Kiiajärve matkal (Kerstiga)

 Astusin vahelduseks jälle "teisele poolele" ja käisin kliendina sõbra Kersti Lepiku korraldatud Kiiajärve matkal. Kersti matkad on alati toredalt pisut pöörased - kas on vaja vertikaalsest seinast üles ronida, põlvekõrguse jäise veega koopapõhjas sumbata või rinnuni heinast, nõgestest ja ohakatest end läbi pressida. Tunned iga ihurakuga, et oled tubli olnud ja end mugavustsoonist välja vedanud, seega võid endale matka lõpus pika pai teha. Väärtust lisavad muidugi ka ohtrad muistendid ja isiklikud lood. Kolme sõnaga - põnev, sportlik, lõbus. 

Matka jooksul jõudsime tegelikult arusaamisele, et see on täielik spaa-matk, sai nii nõgeseravi, nõelravi, aroomiteraapiat kui turbamudavanne ja toiduks täisteraotra ning erinevaid värskeid marju. Muide, see oli ka matk, kus tegin oma elu esimese rabajärves suplemise ära. Aitäh, Kersti!

Kersti Relive-äpiga tehtud rajaplaani näeb siit ja mõned minu pildid ka lisaks. Kuna ma olen IT-s liiga rumal, siis ei ole pildid ajaliselt järjest - saan mobiili- ja kaamerapildid küll originaalfoldris sorteerida ajaliselt järjest, aga kui hakkan seda rodu üles laadima, siis sorteerib arvuti nad ikka eraldi, seega esmalt tulevad mobiilipildid ja seejärel kaamera omad.

Nimetu piirisild üle Jõelähtme jõe (Raasiku - ja Jõelähtme valla piiril) sai meie poolt nimeks Kersti piirisild. Silla metallkonstruktsioonid on tugevad, aga puit pude - teeks ometi keegi selle korda. Mõned hulljulgemad ikka käisid korra üle silla ära ka, aga meie rada kulges edasi mööda siinpoolset kallast. 

Kas ma rääkisin eespool rinnuni rohust? Kohati oli see ka pikimatel üle pea.

Koolmekoht, kust hoburakendiga saab ka sillata üle.

Kersti pere nimetab selliseid lemletega kaetud jõgesid krokodillijõgedeks.

Vargapaelad küll takistasid kohati liikumist, aga premeerisid meid suurte ja maitsvate põldmarjadega. Jõekalda pehmes ja niiskes mullas olid nad ikka väga lopsakaks kasvanud.

Mõnel põlluvahekraavil oli ikka purre ka peal. Kersti näitas siin mürgist maavitsa - kartuli sugulast, kellel on imeilusad lillad õied ja säravpunased viljad.

Suur koprakoopasuu põlluservas.

On aeg jõe kaldalt metsa poole pöörata, et järve äärde jõuda.

Umbes 30-40-aastane kuusepõld Kiiavõhma (võhmas pidi soosaar olema) otsas. 

Sellest kuusikust leidsime ka kunagise karukoopa (pildilolevate langetatud tüvede all lohus koos omaniku kraapimismärkidega ümbruskonna puudel.

Pokud on rabakraavide ületajate sõbrad.

Jõhvikad on veel toored, aga paar punasema põsega marja sai ikka põske pistetud.

Väike armas Kiia järv (ka Kiiajärv) paistab.

Ilmselt mingi kaku suled.

Kersti taga on näha jõledad ATV kahjustused õrnal rabamaastikul. ATV-istid, no miks ometi?

Siit käisime ujumas. Päris hea vetteminemise koht, sest väljatulekuks oli parasjagu üks horisontaalne ront vee all, millele sai toetuda. 

Vaatasime ka mitmeid vanu kaarte. Osadel on järv peal, osadel mitte. Ka Jõelähtme jõega on seal kaartidel kummalised lood. ;)

Veel üks krokodillikraav.

Kui hakkasime maanteele lähenema, tuhises meist mööda Balti keti velotuur, mul oli parajasti täppfookusele seadistatud kaamera käes ja see seda metsikult suurt ja kiiret jalgratturiteparve püüda ei suutnud, taskust telefoni koukides sain pildile vaid teenindavate autode read.

Nüüd sisi kaamerapildid ka.

