Jaanuari-veebruari nädal

 Esmaspäev, 30. jaanuar

Hommik oli väga vesine. Pimeda ja libeda kooslus Ajataguse teel oli kohati üsna ohtlik. 

Kogu sadam magab talveund, aga bensukal olid kõik viled ja tuled peal. Ei olegi enne tähelepanu pööranud, et kas ongi pidevalt nii, aga sedakorda küll lausa särasid need tablood silma. Pildistamiseks nina alla minnes selgus, et see tõepoolest ka piuksus mingi intervalliga. 

Ruhe juures parkis mingi auto, seal vist keegi ööbis. Aga muidu on sellega kurvad lood - kuuldavasti Terjel üürileping lõppeb, aga mis hoonetest edasi saab, polegi teada. Kuidagi kummaline, oli sel restoranil ju suurepärane maine, kõik White Guide'd ja Michelinid ja... Aga noh, eks siis ole näha. Kogu küla on meil praegu meeletus muutuste tuules kõigi nende Pärituule residentside ja muude ehitamistega.

Aga koolimajas oli täna õige varajane start - juba pisut peale kella 7 oli üks õpetaja laua taga tööd tegemas. Koolipäev hakkab vist alles kell 9. Vähemasti vanasti hakkas, ega ma nüüd ei teagi, minu viimase võsukese Neeme kooli lõpetamisest on möödas juba...ligi 8 aastat. Jeerum!
Tööpäev oli täna üsna eklektiline. Kõned tulid sisse, nagu ikka korraga, lisaks oli ka probleeme programmidega. Aga jah, aeg-ajalt meile tundub, et kuskil on üleval mingi minutitäpsusega graafik, kus kirjas, et see ja see kell tohib meile helistada ja siis kõik ootavad ja helistavadki korraga. :D
Õhtu oli täna üsna tegus (no 2 osa Outlanderit ikka vaatasin, kuidas muidu ;) ), aga siis tuli Marju mulle uut raamatupidamise programmi õpetama ja pärast tuli ka Astrid kaupu tellima. 

Teisipäev, 31. jaanuar

Hommikul välja minnes selgus, et meri mühiseb ja lagedama peale jõudes lõõtsus ka karm põhjakaarte tuul näkku. Asfalt oli kohati jälle glasuuritud. Teadsin seda Neeme näoraamatugrupi õhtustest hoiatustest ette ja panin targu naelad jälle alla. Lasteaia kõrval metsarajal olid parajad jääväljad, seal kulusid nad eriti marjaks ära. Aga kummaline küll, vaatamata kogu sellele eile maha sadanud glasuurile olid pesud nööril praktiliselt kuivad.

Päevaks läks ilm väga ilusaks päikeseliseks, aga tänavalaternad huugasid põleda. Ei tea, kes selle anduri neil jälle kinni kattis või milles asi oli.

Õhtul lasti töölt varem minema, et jõuaksin nahaarstile. Õnneks oli visiidi tulemus väga positiivne ja kõik mu murekohad osutusid ainult ealisteks täiesti tavalisteks nähtusteks. Tegelikult langes ikka üsna suur mure südamelt. Põikasin arstikeskuse all olevast Konsumist ka läbi ja, oi õnne, seal oli täiesti olemas Koidule seenetee jaoks vajalik puuviljalisandiga must tee. Mõneks ajaks sellega nüüd jälle rahu majas.
Pärast vaatasin esmalt muidugi jälle Outlanderit, aga tubli olin ka - tegin ära ühe põneva üsna pika  keeletesti, kuhu ennast üles olin andnud, vaatasin ja saatsin ära maja veenäidu ning sõbrapäevaeelse matka kuulutus sai ka paika.
Oeh, ongi väga kiiresti see aasta esimene kuu otsas ja mina olen oma blogipostitustega suutnud siiani lubadustest kinni pidada. Noh, suurem väljakutse on tegelikult alles ees - mis viga vaiksel talveajal arvuti taga istuda ja tippida, aga katsu sa seda suvekiire vahelt jõuda. ;)

