Teeks siis selle novembriga lõpuks 1:0

Prooviks ikka veebruari lõpuks novembri pildid üles saada. :o) Praegu on küll kuidagi raske mõelda, et alles see oli, kui valitses hall ja niiske pimedus. Aga oma sära oli ka selles ajas.
21. novembri jalutuskäik:

 Porosamblikud:

 Sellised saksofonitoru meenutavad vileread:

 Mingisugused limaseened:

  Viimne leheke sookasel:

 Anna meile üks pehkimahakkav mänd, muud polegi vaja ;o)

Vasakul pildil on näha, et lisaks seentele ja pohlale on seal ka sõnajalalapsuke sirgumas. Parempoolsel saab aimu, kuivõrd palju maapinnast kõrgemal see vapper pohlake kasvab.

Koduaias oli värve veel küllaga:

 Abikaasale kevadel alustatud uued sokid sain lõpuks valmis:

22. novembril kattis samu tuhkpuid juba lumekirme.

Aga Kadripäevaks jagus peenrasse veel õisigi. Ainult valgust ei jagunud - tööle minnes klõpsitud pildid jäid päris uduseks:

28. novembril põikasin peale lume sulamist veel seenele.
Üks alt juba hallitav tume timpnarmik.

Lehterkukeseeni leidus küll, ehkki pooled olid loomade poolt ära ampsatud. Parempoolsel pildil peaks käbikõrges olema.

Minu lakkvaabik:

Tanuseenest oli päris tõeline pitstanu saanud:

Kasekäsnakud. Pruunid on värsked ja valged eelmise aasta kübarad.

Piimvalge, klaasjas Valgekivi:

Kottseeneparukad:

Ohhoo, igameheseenigi veel.

Üsna haruldane ungrukold (III kategooria kaitsealune liik):

29. novembril oli kallil onunaisel 94. sünnipäev. Külla jõudsime talle küll alles järgmisel päeval, sest õigel päeval pidin tööl olema. Tagasiteel põikasime emaga põgusalt Oandult ka läbi. Aga pikemalt pildistamiseks seekord mahti ei olnud, sest olin end paariks viimaseks õhtutunniks veel tööle lubanud.

Villa Alfredis oli ka üks vabalt ringi rändav kena valge kass, kes meie sealoleku ajal tädi naabrinaise voodile põõnama lipsas. Vahva, et tal seal elada lubatakse, pakub vanuritele seltsi. :o)

Kuna meie aiablogijate seltskonnas oli just pinda katvate tuhkpuude (talihaljuse) teema üleval, pildistasin vastu ööd (välguga) ka omad uuesti üles. Esimene on kindlalt laiuv tuhkpuu, Cotoneaster horizontalis. Tema läheb talveks raagu, ainult punased marjad jäävad kevadeni peale. Teine peaks olema Dammeri tuhkpuu (Cotoneaster dammerii), aga võib ka mingi hübriid olla. Tema hoiab rohelised lehed kevadeni peal, mis aga teeb ta pisut õrnaks ja vahel on lumest välja turritavad oksad külmavõetud. Minu oma pole praktiliselt vilju kandnud, aga mõnel kannavad need ka, samuti punaseid marju.

Kagu- ja Lõuna-Eestis novembri keskel

Novembrisessil oli meil lausa 2-päevane ekskursioon Eesti maastikel. Suundusime Kagu-Eestisse.
Esimene peatus oli Gustav Suitsu sünnikodu juures Võnnus, kus lugesime ka tema imeilusat luuletust "Kerkokell".

Kõike sõidu pealt räägitut ma edasi anda ei jõua, aga teen väikese valiku pildistatud kohtadest.
Rasinas köitis pilku esmalt toonekure pesast tornikiivriga lagunenud kirik, aga tegelik selle koha külastamise põhjus oli hoopis Eesti jämedaim puu - Rasina remmelgas.

