Pisikesed rõõmud

 Selline lõbus värvikirev vaade avanes eile hommikul mu köögiaknast:

Enne peenarde koristamisele asumist käisin abikaasaga jalutamas. Pärast muidugi selgus, et pidin näidendiproovi ka minema ja nii jõudsingi ainult mõne peenra korda teha. Aga pole hullu, küll jõuab ja kui ei jõuagi, siis jõuab kevadel ikka. Siis hakkavad ju näpud õige varakult sügelema ja iga pisitöö on suurim rõõm.
Mõned pildid jalutuskäigult ka.

 Viimane kummardus:

 Pisut kõverik:

Muide, saime ka pisut seeni. No muidu oleks need leitud 2 väikest tatikat sirmikutele (pildilolevad jäid veel kasvama, lahtisemad korjasime ära)  lisaks väga haledaks jäänud, aga tänu Kadakaperele (eriti muidugi palun tänusõnad edasi öelda Kadakapapale!) oskasin ära tunda ja julgesin üles korjata ka mõned kitsemamplid. Njämmm!

 Tamme-daam üritab end männi taha peita, aga kleidislepp on ilmselgelt liiga pikk:

Mustikaid leidus veel palju, aga nüüd küll juba kõik üleküpsenud. Samas pohlad olid imehead ja neidki oli palju.

Naljakalt raagu jäänud mingi enelas naabermaja ees:

 Ja ikka jälle mõned koduaiapildid ka.

 Nii juhtub, kui lillepeenar on naabermaja arooniaheki kõrval:

 'June':

Täna käisime Triinuga Karelit hoidmas ja saime ära viia ka mütsi, mis ma vahepeal põnnile kudusin (kuna eelmisel korral olin hädas, et olemasolev müts kuidagi kõrvadel ei püsinud). Mudeli ja tööjuhised leidsin siit, aga et tegu on 3-12-aastastele mõeldud mütsiga, pidin muidugi umbes silmade arvu väiksemaks arvutama. Noh, arvutasin siis 300 peale, aga kui silmi üles lõin, lõppes alguslõng 252 juures otsa ja mina enam uuesti alustada ei tahtnud. Nagu selgus, sai asi täpselt paras, kusjuures venimisruumi on ka veel korralikult. Nii et, kui nüüd vanaisa omale merelkäimiseks samasugust tahtis, võtsin julgelt ette 12-aastastele mõeldud suuruse, aga tegelikult pelgan, et see jääb isegi suureks...eks näis.

Üks poseerimine veel enne õueminekut ka koos samast lõngast (Prismast pärit spetsiaalne beebilõng) katsikukingiks kootud komplektiga, mis tänu nutikale tegumoele samuti veel selga mahub, ehkki enam mitte kauaks:

Ilusaid värve seal Sakukandis enam eriti polnud, seepärast vaid 2 klõpsu me jalutuskäigul tegingi. Eks meil olid käed kinni ka - ühel lapsevanker, teisel koer. Pärast vahetasime. :o)
Aga seda lagunenud putkat vaadates tuli selline nostalgiahoog peale - minu lapsepõlvesuvedesse kuulus kindlalt üks taoline suve (maa)poeke suvilarajoonis, küll Muugal või Karepal, aga see ajastuhõng oli sellegi vare ümber siiani hõljumas:

 Tädilt porgandilollusi õppimas: 

Kuldne sügis

Juba reede hommikul oli meilgi muru valge, aga mujale hall eriti ei ulatunud. Samas polnud mul aega asja täpsemalt uurida ka, sest kiirustasin linna - esmalt oli vaja ära käia autoga tehnoülevaatusel (huh, läbi sain, ehkki pisiputitamist on vaja teha!) ja siis veetsin 6 tundi koolitusel. Teemaks oli korteriühistu raamatupidamine ja maksud ja lootsin sealt omale kõik vajaliku saada. Kohapeal muidugi selgus, et kõik teised olid juba eluaegsed raamatupidajad ja deebetit-kreeditit-bilanssi keegi algusest peale õppima ei tahtnud hakata. Aga noh, ma loodan lapse ja sõbranna abil ikka asja veel paremini selgeks saada ja suutsin koolitusest ikkagi päris palju kasulikku infot ammutada.
Seega reedene päev oli seega mult otsekui ära näpatud, vaid õhtune teleka taga kudumine jäeti. :o) Otse loomulikult põõnasin siis laupäeval peaaegu poole lõunani. Ja suur oli mu imestus, kui veel ärgateski oli muru suurelt osalt härmas. Jõudsin isegi veel mõned pildid teha.

 Päikese käes läks muidugi ruttu üsna soojaks

 Kõrge priimula:

 Kollane karikakar teisel ringil:

 Täiesti väsimatu zanzeguri leinakellukas:

 Krüsanteemid:

 See tubli valge sügisaster ja punane kukerpuu:

Vaatamata korralikule hallale on daaliad (ilmselt tänu ebajasmiini kaisutusele) veel üsna kobedad, vaid paar lehte ongi külmaroaks läinud:

 Äädikapuu hakkab juba vedu võtma:

Läikiv tuhkpuu on juba päris punane ja naabrite arooniad peaaegu punased, aga paraadpeenar on lopsakas ja roheline:

 Ka põõsasmaranad ei kavatse veel õitsemist lõpetada, eriti see kollane:

Peale härmatiseringi ja hilist hommikusööki sai kiiruga mõned pisitööd (osadest tomatipottidest muld peenardesse, mõned uued taimed maha, voolik kuuri ja kastmisvee toru tühjaks, trepikoda pühitud) ära tehtud ja järjekordne korteriühistu koosolek maha peetud ning siis tuli kohvrid kokku pakkida ning Jõelähtmesse esinema sõita. Startisin aegsalt, sest juba poolteist nädalat on mul iga kord seda teed sõites hing haige, et pole aega autot kinni pidada ja kaamerat kaasas, et teeäärseid kauneid kuldseid vaateid tabada. Muidugi need esimesed ja kõige ilusamad kohad olid nüüdseks juba liigselt vananenud, aga õnneks kolletuvad eri liiki puud eri aegadel ja nii leidus ka praegu veel üsna ilusaid vaateid:

  Panen siia kõrvale võrdluseks ka samast kasest 3 nädalat varem tehtud pildi:

Ja sain teha veel teisegi ringi, täna hommikul, kui käisin Triinut bussile viimas. Kui eile oli ilm päikeseline (viimasel pildil on lõkkesuits, mitte udu), siis täna oli hommik hall ja udune, alles koju tagasi jõudes suutis päike pisut pilvest läbi murda. Aga päris välja ta ei tulnudki.

Põikasin tagasiteel ka naaberkülast läbi, sest Ihasalu külatänav on alati nii idülliliselt kaunis oma kiviaedade ja hea puudevalikuga (toomingas, sirel, vaher jne)