Kolmapäev, 1. veebruar

Hommikul ärkasin pool tundi enne kella ja otsustasin veel tukkuda. See oli vist vale otsus, sest jõudsin selle napi ajaga näha väga ogaraid unenägusid. Ma kõike enam õnneks ei mäletagi, aga Luual jäin ma mingisugusest loengust ilma, sest olime pikas aeglaselt liikuvas järjekorras, kus teistele tehti vaid vereproov sõrme otsa, aga minule otsustati mingi suurem kaitsesüst tagumikku torgata. Muretsesin, kuidas ja millal ma selle loengu järgi tehtud saan. Ja siis kaklesid mingid ülemiste korruste naabrid omavahel nii, et lõikasid vahekorruste trepist lausa mitu astet vahelt välja, mäletan, et käratasin neile kogu hingest, et nad need lapsikused ära lõpetaksid. Tükk aega juurdlesin, et kuidas selle trepi korda saaks, et teised inimesed liikuda saaksid, neist kaklejatest polnud mul ses suhtes sooja ega külma :D

Väljas oli jälle väike miinus ja paljakssulanud maa oli muutunud krõbedalt kõvaks. Kolmapäevaring on kõige igavam, sest ei lähe kordagi mere äärde, aga kuulutustetahvlilt leidsin mõned uued kuulutused, osa püüdsin kõrva taha ka panna. Eks näis, kas tegelikult ka kuhugi jõuan. Vana lasteaia tagune metsarada oli vahepeal puhtamaks tehtud, vaid üks eriti jäme oks laiutas keset rada. Ilmselt oli ta sinna kinni külmunud lisaks omaenda raskusele.

Tööl saime täna puhkuste ajakava kätte ja jehuu, minu 2-nädalane puhkuseosa oligi pandud sinna, kus ma seda väga vajan ehk septembrisse. Ehk läheb seekord ka kõik muu seoses nende ostetud lennukipiletitega korda. ;) Veel saan puhata nädalakese aprillis, nädalakese juunis ja ühe veel oktoobri-novembri vahetusel. Järelikult tuleb juuksur ja autohooldus aprillis plaani võtta.
Õhtul kirusin end maapõhja. Mul ju tuli isegi päris mitu päeva tagasi meelde, et mu kallil taanlannast sõbral Anital Rootsis on täna juubel ja otsustasin talle Interflora kaudu lille saata ja tegin tellimuse ka kohe kiiresti ära. Kui täna õhtuks polnud ei Anitalt mingit reaktsiooni ega postkastis teavitust kättetoimetamise kohta, otsisin välja tellimuse kinnituse ja...selgus, et ma olin kalendrist päeva valides kuidagimoodi terve kuu mööda pannud ja lille 1. märtsiks saata palunud. Krt, krt, krt! Saatsin siis vähemasti neile kohe kirja ja palusin, kas saaksid ehk seda tellimust nii palju muuta, et vähemasti homme selle lille kohale viiksid. Eks hommikul ole näha, mis nad minusugusele seniilsele juhmardile vastavad. :(

Neljapäev, 2. veebruar

Täna hommikul oli suur meremüha hoopis ida pool, aga mul oligi plaanis lääne poole minna. Ööks lubatud lumesajust oli kohale jõudnud vaid õrnuke puudrikiht, aga loduvahelisel pimedal rajalõigul oli see väga suureks abiks. Rannas tundus algul, et nägin kummitust - üks tuluke läks kaldalt vette ja siis kadus. Jõudsin isegi mõelda, et kummaline, kui mina ennast uputama läheks, siis ma küll tuld kaasa ei võtaks, pimesi kuidagi parem (jeerum, millised mõtted? :D ).  Püüdsin veel pingsalt vaadata kui äkki hakkas otse minu ees rannast ainult pisut kaugemal klobin ja hetke pärast süttis ka tuluke uuesti - keegi meie kalameestest oli läinud hommikupimeduses võrku nõutama.

