Suve puudutus.

Tänane päev oli ootamatult suvine, kuigi algas pimeda suure sajuga. Aga päevapeale tuli päike välja ja läks isegi nii soojaks, et muruniitmine T-särgi väel muutus palavaks. Sellist luksust pole ammu tunda saanud. Mõnusat soojust jagus isegi vaiksesse hilisõhtusse. :o))
Ka neiusilm alloleval pildil on otsustanud särada kui päike ja õitseb ennastunustava jõuga. Veel pole kõik kadunud...

Mina ka, mina kaaaaa...

Et ikka ka täieõiguslik aia-saiablogiklubi liige olla, tuleb see postitus ära teha. ;o)
Nagu kiuste oli tihe ja kiire päev, seega sain oma paberihunnikuid uurima hakata alles kell 6 õhtul. Siis tuli ette võtta masina puhastus. Minu uus nunnuke näeb siis välja selline: Üsna suur ja kobakas, kas pole? Niii mõtlesingi, et arvestades suure saianäljaste karjaga ja suure masinaga, teen kohe lubatud maksimumkoguse, ehk kilo saia valmis. Pere nõudis kõik magusat saia ja et mul hetkel niikuinii ainult nisujahu kodus olemas oli, siis otsisingi just magusaid retsepte. Lõpuks jäin pidama minu masinaga kaasas olnud retseptidest Brioshshile.
Panen siia kogused 750grammise pätsi kohta, sest etteruttavalt võib öelda, et kilo on ikka liiga palju. Niisiis:
220ml piima, 2 muna, 140g sulatatud võid, 500g nisujahu, 1tl soola, 60g suhkrut ja 2tl kuivpärmi.
Rosinad tulid meelde siis, kui piim juba jahukuhja alla peidetud oli, aga et nende puhul soovitati vedelikku rohkem panna, jätsin nad teisks korraks. Ja siis jäime põnevusega ootama ja oodata tuli tõesti pikalt, sest nii magusat ja rasvast saia kiirprogrammiga küpsetada ei soovitatud. Seega 3,5 tundi. Piilusin ikka sealt kaaneaknast sisse, nagu väike laps, kes pesumasina keerlemist ukseluugist jälgib ;o). Kuni ta sõtkus ja kergitas, oli kõik ilus. Küpsetama hakates kerkis päts lausa kaane ligi. Ja siis tuli pauk - enne valmimist vajus sai kossdi kokku. :o((. Aga võtsin südame rindu ja koukisin ta ikkagi masinast välja. Selgus, et sai oli üle vormi ääre kerkinud ja ilmselt sellepärast ka kokku vajunud (kui vastu kaant puutus).
Minu esimene sai nägi lõppkokkuvõttes välja selline hästi naljakas. Aga maitse oli tal väga hea ja mis sest siis ikka, et saiaviilud sellised M-tähe kujulised olid. Teeme näo, et nii pidigi olema. ;o))).

Roosid teisel ringil.

Kas Austriana või Montana, neid istutati suht segamini. Algul tundus, et vahet polegi, aga tegelikult võib taimel ja taimel kohati vahet teha küll. Aga noh, kumb on kumb ja kas vahest hoopis kasvutingimused erinevusi ei tekita, seda ei tee nüüd enam keegi ilmselt kindlaks. Alba Meidiland, võrratu pinnakatja ja väsimatu õitseja, taustaks kirju kadakas Blue Carpet.

Veel üks tohutu Alba Meidilandi õiekobar.

Robusta. Nagu nimigi ütleb, suur ja lihtsakoeline, aga imeilus oma võimsate punaste õiekobaratega. Teine õitsemisring muidugi tagasihoidlikum, kui esimene, aga mitte väga.

Roniroosidest valge, Ilse Krohn Superior, jaksab ka teisel korral tohutult suuri kobaraid tekitada, aga suurimate õite läbimõõt on ikkagi mõni sentimeeter väiksem, kui esimestel. Kahjuks pudenevad need imelised iludused üsna kiiresti ja siis on valget õielehelund kogu maa täis. Punane roniroos Santana tema naabruses aga pole teise ringi õisi veel avanud, need on üsna tillukeses pungas alles. Kui ilmad nüüd nii hulluks kisuvad, siis ei tea, kas enam jaksabki avada. Aga imeline on ka tema oma uhkes tumepunases rüüs.

Seenlill, Monotropa hypopitys.

See postitus asub nüüd meie loodusblogis.