meelde.:o)

Aga ühtegi kollase õiega lumeroosi mul ei ole. Nii ilusad!

Valge õiega musti lumeroose (juured on neil mustad!) oli muidugi kõige rohkem. Nendega on kahtpidi lugu - ühest küljest tahaks, et nad koledasti vara tärkaks ja oma õitega meie kevadeigatsust leevendaks, aga teisalt jälle on need vara lahti läinud õied enamasti koledate pruunide servadega, ilusad puhtad on alles hilja lahti läinud õied. Aga kimalastele ja mesilastele kõlbavad esimeseks turgutavaks suutäieks mõlemad.

Vinav lumeroos on hoopis teistsugune ja tema õied jäävadki üsna roheliseks vist.

Üks ilus põõsamõõtu pajukene, millel ma silti ei leidnud ja niisama heast peast ka nime anda ei oska.

Minu jaoks täiesti uus oli samblaaed. Hea oli oma silmaga kõrvuti mets-turbasammalt ja aasta sammalt ehk wulfi turbasammalt uurida ja ma vist sain nüüd aru, kust ja kuidas seda oksakimpude arvu lugeda, et neil vahet teha. Pildid jäid muidugi tegemata. Osad samblad nägid väga kuivanud välja ka - eks see eelmine ülipõuane suvi oli neile ikka väga ränk.

Kahjuks oli väga kuivanud ka kadrisammal, mis peaks kirjade järgi metsades väga tavaline olema, aga mida mina seni veel looduses kindlalt tuvastada pole suutnud. No võiks ju ikka oma sambla pimesi ära tunda. ;o)

Aga juba ma saingi ringi tehtud (igasuguseid pojenge, roose ja muid ahvatlusi õnneks veel polnud) ja saabusin lapse juurde just peale tema uut ärkamist. Juba oli ta silmnähtavalt kobedam ja proovis isegi süüa. Hmm, see tema söömine on muidugi lähema kuu jooksul vaid üks kõrrega vedelike luristamine. Hea, et ta ei tohi sama kaua end ka füüsiliselt pingutada, muidu sellest spordihullust plikast ei jääks vist lõpuks kriipsukestki alles. :oD
Õhtul suundusin juba uude ööbimiskohta. Enno juba ootaski, et ma tuleks ja ta aiatöödelt ära päästaks (teate ju küll, et kevadel on nii palju igas aianurgas teha, et aina teed ja teed ja kuidagi pidama ei saa, omal ei taha enam väsimusest jalg jala ettegi liikuda). Läksime tuppa, tegime õhtusöögi ja seejärel suundusime teleka taha käsitööringi. Minu robustne heegeldus ei andnud muidugi ligilähedalegi tema imelistele õhkõrnadele haapsalu sallidele, aga koos on ikka mõnus nikerdada.
Hommikul võtsime koos otsustavalt saunataguse kivila ette. Enno saagis ja sidus pikalivajunud elupuid, riisus ja puhus sodisid, mina tegin kükitamist vajavaid töid. Kui külastusaeg lähenes, seadsin sammud jälle haiglasse. Siis vahepeal põikasin kinno "Tõde ja õigust" vaatama (no millal see 3 tundi aega veel leida kui mitte puhkuse ajal). Tõesti suurepärane film! Pärast veel lapse juurde ja tagasi Enno juurde jõudsin veel nii valges, et jõudsime tunnikese oma kivilatöid jätkata, aga väike nurk jäi tegemata, sest pimedus murdis peale. No õnneks jõudsime selle nurga hommikul ära teha ja lõpetasime just siis, kui lapselt tuli üllatav teade, et ta lubataksegi juba ära koju. Nii tuligi välja, et kõik muud meelelahutused Tartus (ERM ja muud) ning kõik Elvakandi Aalujad peavad järgmiseks korraks jääma. Ühtaegu oli kurb, aga lapse pärast hea meel ka.
Muidugi pean tunnistama, et minu magusaarmastus sai minust võitu ja kui selgus, et Annel oli minu ootel juba kook ahjus, nuiasin lapselt välja lisatunnikese, põikasin ikkagi Enno juurest Tartusse Elva kaudu ja jooksin kiiruga Anne imelise aia läbi ning pugisin kõhu head-paremat täis. See oli nüüd siis see üdini minulik läbitormamine. Muidu oligi juba mul endalgi imelik, et lähen külla ja mul ongi aega lihtsalt olla ja nautida.
Suur-suur aitäh Evele-Ülole, Ennole ja Annele ning minu väga suured vabandused kõigile teistele elvakatele, kellele ma külla ei jõudnud seekord. Niiväga oleks tahtnud ikka teid kõiki näha ja kallistada!

Vildikapadi

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama 2016. aastal tehtud poolkinnastest ja peapaelast. Kuna see lõng mulle väga meeldis, aga millegi muu edasi tegemiseks ei jagunud, vaatasin internetis ringi samasuguse leidmiseks. Päris sellist ei leidnud, aga oma arust sain tellitud üsna sarnase, suure hurraaga muidugi terve paki. Paraku, kui lõng kohale jõudis, osutus see suureks pettumuseks oma räigete toonidega ja nii see pakk lõngatokke kastisügavusse maanduski.

Et oodata sobivat ideed ja hetke. Ajapikku arvasin, et seda lõnga on kole palju, jagub mingiks voodikatteks kindlasti. Tegin paar proovitööd ka, aga miski polnud nagu see õige, sest kiired värvivahetused jätsid väga närvilise tulemuse.

Lõpuks komistasin siiski meeldiva diagonaalruutudest kohe kokkukootava pleedi otsa ja ripskoe asemel parempoolset valides leidsingi meelepärase lahenduse.

Kuid tegema hakates selgus, et sellest 6 tokist (ei olnudki 12, nagu mäletasin) küll mingit voodikatet valmis ei saa, isegi pleediks on nagu vähevõitu. nii otsustasingi padjakatete kasuks, millest üks nüüd valmis sai.

Aga see lõng tõi mulle meelde nostalgilise suursündmuse. See oli 1984. aastal, kui Tallinnas olid Ungari Rahvavabariigi majanduse ja tehnika päevad. Ah et miks suursündmus? Noh, mina olin sellisest lihtsast perest, kel polnud sugulasi ei välismaal, kaubandusvõrgus ega kõrgetel kohtadel ja nii võisin ainult suure igatsusega vaadata klassikaaslaste uhkeid vildikakomplekte. Aga Ungari päevadega seoses oli ka Tallinna Kaubamaja täis järsku lugematul arvul vildikakomplekte ja teisigi imeasju - Rubiku kuubikuid. Peab ütlema, et vildikad muutusid ruttu tavalisteks asjadeks, aga kuubikust oli mõnu väga kauaks. :o) Aga just vildikakomplekti see lõnga värvigamma mulle meelde tõigi. Et siis vildikapadi. :o)