Anita lillede saaga jätkus - hommikul oli postkastis armas kiri, et neil on väga kahju ja täna viiakse lill ära. Lõuna paiku helistati, et lill on saajale kätte toimetatud. Kui siis seejärel Anitale vabandav-selgitava sõnumi saatsin, selgus, et tema pole midagi saanud. Kirjutasin uuesti Interflorasse ja vastu õhtut helistati mulle tagasi. Selgus, et seekord oli eksinud Rootsi pool - kuna Anitale oli eelmine päev juba ka kelleltki lilled saadetud (75 on ikka piisavalt suur sündmus, et teisedki sellele mõtleks, eksju), siis olid nad arvanud, et selle nad ära viisidki. Vabandati ette ja taha ja lubati lill homme kindlasti ära viia. Varsti andis ka Anita ise teada, et talle oli Interflorast helistatud, vabandatud ja lubatud homme ära tuua. Vot siis, kui miski hakkab viltu minema, siis ta läheb ja läheb... :)

Õhtul tegelesin peale oma seriaalitamist natuke KÜ arvetega, aga valmis teha ma neid veel ei saanud, sest üldelektri summat pole veel laekunud. Mõtlesin, et peaks veel välja kõndima minema, aga ühtki inspireerivat sihtkohta ei tulnud pähe. Otsustasin hoopis oma põlved käsile võtta ja sättisin Koidu velo madalamale. sõitsin 45 minutit ja 11,3 km telekast Fääri saarte kriminulli vaadates. Suudaks nüüd vaid selle ka omale regulaarseks trenniks teha, jaksaks ehk kevadel päris rattaga ka paremini algust teha. Igatahes põlvede valu sõidu jooksul hullemaks ei läinud, pigem tõmbas natuke isegi tagasi.

Reede, 3. veebruar

Ehk "suur reede", nagu meil nimetatakse neid reedeid, kuhu ka palgapäev satub. ;)
Hommikul hõljus taevas üksikuid kergeid lumehelbeid. Muidu oli meil siin metsa ääres vaikne, aga rannas selgus, et ikka üsna tuuline on. Tagasi maja juurde jõudes märkasin tuule olemasolu ka siin, peamiselt küll läbi küla vaikselt siiagi kostuvast mastiköite muusikast.

Tööpäev oli jälle üsna tegus, st aeg liikus ka kiiresti. Ja juba saigi järjekordne töönädal läbi.
Tegin kiiresti ära oma nädala tellimuse Selverist (sest nädala algul Astridile tehes sain Rimist talle viimase vaba aja, kohe nii oligi kirjas!) ja sain aja juba homme hommikuks. Seejärel sukeldusin jälle kudumisega seriaalidesse. Teise põlviku mustriosa sain ka valmis, nüüd jäänud veel lihtlabane labaosa teha. Aga natuke jama on - suures hirmus, et äkki koon teise põlviku tugevamalt kui esimese, olen selle kudunud hoopis lõdvemalt kui esimese. Peaks ikka ka selgeks õppima selle ringvarrastega 2 soki korraga kudumise. Nojah, harutama ma küll ei viitsi hakata (niigi sai paaril korral päris mitu ringi tagasi harutatud kui ma telekasse süvenedes mustrisse vead sisse olin lasknud ja kohe ei märganud ka). Seega tuleb selgeks teha, kumb jalg on mul jämedam ja siis põlvikud ka vastavalt kindlaks määrata, kumb kummale jalale on. :D
Aga natuke enne kella kümmet sai mul teleka vaatamisest kõrini ja sees näris häbitunne, et ma täna jälle oma 7000 sammu ja 45 minutit aktiivset aega täis ei saa (hommikuring annab sellest vaid poole, kui sedagi). Ja nii ma jalutama sattusingi. Sai aeg täis, said sammud täis ja mõnus oli ka. Kuna päeval oli juurde sadanud ka märkimisväärne kogus lund, oli rannas ja metsaradadel üsna valge. Muidugi tahaks niiiiiiiiii väga juba päris korralikku valgust, aga vaesel ajal käib see ka.
Esimese suuna võtsin sadamasse ja sain suurepärasest sadamakontserdist korralikult osa.  Ruhe juures ronisin isegi Rannamaja trepist üles tuule kätte laintemöllu nautima (muidugi mitte kauaks) ja siis läksin lasteaia rannast edasi ümber reoveejaama edasi kuni Mändneeme teeni. Üle tüki aja sain ka meie lemmikmänni juures ära käia. Mändneeme teed pidi tulin otse üle Ihasalu tee ja siis jälle läbi metsa (siiski mäööda lumevalget rada, mitte päris metsikult). Mõtisklesin, et paljud inimesed ei julge valgeski metsas käia, rääkimata pimedast. Ei saa aru, mida seal siis karta tuleks. Mind ohustasid vaid lumekirme all olevad kiilasjäälaigud (selle vastu aitavad naelad saabaste all, välja arvatud juhul, kui sinna vahele satub veel mõni hiljuti pudenenud käbi) ja suurte maanteede ületamine (selle vastu aitavad silmad, kõrvad ja helkurid). :) Nojah, oleks mõni rohkem linnamets, siis võib-olla ohustaksid mingid purjus pätid ka...

