2 nädalat tagasi käisime sõber Liisiga (Siiliokas MTÜ) jälle Kostivere karstialalt prügi korjamas. Meie selline ühine ettevõtmine toimus juba teist korda (eelmise aasta käik on kirjas
siin) ja ise me arvame, et küllap sellest ka iga-aastane tore traditsioon kujuneb.
Kui eelmisel aastal oli meie läbi käidud osaks lõik Rebala muuseumist seenekivini, siis seekord oli Liis juba varem teise sõbraga selle osa läbi käinud ja võtsime käsile lõigu Kostiverest seenekivini. Liisi algne plaan oli, et liigume sinna mööda ühte jõekallast ja tuleme tagasi teisest kaldast, kuid vahepealsed vihmad ja lumed olid jõe veetaseme tõstnud nii kõrgeks, et oli juba eos näha, et seenekivi juurest me üle jõe ei pääse. Noh, seepeale võtsime kalda lihtsalt laiemalt ette, sest lisaks veele, mis inimeste loobitud prahti edasi kannab, pillutavad tuuled neid ka mööda lagedaid loopealseid laiali. Tegelikkuses leidus seal väljadel muidugi hulgaliselt ka sellist prahti, mida ei olnud tuuled lennutanud vaid ikka hoolimatud inimkäed otse poetanud. Näiteks hoolikalt penoplastiga soojustatud euroalused, rehvid ja muu selline jubedus.
Minu jaoks oli seekordne marsruut eriti põnev, sest Neeme poolt tulijana olin küll mitmed korrad käinud muuseumi ja seenekivi vahelisel alal, aga Kostivere poolset osa polnud kunagi enne näinud.
Liis varustas meid suurte ja tugevate prügikottidega, aga kõigepealt korjasime kohe esimese mõnekümne meetri pealt väiksemad kotid täis ja jätsime auto juurde ootele - pole ju mõtet kõike seda kogu tee kaasa vedada.
Harilik varakevadik on tilluke ja õrn taimeke, aga kui neid on palju koos, kattub maapind lausa valge vaibaga.
Liis sättis end kevadikuvaiba ette istuma (et seda pildistada) ja siis otsustasime samas ka oma väikese pikniku maha pidada (oli hea koht, tuulevari selja taga ja päike soojendamas).
Tundub, et ka Neeme poe koogivalik on meie koristusmatka traditsiooniks saamas. Kui eelmisel aastal jagasime sama karbitäit, siis seekord lasin müüjal kohe koogid kahte eraldi karpi pakkida, et saaksime ohutult 2+2 reeglitest kinni pidada. Soe tee ja jahutav vesi oli ka kummalgi eraldi kaasas.
Meie pikniku"tiigi" teises servas oli üks uhke karvane hiiglasekäpp.
Veel üks pilk paekalda servale, kus uhkeldas üks kilpsamblikest. Seekord liigi määramise üritamisele aega ei raisanud.
Tegelikult olid need loopealsed täis rändelolevaid haneparvesid, aga suurt kaamerat ma kaasa ei tassinud ja seepärast ilusaid hanepilte pole. Aga ühel hetkel sai nalja ka nendega. Seisime parajasti ühe loigu kõrval, kui selle pinnal järsku väikesed lupsud ja lainesõõrikesed käima hakkasid. Esimene mõte oli muidugi - kalad - siis hakkasin mõtlema, et oot, kuidas niimoodi siin keset urkeid ja niimoodi keset päeva. Ja siis taipasin, et just lendas ju üks haneparv madalalt üle meie peade. Aga kahjuks nad meile pihta ei saanud ja seega pidime rikkuses kümblemise asemel oma prügikorjamisega jätkama.
Üks tore väike sammaldunud kive täis ja pokuga urge vasakul ja ülivõimsad pokud paremal.
Ja Liisi tehtud pilt minust pokudega, et saaksite aru KUI suured nad ikkagi olid!