Odrapõld. Mulle oli uudiseks see, et tänapäeval enam väga kindlalt teravilju määrata ei saagi, sest aretatud on mingied ristandeid mitme viljaliigi vahel. Vot siis. 

Põldmarjad.

Lokkav jõetaimestik. 

Tatrapõld.

Ja tatar lähemalt ka. Arutlesime, miks tervislik ja hinnatud toortatar on kallim, aga töödeldud (lisakulutused ju!) tatar hoopiski odavam.

Katrin leidis põllutee servast kivilt ilusa suure admirali, aga jõudsin vaid ühe pildi teha ja selge see kahjuks ei ole.

Soovõhk, mürgine.

Keegi ämmelgas. ;)

Vesiroosid on looduskaitse all. 

Ümaralehine huulhein. Huulheinad on meie ainukesed putuktoidulised taimed. Parmuga ja isegi mitte toakärbsega nad siiski hakkama ei saa.

Kui teised pildistasid krokodillikraavi ikka üle teeserva põdrakanepite, siis mina...lihtsalt ei ulatunud ja pidin piiluauke otsima. ;)

Enamus põlluserva ohakatest olid kõik juba villa täis, aga maanteeserva oli vahepeal niidetud ja seal leidus ka imeilusaid värskeid õisi.

Kirev samblikumaailm (ühel) kivil

See postitus on nüüd jälle juba poolteist kuud oma järge oodanud ja kippusin teda juba kui aegunut kõrvalegi heitma, aga ei raatsi ikka. Pealegi - eks see hilistalvine samblike kõrghetk tuleb ju järgmistelgi aastatel ka.

Igatahes, inspireerituna jaanuarikuisest kividest ja nendel kasvavatest tegelastest rääkivast Eesti Loodusest, võtsin ühel veebruari keskpaiga päeval ette meie majast mõnekümne meetri kaugusel teeservas asuva väikerahnu ja pildistasin üles tema peal kasvava ilu. Loomulikult mitte kõike, aga proovisin leida võimalikult palju erinevaid silmaga eristatavaid liike. Et ma ise nende määramises väga vilets olen (seinakorp on vist ainuke, kelles üsna kindel julgen olla), panin need pildid tookord ka näoraamatu albumisse üles ja palusin määramisabi. Tänu sellele on mul mõnele liigile ikka nimi ka lisada, aga loomulikult pole kõiki võimalikki selliste kohati hägusevõitu piltide abil määrata. Enamasti kasutatakse nende tegelaste määramisel lausa rakuehituse abi. Aga nautigem siis lihtsalt nende omapärast ilu. 

Kare koldsamblik (Xanthoparmelia conspersa), määras Inga Jüriado. 

Pildi vasakus servas ja tutikesena keskel olev sammal on üks levinumaid kividel kasvavaid samblaid lumilehik (Hedwigia sp.), määras Tiiu Kupper. See on ka üks sammaldest, mida ise ka tean, sest tema läbipaistvad lehetipud jätavad mulje justkui oleks oksad otsast lumised.

Ruugsamblik (Neofuscelia), määras jällegi Inga Jüriado:

Must tuhksamblik (Tephromela atra), määras ikka Inga Jüriado:

Pisut lähemalt ka:

Siin peaks siis ka olema kare koldsamblik:

Ja siin ruugsamblik koos musta tuhksamblikuga. Need kollased laigukesed on harilik seinakorp.

Lehtersamblik (Aspicilia), määras jälle Inga Jüriado:

Selle määras Inga Jüriado samuti mingiks koldsamblikuks (Xanthoparmelia), mina oleks oma võhiklikkuses seda küll täiuslikuks rosettsamblikuks pidanud. :D

No kas pole toredad mustrid ja kompositsioonid?

Üks eriti ilus ja särav Inga Jüriado määratud harilik seinakorp (Xanthoria parietina), ehkki pilt ise on natuke udune. Aga see kollane värv (varjus kahvatum ja päikeses vahel ka lausa oranž) viitab enamasti just seinakorbale ja teda võib leida tõesti kõikjalt, nii puudelt, kividelt kui ka inimtekkelistelt postidelt, seintelt ja katustelt, sealhulgas ka päris keset linna.