Laupäev, 4. veebruar

Hommikul magasin jälle "sisse" ehk siis alles pool 10 sain voodist välja. Hommikupoolik kulus koristamisele ja kuigi olen igatsenud valges kõndimist, otsustasin tänasel tuulisel päeval siiski päevavalguse hoopis maalimisele kulutada, sest tähtaeg on ähvardavalt lähedal ja osad nädalavahetuse päevad on juba niigi broneeritud. Lisaks ootasin ka Taivolt infot, millal ta korstnaid üle vaatama saab tulla.
Eva helistas ja hoiatas libeduse eest - tema oli juba kukkunud ja peapõrutusega emossegi sattunud :(. Mul on õnneks naelad, aga, nagu juba eile õhtulgi mainisin, tuleb ka nendega ette vaadata. Aga noh, praegu olin niikuinii otsustanud hoopis tuppa jääda.
Söögiks tegin ahjuforelli, sest eile oli Selveris forell väga hea hinnaga (7,99 EUR/kg). Ostukorvi pandav kaal oli muidugi väga suur, 2,8kg, saadeti 2 väiksemat kala.  Mul poleks midagi selle vastu olnud, kui olekski ainult 1 saadetud, aga noh, teise panime soola, võileivakate tükiks ajaks olemas. Arutlesime, et seal e-poodides võiks olla lisaks asendamise loa lahtrile ka märkuse lahter, kuhu saab kirjutada, et võimalusel palun väiksem või kui suurt soodus-vetsupaberit ei ole, siis saatke ikkagi 1 väiksem pakk. Sest vahel on ju nii mõnigi asi täiesti otsakorral ja vaja oleks kindlasti midagigi.

Elektriarved tulid ära, seega sain ka ühistuarved valmis teha, laiali saadan homme. Aga muidu olin jälle laisk kuni kella 10ni, siis ei andnud rahu, et sammud pole täis ja läksin tegin veel hilisõhtuse tiiru. Lääne pool oli väga mõnus vaikne, ida pool aga mühas veel tuul. Ja kuu - see oli peaaegu täiesti täis, saatis mind truult terve tee ja valgustas kõik mõnusalt ära, tõsi, seda vaid inimsilma jaoks, kaamera jaoks oli ikka natuke vähevõitu. Natuke nukrad mõtted saatsid mind sel käigul ka, sest olen jõudnud arusaamisele, et kuna Koit niikuinii kuskil eriti käia ei taha, me kumbki alkoholi ei tarbi ja nüüd lisaks hoiame ka magusast 6 päeval nädalas eemale, siis meid isegi enam ei üritata kuhugi üritustele kutsuda, kuigi mina ju vahel läheks hea meelega...nii saigi selle tiiru pealkirjaks Strava äpis "Kaaslaseks vaid kuu".