Siin on jälle üks Liisi tehtud pilt minust, kui üritasin mättasse sissekasvanud penoplasti lahti kangutada. See tegevus oli jube, seda oli sealt nii raske kätte saada. Aga lisaks tekkis mul ka küsimus, et kas on ikka õige sellist rämpsu üles kangutada, mida loodus on juba hakanud ise kinni matma...sest see oli juba teine koht meie aktsiooni käigus, kus üleskangutatud plastitüki all varjas end sisalik. Seekordne vähemasti oli vilgas ja sebis ringi uut varjumiskohta otsides, aga esimese tüki alt välja ilmunud sisalik oli kummalises poosis ja hakkas alles lõpuks end peapoolt vaikselt liigutama - äkki sai minu kangutamise käigus kuidagi pahasti viga :o( Jama lugu selle prügiga. Vaadata on see kole, aga kui kellelegi kaela ümber või kurku ei satu ning kauaks seisma jääb, üritab loodus selle omal moel "tööle rakendada" ja siis tundub selle ära koristamine juba omakorda looduse suhtes kuritöö olema. Mis siis teha? Tegelikult on ainult üks asi mida teha - mitte loopida prügi loodusesse.
Esimene leitud sisalik, kes kummalises poosis üsna liikumatu oli.
Teine sisalik, kes õnneks vilkalt ringi sibama hakkas. Aga, nagu pildilt näha, on ta kord juba oma elu jooksul jäänud sabast ilma ja asemele on kasvanud lühem ja mustrita asendussaba. Ja nüüd võeti talt varjumise koht ka ära...oeh.
Ja jõudsimegi seenekivi juurde välja. Seenekivi ise oli aga kübaraservani peidus.
Et milline neist see seenekivi siis on? Noh, katsun seletada - see, mis on alumise pildi keskkohast pisut vasakul ja pisut ülal ehk ülemise vasaku veerandi all paremas nurgas...uups, see on nii minulik püüda asja nii põhjalikult seletada, et läheb hoopis segaseks kätte ära. :oD
Vaadake parem sinna, kuhu Liis näitab :oD
Kui me esimest sellist mudakooki nägime, oli sellel pisike lehtrike ka keskel ja minu esimene mõte oli, et kas vesi on pinnale tulles kuidagi mudavulkaani teinud. Aga hiljem nägime neid veel ja kui siis ühes kohas oli pool sellest mudakook ja pool tavaline mutimullahunnik, siis alles taipasin, et need ongi lihtsalt üleujutuse alla jäänud mutimullahunnikud. Aga sellel siin on ka linnujalakiri peal.
Jõe kallastel leidus palju vesipajusid. See on üks väheseid pajusid, kelle määramine mulle raagus peast ka lihtne on - kui koor ketendab, selle alt paistab punakas tüvi ja puu otsekui põlvitab, siis see ta ongi.
Lõpuks läks prügikoorem nii suureks, et jätsime osa kotte koos teeservaposti ja rehviga teerajale ootama (Liis pidi pärast järelkäru ja abikaasaga koos neile järgi tulema)
Mõned kotid vedasime ikka kohe autoni välja (juba seepärast, et ka viimasel lõigul kuhugi korjata oleks).
Aga ega me siis oma korilusmatkal aareteta ka ei jäänud.
Esialgu ma mõtlesin, et teokarpe ma seekord korjama ei hakka, aga kui leidsin selle taimeleotises sinisekirjuks värvunud (parajasti olid ka õigeusu munadepühad) koonusja koja, võtsin ikka kaks teistsugust ka kaasa. Määrata ma neid muidugi ei oska, ehkki ma just sain raamatupoest tellitud pakist "Eesti maismaatigude määraja". Aga...esiteks on neilt kõigilt maha kulunud olulised määramistunnused pealmise katiskihi näol ja teiseks pole ma isegi kindel, kas nad kõik on üldse olnud maismaateod ja veetigude määrajat mul ei ole. Ainus, mida öelda võin, et nad kõik on paremkeermesed....kui ikka on, sest seda lapikut koda võib ju ka teistpidi keerata... :oD
Ja teised aarded on linnuriigist. Selle pisikese pealuu leidsin kohe esimesest kaldavõsast. Suled võlusid mind oma ilusa pikitriibulise mustriga, aga lõpuks oli neid ka peaaegu iga kaldakõrre otsas ja nad muutusid juba liiga tavaliseks, et edasi korjata. Kellele nad kuuluvad? Noh, selle saaks ilmselt selgeks teha, leidsin, et olen isegi omale järjehoidjasse salvestanud selle
sulekollektsioonide lingi, aga hetkel küll ei ole viitsimist aega sellele kulutada.
Paar Liisi toredat leidu ka, mis muidugi mõlemad liigituvad tema lemmikteemasse - pareidoolia.
Mõnusat seiklemist ja mahaviskamise asemel ikka parem korjake prügi!
Aga karstialast saab tänapäeval hea ülevaate tänu droonilennutajatele. Näiteks
siin on üks video.