 Mehikoormas uudistasime üle Peipsi Venemaad ja varustasime end kohaliku kalaga.

 Võõpsu tsässona juures Võhandu jõe alamjooksul (Peipsi madalikul) tutvusime Seto külävüüga.

Vasakul Võhandu jõgi ja paremal Võõpsu tsässon, mille katusealune oli nii madal, et meie pikk õpetaja (Taavi Pae) pidi lausa põlvili olema.

Beresjes, Eesti ainsas vanausuliste külas, käisime surnuaial. Kuigi mina üldiselt eelistan alati tõelisi lilli kunstlilledele (ka surnuaias), tuleb siiski tunnistada, et trööstitult raagus sügises mõjuvad need õied päris hästi. Ja põnevad on ka lihtsad käepärastest materjalidest sepistatud lilled. Seal sain, muide, targemaks ka. Mina näiteks ei teadnud enne, et tegelikult maetakse nii luterlased kui õige- ja vanausu inimesed samapidi, lihtsalt ühtedel on rist peatsis ja teistel jalutsis.

Kohe kõrvalkülas, Lüübnitsas, ronisime kõrgele vaatetorni ja imetlesime ilusaid vaateid, Venemaa on seal lausa käega katsuda. ja teisele poole jääb Lüübnitsa hoiuala - suur madalsoo ja lamminiitude ala Peipsi madalikul.
Medli (Venemaal):

 Tee Audjassaarele, taamal paistab Kolpino (Venemaal):

 Lüübnitsa:

Üle soo paistab Audjassaare küla:

 Vaatetorni tipp:

Mikitamäe on huvitav koht - samal külaväljakul on kõrvuti kaks tsässonat. Uus on selline natuke naljakas, laialtlevinud prussidest suvilast (mu vanematel on sellisest saunamaja tehtud) kohandatud, aga vana on see-eest äärmiselt auväärne - Mandri-Eesti vanim säilinud puitehitis, 1694. aastal ehitatud.

Siinkohal täpsustan, et jätsin postituses kõik infotahvlite fotod suuremaks, ehk annab neid ka lugeda, kui pildile klikkida.

 Edasi suundusime Palumaale ja esmalt peatusime Värskas.

 Võimas kask Värska vanal surnuaial:

  Värska kirik:

Järgmine suurem peatus oli mulle juba suvest tuttavas kohas - Ilumetsa meteoriidikraatrite juures. Tookord olin ise giidiks ja pildistada ei saanud. Nüüd oli lühike novembripäev juba väga hämaraks kiskumas (mullegi jõudis lõpuks pärale, miks pidime oma ööbimiskohta juba kella 5-6 paiku minema, mitte poole ööni ringi tuuritama nagu suvel :oD) ja jälle oli pildistamisega jama. Proovisin kõik rajale jäänud skulptuurid pildile saada, aga mõni jäi küll väga uduseks. :o(

Kraatri põhjas lokkas suvel rinnuni hein ja sealt vahelt käis rada läbi. Nüüd oli see kõik vette uppunud.

Meenikunno serva jäävate järvede juurde jõudes oli juba nii pime, et raske oli aru saada, kas oleme nüüd Valgjärve või Mustjärve ääres. :oD Nohipalu Valgjärv oli, nagu Andres täpsustas.

Ja sealt veel edasi, Ootsipalu hiiglaste juures leidsime raja vaid taskulampe kasutades ja vaevu seletas silm vastu kergelt heledamat taevast hiiglaste latvasid. Vahva koht, kus Eestimaa kõrgeimad kuusk (48,6m) ja mänd(46,6m) praktiliselt käsikäes kasvavad. Asjale on ka lihtne seletus - puud kasvavad keset paksu metsa mõhnastiku vahel orus, kust neil on olnud vaja üles valguse kätte sirutuda. Oluline on ka seik, et nad on vähemasti kahe raiekorra jooksul säilikpuudeks jäetud. Muide, mänd on 2016. aasta seisuga ka kogu maailma kõrgeim harilik mänd, st on olemas kõrgemaid mände küll, aga need on teistest liikidest.