Pühapäev, 5. veebruar

Oli imeilus härmas ja päikeseline hommik. Ärkasin muidugi jälle üsna hilja ja ei jõudnud enne Taivo ootamist jalutama minna. Särav päike muutis Koidu juuksed väga ärritavalt pikaks ja nii ei jäänud muud üle kui tema poolt tegelikult juba ammu broneeritud juuksuriaeg käiku lasta. Muidugi saabus Taivo just siis, kui mul lõikus pooleli oli. Noh, kuni meie pööningul korstnakive uudistasime, jõudis Koit ka oma valge jõuluvanahabeme  lühikeseks pügada. Natuke liiga pikk ta ju juba oli, jah, aga no päris nii lühikeseks ka poleks pidanud ajama...
Siis ajasin autole hääled sisse ja läksin vaatasin vanemad üle. Emal oli täna natuke kiire, sest pidi Naiskodukaitse koosolekule minema, aga paar mõnusat tunnikest saime ikka koos veeta, teed juua ja lobiseda. Ja leevikest nägin ka ema põõsastes rasvapallide juures (meil neid tänavu näha pole olnud)

Tagasiteel käisin ka allikalt ja joa juurest läbi, aga kuna mõnus päikeseline ilm oli sombuseks ja tuuliseks muutunud ja minule mingi vastik külmatunne ka lisaks sisse pugenud, siis ei olnud mingit tahtmist ei seal, ega ka koju jõudes kuhugi kõndima minna, ehkki samme oli siis ja jäi ka õhtuks äärmiselt napiks. Fitness trennis käisin pärast küll ja see oli mõnus nagu alati, aga kuna minu elektroonikaallergia ei lase mul nutikella kanda, läksid kõik seal sahmerdatud sammud ka kaduma. Noh, on siis nii, ei saa ju iga päev ka täiuslik olla. ;)
Ahjaa, allikalt joa juurde sõites jooksis sealt kaldaaluselt läbi vähemasti 10-pealine metskitsekari. Äge elamus oli, aga pildile püüda ma muidugi ei jõudnud.

Jõudu järgmiseks nädalaks! Minul tuleb jälle linnakontori nädal. Ja pühapäeval ootan siis kõiki matkasõpru joa juurde seiklema. Väike üllatus on ka plaanis! ;)

https://kadrigakoos.prants.ee/uncategorized/sobramatk-jagala-joa-kulas-12-veebruaril-kl-12-2/

Erle jõulud Luuakakul ehk matkajuhtide pidu Mustjõe kõrtsitalus

 Luua Metsanduskooli matkajuhtide ühine jõulupidu sai oma esimese tõuke tegelikult meie kursusel, kui me vanematena nooremad ka oma peole kutsusime. Nüüdseks on see paisunud juba nii suureks, et juba teist aastat olid sinna oodatud kõigi lendude lõpetajad ja seekord oli meid kohal umbes 85 või 87. Võimas! Korraldajaks on neil pidudel (noh, justnagu proovieksamina, eksju) parajasti õppiv teise aasta grupp ja nad panid ikka väga suurepärase peo kokku. 

Selline nägi siis välja minu eelmisel õhtul valmis küpsetatud ja vahukoorega üle valatud kringel peale glasuurimist. Kahjuks oli ta õhtuseks peoks ikkagi minu arust üsna kuivanud olemisega (pigem küll liiga korralikult saiaks ära küpsenud), aga mõnele isegi meeldis.

Mustjõe kõrtsitalu on ajalooline talikõrts keset soid ja rabasid, st teed sinna kulgesid üsna ähvardavalt sügavate kraavide vahel. Sellisel puhul on teeserva tihkelt külmunud lumevallid küll pigem positiivsed nähtused. Kuna aeg-ajalt oli kohti, kuhu sahk oli suurema lume kõrvale lükanud ja taskuid moodustanud, teed ise aga üsna sirgjoonelised, siis polnud ka hullu, kui teine auto vastu tuli (mul 1 tuli), sest sai lähimas taskus peatudes teise mööda lasta.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis...ptüi, kui Kadri väikese hilinemisega Mustjõele jõudis, oli rahvast veel vähevõitu ja meie lennust olin ma päris esimene, aga siginat-saginat jätkus ja kohe nõuti, et otsiksin oma joogitopsi välja, see täideti imeliselt mõnusa sooja joogiga (oleks saanud ka kangema lisandiga, aga ma loobusin sellest).

