Kevadpühad!

Olin juba nädalapäevad lubanud ühe naaberküla onu juurest läbi põigata, et veel viimaseid õunu tuua. Kuid kõik linnaskäigud olid nii hõivatud ja koormatud, et mingi kõrvalepõige enam kõne alla ei tulnud. Lõpuks mõtlesingi, et lähen parem täna koos lastega väikesele rattamatkale. Paar kilomeetrit sinna, teist sama palju tagasi, ei tohiks ju raske olla. Võtsime kaasa ka mõned värvitud munad ja termosega sidruniteed. Aga kohale jõudes oli mul juba tekkinud uus plaan - ei tulegi otsemat teed tagasi, põikame hoopis mööda metsaveoteed otse suurele teele ja sealt sinilillemetsa ka. Kui lammastele vanad leivad-saiad ära antud ja õunad käes, põikasime läbi veel abikaasa tädi juurest, kes seal naabruses kohe kaldaklindi all elab, vahetasime temaga mune ja lobisesime natuke. Siis ponnistasime end mäest üles teele tagasi ja pöörasimegi rattaninad hoopis kodust kaugemale. Metsatee oli mõnus, ei sugugi liiga porine, nagu algul kartsin.
Tegime palgivirna otsas ka väikese lõuna, ootamatult pikemaks kujunenud matkal kulusid keedumunad tee kõrvale marjaks ära. :o)
Vahetult enne suurele teele jõudmist leidsime ühe väga kunstipäraselt lumega murdunud iidvana sammaldunud kase.

Ja sinilillemetsast leidsimegi juba sinililled.

Lähemal vaatlemisel selgus, et lehepruun metsaalune on juba rohkem kui elus. Lisaks sinililledele, ülaseninakestele ja muudele pisikestele võrsetele leidsin lausa märkimisväärselt suuri nurmenukupuhmaid. Muide, ääremärkusena siia: minu lillepeenras võib priimulaid juba igihaljasteks alatiõitsejateks pidada, mitu aastat juba lähevad lume alla õites ja tulevad sealt välja sama targalt jätkates poolelijäänud kohast oma rasket tööd. ;o)

Mingi põnev madal kõrreline juba õitses ka! Oma olemuselt tundub ta olevat karvane piiphein, aga päris kindel ma pole.

Jäime oma pika matkaga väga rahule ja lapsed pidasid väga hästi vastu ka, seega võib mõni teinegi kord rattamatku plaanida.

Nüüdseks siis on lubatud päike ka välja tulnud :oP.