Palupõhja

Koolis on tore käia lisaks kõigele muule veel ka selle pärast, et sinuga koos käib seal suur punt samasuguseid "hulle", kes igaüks teab-tunneb kuskilt mingeid põnevaid teemakohaseid kohti ja inimesi. Ja siis on koos imeliselt vahva midagi korda saata võõi kuskil käia. Nii käisimegi seekord peale sessi Palupõhja Looduskoolis nädalavahetust veetmas. Muidugi tegin jälle hulgaliselt pilte.
Esmalt laupäeva hommikusöögieelne jalutuskäik Emajõe äärde:

 

 Mingisugused pahad okste küljes?

 Sanglepp juba õitseb:

 Kuskil seal luha kohal on kolm luike:

 Kobraste paradiis:

 

Kahtlustan, et see sissevajunud suur koobas otse kalameeste lõkkeplatsi all on samuti kobraste töö. Aga see metalljurakas (neid oli seal 2 tk umbes 2-meetrise vahega kaldale lähemal ja kaugemal) on ilmselt paadi ankurdamise post. Kui keegi täpsemalt teab, võiks kinnitada või vastu vaielda.

Mingisugune vaarika sugulane. Põldmarja jaoks liiga võimas, aga lähedal oli üks vana talukoht, seega võib vabalt mingi kultuursort hulkuma läinud olla:

See paju tahaks ka täpsemalt määramist:

 Sarapuu urbadest ei saa ma ka kevadeti kuidagi mööda:

Kaunis kaev koos puitnikerdistega looduskooli õuel:

Aga hiljem läksime veel sohu-rappa matkama. Kokku tuli köögitoimkonnal (sh mina) umbes 12-13 km ja teistel umbes 16 km. :o)
Siit-sealt on juba kuulda liblikatega kohtumisest. Meie matk toimus üsna külmal ja sombusel päeval ja ainuke kohatud liblikas oli see. Toores veel teine. ;o)

 

 

 

 Hanevits:

 Vitamiinid:

 Hundi kaka (need valged on kellegi luutükid):

 Vaatetorn:

 Ja ümberringi laiuv raba:

 

Küll me mõtlesime ja vaidlesime selle õitseva kõrrelise üle (kõik me ju alles rumalad õppurid), aga hiljem kodus uurides sai minu algne arvamus ikkagi kinnitust - see on tupp-villpea. Lihtsalt enamasti on inimesed harjunud teda märkama juba viljununa, siin sätib ta ennast alles õitsema:

Tihe koolinädal

Esmaspäeval-teisipäeval hoidsime põnni ja rakendasime laps-tööjõudu. ;o)

Aga teisipäeva pärastlõunal korjasin kotihunnikud autosse ja põgenesin oma mõnusasse puhkekodusse. Mida kevadepoole, seda rohkem on meil koolitunde ka reaalselt õues, nii tore-tore! Loodusradade tunnis sisestasime õpetaja antud koordinaadid gps-seadmesse ja läksime, kuhu see juhatas. Sellele sillale sattusime meie:

Kolmapäeva õhtul oli fotovõistluse lõpetamise üritus, kus kõigi nende imeilusate piltide seas ka üks minu pilt üllatuslikult tunnustuse sai. Oi, kui ägeda raamatu ma veel auhinnaks sain. ;o) Muhedalt ja mehelikult lihtsakoeliselt korraldatud vahva üritus kestis pimedani ja rohkem õue ei jõudnudki, keskendusime hoopis geograafia õppimisele.

Aga neljapäeval oli imeilus kevadine päev (hommikul äratasid meid sookured oma huikamisega) ja kui kahe tunni vahele pisut pikem paus jäi, tõttasin metsa näsiniineluurele. Leidsin nad ka juba talvel meelde jäetud kohast, aga kaasas olnud telefon ei suutnud puude varjus peentele oksaraagudele fokusseerida ja nii ei tulnud pildist midagi välja. Nii ei jäänudki muud üle, kui õhtul põneva jahinduse tunnis lõpust kibekiiresti ühikasse kaamera järele lipata ja uuesti metsa suunduda. Jõudsingi talutavalt valges ja sain oma õiepungad pildile. Meil ju kodukandis näsiniint ei leidu, aga puittaimede herbaariumisse on ka seda iludust vaja. :o)

Kord juba kaameraga metsas ja ilus õhtu - ega mind siis kohe sealt küll mingi väega välja ei tiri. ;o)

Suure samblase kännu otsas oli keegi mõnuga linnuga lõunatanud või vähemasti kakelnud:

Luualt võib ka selliseid toredusi leida nagu näiteks ebatsuugasalusid:

Aga Prossa järv magab veel. Ja päike jõudis ka hetk enne tuttu minna kui mina kaldale jõudsin.

Tagasiteel kiskus juba õige hämaraks ja pidi kaamerat hoolega pigistama, et ta pildi välja võluks, aga ikkagi jõudsin veel valgevarul tuppa tagasi.

Reede hommik oli hoopis teist nägu - vihmane, külm ja väga tuuline, aga selline see kevad kord juba on. Soome keele tunnis läksime ikkagi õue kevade märke otsima ja üksteisele teed juhatama ning puudele-põõsastele viitama. Kas te teate, mis puu on orapihlaja? ;o)
Ja siis tuligi see paljukardetud maailma turismigeograafia kontrolltöö. Ma keskendusin selleks õppimisele ikka erilise hoolega, sest keskooli ajal oli mul see aine...no minu tänase hinnangu juures ikka puhas null. Lisada veel aastakümned unustamist ja ongi käes minu teadmistepagas. Ega ma ei suutnud nüüdki pooli nimesid meelde jätta ja igasugustele küsimustele mingi riigi vaatamisväärsuste kohta kirjutasin, et seal on selline ja selline linn/ehitis/loom/vms, mis on veel selle ja selle poolest eriline, aga nime ei mäleta. Eks siis ole näha, mis hinde ma saan, :oD Aga tegelikult tunnen, et sain ikka väga palju targemaks ja mul on sellest hiiglama hea meel.
Aga peale koolitundide lõppemist meil seekord kool otsa ei saanudki. Nimelt põrutasime edasi Palupõhja Looduskooli, kus veetsime võrratu nädalalõpu deviisi all "Kes ees, see retkejuht" :o). Aga need pildid on mul hetkel veel töötlemata ja sellest imelisest elamusest teen hiljem eraldi postituse.