Näe, põrgukatlal juba tuli all ja kuum tulekera on sealt välja kerkinud ka ;)

Eelmisel Mustjõe kõrtsi külastusel (21. aasta vastlapäeval Ida-Harjumaa Invaühinguga ja DHL'i poolt organiseeritud filmimisega) ei osanud ma märgatagi, et kuskil tagasihoidlikus õuenurgas on uks, millele kirjutatud "Magala". Kuna seekord oli ööbimisega üritus, siis suunati meid peale iseteeninduslikku tšekk-inni kompse just sellest uksest sisse viima ja see oli ikka paras üllatus, sest ukse taga oli  kaugusesse kulgev koridor, nii pikalt kui silm seletas ja edasi ka, mõlemalt poolt tihedalt ustega palistatud.

Ja iga ukse taga oli umbestäpselt selline askeetlik 2inimesevoodiga tuba (mõned olid ka 2x2 ühe ukse taga). 

Ukse kõrvale oli mahutatud isegi kilekardinaga varjatud WC pott ja selle kohal kraanikauss. Aken oli kaetud 2 kilekihiga (tulekahjujuhistes oli kirjas käsk kiled purustada ja aknast välja pugeda), ka vaheseinad olid kohati kilest. Olemas olid nagid, pistikupesad, lamp - tegelikult ju kõik lausa luksused! Ja soe oli seal ka. Hommikul heitsin põlvili põrandale, et tuvastada soojusallikas. Selgus, et põrand lõppes ära kohe voodi eesserva taga, edasi paistis juba maapind, kanalisatsioonitorud ja akende juures voodi all seina ääres ka radiaatorid. Lihtne ja geniaalne viis endise hobusetalli latritesse paljudele peojärgne magamisvõimalus tagada. Ja kuigi nii mõnigi tundis kohmetust, et tema vetsusorin või norskamine kõrvaltubadesse hästi ära kostis, oli see ikkagi märksa privaatsem ja mugavam kui mingis suures toas põrandal pead-jalad segamini aelemine oleks. 

Peomaja ja magala vahel aga resideerusid sellised toredad valvurid! Öövahetust neil muidugi ei olnud, ikkagi mõistlikud tööandjad. ;)

Kui rahvas oli kogunenud ja sooja supiga end kosutanud, avati üritus esimese tempoka mänguga - kõigile jagati väikesed sildikesed, kus peal mingi naljakas lause, nimetus või väljend (no näiteks "kuldlillak", "loomad on lahti", "pakun vanakat"). Iga variant esines 3 sildil ja siis pidime me neid silte kokkuvolditult omavahel vahetama hakkama kuni muusika mängis. Pausi ajal tuli ruttu otsida üles kõik sama silti omavad mängijad ja kolmekesi kokku saades tuli ruttu maha kükitada. Viimane kolmik langes mängust välja. Jeerum, kui pöörane ja naljakas see mäng oli! Muidugi oli sellel 6-kraadises pakases röökimisel ka oma tagajärg, kurk oli veel mitu päeva natuke valus. Aga see oli seda täiega väärt!

Kui võitjad selgunud (ausalt, ma ei mäletagi, kes need olid) ja nahk soe, jagati meid nimesiltide taga olevate märkide järgi meeskondadesse ja saadeti orienteerumismängule. Pidime järgima väikese Erle unenägu ja teda sealsetes seiklustes aitama. Meie võistkond (5-liikmeline naiskond ehk kõige väiksem ja täiesti ilma meesteta grupp) oli viies ja seega alustasime ka viiendast kontrollpunktist. Sinna tuli minna üle Mustjõe ja mööduda ka 4. kontrollpunktist.