Ööbimiskohaks oli meile broneeritud Praali metsamaja, mis on mõnus koht suuremagi seltskonnaga ööbimiseks. Pilti sain teha muidugi alles hommikul enne ärasõitu. Ega seda valgust siis ka palju polnud. Eelmise päeva ilus ilm oli asendunud tumehalli sombuse päevaga.

Hommikul oli meie esimeseks sihtpunktiks Vastseliina piiskopilinnus, kus ma ka juba pisut rohkem kui aasta tagasi käinud olin ja palju ilusama ilmaga pildistanud. Sellepärast panen siia vaid mõne pildikese.
See müüri otsas uhkeldav toonekure pesa pidi olema vanim Eestis - sinna saabus meie esimene toonekurepaar kunagi ammu-ammu.

 Mõnusalt ajahambast puretud puit:

 Põnev raam:

Ilm läks aina hullemaks ja hullemaks, nagu oli lubatudki, aga meie reisisime vapralt edasi ega jätnud ühtegi vaatamisväärsust lähemalt uurimata.

Haanja kõrgustikul, Eesti võimsaimas ürgorus, Kütiorus, jooksid mõned vapramad isegi mäest alla ja tagasi. Aga üldiselt oli seal hooajaväliselt nukker maastik. Eriti see osa, mis turismimaastikuks liigitub.

Võrus Tamula ääres oli samuti nutune. Ilm sobis vaid pardikestele. Isegi kalamehed olid koju sooja pagenud, vaid suured soomused andsid mõista, et nad hiljuti seal tegutsenud olid.

Ja siis käisime Tamme-Lauri tamme imetlemas. Vihma sadas jätkuvalt ja nagu näha, isegi objektiivile jagus teist.

 Proovisime, mitmekesi ümbert kinni saab. 8-kesi oli lahedalt, 7ga pidi juba väga venitama.

Sadu aina tihenes ja õhk oli udust paks, kui Otepää kõrgustikule Harimäele (211,4m) jõudsime. Vaatetorni all tundus, et sinna üles kobida küll mingit mõtet pole - jäine näkku peksev vihm ja udu nullivad ju kogu mõnu ja vaate. Kuid läksime siiski ja tegelikult oli see nii sürreaalselt vahva elamus. Ülesrühkimisega sai sooja ka. :o)
Tornialused kuused:

Vaade maratonirajale (Harimäel ongi raja kõige kõrgem punkt):

 Selline vaade:

Edasi võtsime suuna Võrtsjärve madaliku poole. Tarvastus tuli õpetajale pähe, et läheks uuriks ka läheduses asuvat Tarvastu Leprosooriumit. Sinna suunas salapärane teeviit Pariisi Villasse. Selgus, et seal töötab praegu Pariisi Erihoolduskeskus ja ka nimelt langes saladuseloor, kui meile lahkelt majast rääkima tulnud juhataja ennast tutvustas - proua nimi on Mare Pariis. :o)

 Meie ring hakkas vaikselt täis saama ja viimane peatus oli Võrtsjärve ääres Emajõe vanal sillal.

Kuna meil oli just enne ekskursiooni olnud loodusfotograafia tund, hõljus aktiivselt õhus teema, et heal pildil võiks olla ka oma "rosin". Ma siis jäin juurdlema, et kas see uue silla pilt oleks parim niisama, paadist rosinaga või kollasest rekkast rosinaga? Mis arvate?

Vana ja uue silla vahel all jõekaldal oli üks maja, kus elav kiisupere oli ilmselt inimatraktsioonidega harjunud. Kärmelt kobis mamma koos oma poegadega üles sillale meid uudistama. :oD

 Ja juba hakkaski päike loojuma.