Täna sain siis lõpuks nii kaugele, et ajasin niiduki välja ja tegin pisikese 4-tunnise tiiru ümber maja. Tagumine aeg oli - kohati oli rohi ikka nii pikk ja paks, et niiduk ähvardas seisma jääda ja korra jäi ka. Kuhu eriti paksud rohumassid maha jäid, riisusin kokku ja viisin liivakasti juurde väga päikeselise koha peale istutatud külalaste maasikatele multšiks. Väga hea, et 2 päeva sadas - kastis kõik mu istikud taas korralikult ära.
Aga peenraservi kääridega üle käia täna enam ei jõudnud. Kuna homme on erakorraline tööpäev, jääb see lõikumine hoopiski pühapäevaks. Aga ilma selletagi on pilt juba palju ilusam ja peenrad paistavad välja ka.
Kaktused on nupsukeste kasvatamist alustanud:
Laanesõnajalad on juba õige pikaks sirgunud. Teised on veel pisut tagasihoidlikumad.
Ja selline on siis Yellow Exotic Bird, kui ta lahti on:
Eternal Flame:
Golden Appeldoorn:
Aubrieeta on mul täpselt nii äbarik. Kuidas teda turgutada?
Mannavaht piimaga:
Kükitasin, et saaks ka oma tulbimere ;o)
Muhedik, palun vaata veel kord see tulp üle. Kahjuks jäi kõrghetkel see õis pildistamata, aga minu arust ta ikka mingi riding hood on:
Harilik äädikapuu tänavu külmakahjustusi ei saanudki - kõik oksaladvad paisutavad ka pungi.
Lõhislehine äädikapuu on praktiliset 2/3 osas elus ja sealt tuleb õige mitu oksaharu. ma nii kartsin sügisel tema pärast, sest see võimas tüvi oli veel üsna rohtne, kui talv tuli.
Aga tema on juba pojukesegi tekitanud peenra äärekivi juurde. See pojuke on juba ära lubatud ka.
Pargiroosidegatoimetan nüüd targu ettevaatlikumalt. Osadel olen ääred välja juurinud ja muud asemele istutanud, aga sellele istutasin punase sarapuu lausa keskele. Eks näis, kui raske mul hiljem selle roosivõsa eemaldamine olema saab, kui sarapuu juba suurem on. Aga vähemasti ei pea ma praegu kuulama neid lõputuid ohkeid, et jälle naabrinaise lemmikuid välja juurin (nagu oli esinduspeenraga).
Faasseni naistenõges hakkab ka varsti juba õisi avama:
Helmikpöörised mulle kohutavalt meeldivad, aga mitte ei suuda neile meeldivat keskkonda luua. Mõned on päris välja surnud, mõned kiratsevad. olen neid istutanud võimalikult erinevatesse kohtadesse,et tuvastada, milline neist neile enim meeldib. Ootame-vaatame.
10 kommentaari:
Mina eriti ei üritagi helmikpööriseid kasvatada, sest enamus sorte vajab ikka päris korralikku varju ja kui seda neile pakkuda pole, siis võid seal mistahes imetireleid teha, nemad kasvama ei hakka.
Tulp on tõesti ilmselt ´Red Riding Hood`, tal on selline ilus talje õie keskosas
Aga niidetud muru/heinamaa on ikka kõige ilusam asi aias:)
Aubieetale säti pisikesi kive juurekaela ja varte alla, talle ei meeldi mullal lamada.
Suur tänu Sulle!
Kui sa pargiroosi omajuursetest "lapsukestest" lahti saada tahad, tuleb nad maast välja rebida. Mitte kaevata ega lõigata. Vastik, valus ja raske töö, ma kutsun nii mõnigi kord mehe appi, sest elukale ei hakka jõud peale. Paraku ainus asi, mis aitab.
Huvitav, minu helmikpöörised kasvavad lauspäikeses ja pole neil häda midagi.Ainult need päris kollased ei taha hästi minna.
Jah, eks ma olen neid lapsukesi rebinud kõvasti, aga vahel ei käi jõud üle, siis ikka lõikan ja järgmise lapsukese siis jälle rebin.
Minul on üks helmikpööris (Can-Can). Kasvab kasinates tingimustes, kivises pinnases, suure saare all, tüve vahetus läheduses, saab päikest ja tuult. Istutatud 2008 ja siiani pole temaga rohkem midagi teinud.
Aubrieetat tule vii minu juurest tagasi! Sina ta ju seemnest kasvatasid ja mulle taime andsid - mul nüüd siin poole m läbimõõdus puhmad laiavad, vaja niikuinii ohjeldada.
Meie niitsime lauba juba kolmas kord! :)
Helmikpööriste juurekael soovitatakse pidevalt üles mullatuna hoida. Juured on pindmised.
Postita kommentaar