Siin silla juures on jõel üks ülitugev pöörise koht:

Niisiis meie esimene kotrollpunkt oli, nagu juba mainitud, viies unenäopilt ja nii astusime sisse arhailisesse rehetaresse, kus peremees rääkis natuke toonasest elust pirruvalgel ja näitas meile mõningaid tööriistu, mille pidime ära arvama. Kontroll-lehele said kirja võikirn, saapasulane ja vokk kerilauaga.

Järgmine kontrollpunkrt oli vaid mõnikümmend meetrit edasi ja siin sattusime jahionni, kus sai liha maitsta. Metskitse ja kopra liha panime õigesti kirja, aga suitsuvorstiga läks viltu, selgus, et see oli ka koprast tehtud. No igatahes olid väga maitsvad ampsud ja nendega ei koonerdatud ka.

Seitsmendas kontrollpunktis tegin küll midagi, mida mina enne teinud ei ole - raiusin kirvega jäässe auku, nii et terve nägu ja prillid olid pritsmeid täis. Õnneks olime siin punktis juba teised ja augu algus oli esimeste poolt juba ette raiutud. Igatahes oli lõbus tegemine ja imelised vaated uduga kaetud külmunud rabajärvele koos uduslt läbi kumava päikesega. 

Eelmine meeskond jääd raiumas:

Värske koprarestoran, menüüsse on lisandumas kasevõrsed:

Kaheksandasse kontrollpunkti jõudmine võttis esmalt natuke pead sügama, sest sillal, mida mööda oleks pidanud jõe ületama, oli tihe plankaed ees ja selle peal silt, et sild on katki ja et siin on eramaa.  Vaatasime, et eelmise grupi jäljed läksid teelt kõrvale plankaia otstesse ja läksime ka piiluma. Talvisel orienteerumisel on küll võib-olla raskem maastikuolusid jälgida ja rajakesi leida, samas on teiste orienteerujate jäljed jällegi paremini nähtavad kui suvel, ehkki ka siis kipuvad tallutud rajad otsitavaid kohti reetma. Selgus, et sild ei ole küll autoga läbitav, aga jalgsi täiesti ületatav. Et antud eramaa kuulus samuti meie võõrustaja kompleksi ja teiselpool silda paistis juba ka reaalselt järgmine kontrollpunkt ära, pugesime aga okastraatide vahelt läbi ja jäime silla juurde ootama, millal eelmine grupp oma etteaste lõpetab.  

Niisiis, kui lõpuks unepildi ligi lasti, pidime 2 oma grupikaaslast pimesi läbi puude ja põõsaste, aukude ja küngaste juhtima, lõpuks pakuti neile kinnisilmi ka imerohtu ja lasti arvata, millist eriti proteiinirikast snäkki neile pakutakse. Siinjuures selgus muidugi, et üks pimesikkudest oli meil taimetoitlane, kes pahaaimamatult natuke...kilke nahka pani. Saime ka meie, nägijad, neid maitsta ja lõppkokkuvõttes leidsime, et millestiganes võib saada maitsva snäki, kui see on piisavalt maitsestatud. ;)

Järgmiseks tuli vantsida üle raudtee, et esimese unepildi juurde jõuda. Kolmanda punkti peremees üritas küll meid natuke eksitada ja kohe enda juurde meelitada, aga me jäime endile kindlaks. Üle raudtee minnes oli kuulda ja näha, et saabumas on ka porgand. Enamus meist olid raudteest kaugemalt ja nii tuli tähtis hetk ära oodata ning porgandit tervitada. :)

Ohh, see loojangukuma ja mitmes kihis uduviirud olid palju imelisemad kui foto edasi anda suudab.