Lisaks lumilehikule on siin samblike ümber ka üks teine sammal, aga hetkel on see küll veel määramata. Ehk leidub mõni tark?

Ruugsamblik on okka kinni püüdnud. Okka taga on mingi kahvatu samblikukirme, mis võib olla veel mingi (näiteks kooriksambliku) liik, aga võib olla ka mingi juba eelpool nähtud liigi erineva arenguetapi välimus. 

See samblik on jälle Inga Jüriado poolt ära määratud - kivi-lapiksamblik (Parmelia saxatilis):

Tore eoskupardega samblatutt, aga kahjuks jälle pilt udune. Kui ma õigesti mäletan, siis mulle tundus, et see tutt oli taustal paistvast lumilehikust natuke erinev, aga selle pildi valiteedi järgi muidugi midagi väita ei saa ka eksperdid.

Vot siin on nüüd üks perekonna rosettsamblik (Physcia) esindaja, määras jälle Inga Jüriado.

Seda ükski spetsialist määrata aidanud ei ole, aga ise arvan, et see on ka üks lapiksamblikest:

Suures makrofotode tegemise tuhinas unustasin tookord kivi üldvaate sootuks tegemata, tegin selle nädal hiljem siis takkajärgi. :)

Ja muidugi oli nii mõneski kohas jälle midagi uut ja köitvat:

Kui allpool on juba enne mainitud lumilehik, siis ülemine peaks olema üks keerikutest (Tortula), aga kindel ma pole ja täpselt määrata ei oska:

Mul on muidugi kividelt (ja puudelt) rohkemgi ilusaid sambliku- ja samblapilte, aga ei hakka neid siia panema - las jääda sellesse postitusse see üks ja ainus kivi. Mõningat valikut, tookord peamiselt sammaldest, võite leida ka sellest paari aadsta tagusest postitusest: Samblad ja samblikud. 

Mõnusat märkamist teilegi! Nüüd muidugi juba igasuguste kevademärkide märkamist!

Kas teie ka kevadet teete?

Praegu on mul kiired ajad (korteriühistu aastaaruande aeg, katuse remondi laenuteemad, mees on ka "remondis" ja kõik kodutööd minu teha jne) ja pikemaid-põnevamaid postitusi teha ei ole mahti. Aga täna hommikusel kõnnitiirul tundsin, et ma tahan uurida, kas teie ka kevade tegemisega tegelete?

Vanasti, kui ma noorem ja tugevam olin, sai isegi raudkangiga maja ees jääväljadel mässatud ja kanaleid uuristatud. Naabrimees ikka hurjutas, et ma asfaltit seal jää all ära ei lõhuks. 

Nüüd ma tunnen, et kang võtaks mu käed ilmselt kohe läbi ja ei kipugi seda kasutama. Õnneks (või kahjuks) pole tänavu ka sellist lainetavat vett. Just täna jäi FB (vist oli Tõnu Ploompuu postitus) lõpututelt infoväljadelt silma tarkus, et põhjuseks ilmselt madal õhuniiskuse protsent, mis laseb päikese käes tekkival sulaveel kohe ära aurustuda ja see ei jõuagi alumistesse kihtidesse tungida. No ja kui öösel ongi õhuniiskus suurem, on jälle külmakraadid kohal ja vett ikka pole. 

Täna just rääkis ema telefonis kuidas ta oma lillepeenrast lund madalamaks kühveldas kõrvale pajualusele lahti sulanud murule. Mul on paar peenart välja sulanud, aga enamusel peenardest on sellised teedelt sinna loobitud kõvad ja kõrged lumekuhjad ja ümberringi laiub ka lumi, et see kaevamine oleks korralik kraavihalli töö ja neid kamakaid tuleks sadade meetrite kaugusele tassida. Kellel see aeg ja jaks!

Aga ühe kevade tegemisega tegelen ma küll igapäevaselt ja väga aktiivselt - nimelt tallun järjekindlalt oma radadel öise külmaga üles kerkinud või jälle päevasoojaga pehmeks sulanud jääservasid pidi ning pudistan neid suuremate lahmakate küljest lahti. Sellisel irdunud tükil enam pikka pidu pole. :)

Niisiis, andke teada, mismoodi teie kevade tulekut kiirendate?