Nonii, esimene unepilt - loomulikult on see metsandusteemaline, kuidas muidu. Valemeid ja keskmisi raiemahtusid muidugi keegi peast ei mäletanud ja google abi otsimine oli ka üsna vaevaline, sest siin rabade vahel internetilevi peaaegu puudus (päris raudtee ääres natuke leidus). Aga lõpuks saime ikka enam-vähem õiged vastused kätte. 3 hektarit läks täppi, raiemahtudega olime pisut liiga lahked.

Matemaatikast ei pääsenud me ka järgmises punktis. juhendaja soovitas küll valida endi seast ühe, kes jõest läbi kõnniks, et saaks ristlõike välja arvutada, aga loobusime sellest ja viskasime hoopis ühe murdunud oksakese vette olles eelnevalt mõõtnud ära silma järgi jäävaba ala pikkuse ja lugedes siis mõttes sekundeid. Saime voolukiiruseks 1 meeter sekundis, mis osutus ka üsna õigeks tulemuseks.

Kui loojangu pool oli taevas oranžikas, siis teiselpool puhta roosa:

Milline tore karussell :)

Kolmandas punktis oli jälle teine meeskond ees:

Me siis poseerisme oodates natuke selfi jaoks. Ikkagi selline kõva naistetiim!

Nüüd siis oli vaja kaugust arvestada. Abivahendite hulgas oli ka üks vidin, mida puude kõrguse arvutamise juures kasutatakse, aga meil kellelgi ei tulnud üldse meelde, mismoodi seda täpsemalt kasutati (ma tegelikult kahtlustan, et sellest päris üksi poleks kasu ka olnud, midagi oli sinna juurde veel vaja nagu). Igatahes arvasime mis me arvasime, kõige usaldusväärsemaks osutusid ikka teise Kadri pikad ja väledad jalad, mis meile tulemuseks 120 meetrit andsid (ehkki eelmised olid meile sosistanud, et 80 on õige). Ei mäletagi, mis see päris õige vastus oli, aga ainult natuke rohkem. 

See suur roosa karu istub kuskil seal teise ja kolmanda posti vahel:

Nonii, ja olimegi uuesti neljanda punkti juures, mis oli meile siis viimaseks punktiks. Noh, siin oleks võinud päris purju jääda, sest metsahaldjas mossitas selle pärast et voolukatkestusega olid tal pudelid ja neis sisalduvad joogid omavahel täitsa sassi läinud ja meie pidime nüüd korra majja looma. Jookideks olid Vana Rallinn, Riia balsam, veel mingi must balsam ja mingi nimetu jook (seda markeeris kokapudel), mille targemad teadsid handsaks nimetada. Aga mida rohkem neid nuusutasid ja proovisid, seda segasem tundus asi olevat. :D Lõpuks saime siiski kõik õigesti paika. 

Kogu õhtusest möllust mul pilte polegi, aga see oli ka võimas. Pildistasime lendude kaupa, mängisime Kuldvillakut (nupuvajutamise asemel tõusis grupist üks püsti ja helistas kella ja see oli jälle meeletu möll), kus lisaks teadmistele oli mõnes punktis vaja ka humoorikad etlemisoskused letti lüüa ja mitmeid muid toredaid mänge. Loomulikul oli ka metsik tants ja trall, soovijatele suitsusaun, suur hulk seltskonnast aga nautis omavahel mõnusat muljete- ja elukogemiste vahetamist.

Igatahes oli meeletult tore pidu ja magama sai muidugi absoluutselt liiga hilja. :D

Hommikul ärkasin natuke enne söögiaega ja käisin pisut veel jalutamas, aga kaugele ei jõudnud. 

Kohaliku perenaise Evika pakutud hommikusöök oli suurepärane, justnagu oli olnud õhtusöökki. Eriti hõrgutav oli ahjusoe munapirukas - midagi sarnast ja nii mõnusat ma polegi vist enne saanud. 

Veel viimased kallistused koolikaaslastega, viimane pai kohalikule kaisukarule ja asusingi koduteele, sest väsimus ei lasknud kauemaks jääda. 

Aitäh, LRJ 21, oli väga võimas pidu!