Sai jälle lõunas käidud

 Möödunud nädalal sai taas kord ette võetud reis lõunasse. Kuna mu gümnasistil (kes, muide, palus mul siin oma matemaatikaõpetajat tervitada ;o)!!!) on nüüd veel vaid 1 eksam ees ja pidulikule lõpetamistseremooniale minnes on auto rahvast täis, oli mõttekas tema meeletult suur killavoor juba nüüd ära koju kolida.
Muidugi käisime taas Muhedikel külas, aga sealne ilu ja tore pererahvas pühib kohe kõik muu peast ja fotokas ununes sootuks autoistmele nukrutsema. Aga sest pole hullu, sest kõike seda ilu saab ikka ju siit vaadata. Aga Muhedikele suured tänud nii kohvi-piruka kui taimede eest (nimekirja näed siit)! Ja veel suured tänud teejuhiste eest, leidsime Juhani puukooli lihtsalt üles.
Sealt oli mul vaja osta üks puuke, mille meie kohaliku algkooli lõpetajad maha istutavad. Ja taaskord oli abi Muhediku nõuannetest, sest tõepoolest olid kadakad kõik väga haiglase olemisega ja ostsin siis parem ühe elupuu Yellow Ribbon. Muule ma suuremat tähelepanu ei pööranud, sest aeg oli napp (rahakott samuti) ja meil veel suured plaanid ees. Siiski smugeldasin kärule 3 kotti Biolani musta mulda, nad olid nimelt sooduspakkumises 3-kaupa ostes. Keit küll midagi kõrval kobises, aga mis mul sellest - mulda oli vaja nii kooli puukesele kui mulle endale ju. Rõõmsalt kärutasin laadungi auto juurde, mis oli...riideid, köögitarbeid ja raamatuid juba kuhjaga täis. Karjatasin üle parkla: "Aga kuhu ma nad panen???", mille peale siis Keit vaikselt iitsatas: "Seda ma ju sulle rääkisin ennist.". Nojah, aga nagu teada, on kõik kõige paremad autod ju ikka kummipuust tehtud ja saime laadungi lahedasti peale laaditud. Ning seadsime suuna järgmise sihtmärgi poole - Tartu Ülikooli botaanikaaeda. Nüüd oli Keit teejuhiks, sest mina käisin seal ning üldse Tartu kesklinnas ringi viimati vist 5-aastasena, kui minu ema ülikoolis õppis. Keitil oli muidugi oma arusaam auto sinna lähistele parkimisest, aga tegelikult oli päris tore Raatuse ühika eest botaanikaaeda ja tagasi jalutada.
Raekoja plats vastu päikest, Keit all paremas nurgas:

 Botaanikaaia väravas võttis meid vastu hoopis vahva palm:

 Pildistasin enda jaoks muidugi palju, aga siia panen ilusamad.
Kolmiklilledest meeldis enim just see valge oma täiusliku lehti kordava õiekujuga:

 Punane oli ka põnev oma kirjute lehtedega, aga õis oli liiga tagasihoidlik:

 Selle punase sarapuu juures meeldis, et ta selliseks puuks oli pügatud, ei mingit metsikut põõsapuhmakat. Aga ma vaatan, mis saab minu omast, kui ta ka ükskord suureks kasvab - puu või põõsas.

 Koerahambad on armsad, neid mul ikka veel pole. Eriti efektne oli see kollane kallakul kasvades:

 

 Aarumid on vist need, mis oma haisvaid kallasarnaseid õisi esmalt õitsetavad, aga itaalia aarumil on ka lehestik väga dekoratiivne, seda tasuks küll tahta:

 Kui ma maja nurga tagant lõpuks tagahoovi poole suundusin, säras lausa hõbedaselt valgelt vastu üks väiksem õievahus puu. Lähemale minnes selgus, et tal hoopiski roosad mandlipuu õied on, aga pisike sildike rippus liiga kaugel pehme kattega peenras, et seda lugeda. Abiks oli fotoka pikk toru, millega sildist pildi tegime ja siis lugesime, et see on jalakalehine mandlipuu. Aga siinkohal toriseks, et tulpidel ja nii mõnelgi muul taimel silte hoopiski juures polnud.

 Need püvililled meeldisid meile mõlemale, eriti kollased. Neid mul ka veel pole.

 Mägisibulad olid küll huvitavates kompositsioonides marmorplaaditükkidega, aga ausalt öelda meeldib mulle küll rohkem, kui nad looduslikult nurgeliste kivitükkidega kokku sobitatud on.

 Selle ROOSA priimula nimi oligi roosa priimula. No roosamat roosat annab otsida!

 Viola orientalis, eesti keeles vaid kannike. Väga harjumatu värv kannikese kohta, aga nii imearmas:

 Nimesilti polnud - kes see kaunis valgeke on? Näoraamat aitas - tegu on kahelehise džefersooniaga Jeffersonia diphylla. Ja vaadake ta erilisi lehti! Ma neid kohe ei märganudki.

 Alpi tulikas on ka imearmas:

 Paar kaunist tulpi:

 

 Sellest iiristeväljast ma tahaks küll pilti ka siis, kui ta õitseb. Vast Tsiil saaks selle mulle teha?

 

 Kas see on mingi kobarpea? Imeilus punase-rohelisekirju puhmas:

 Seda orgu ega paljusid muidki soppe lähemalt uurima enam ei jõudnud. Peab ikka veel tagasi tulema:

 Siia oli lilledest mingi kaunis ornament tehtud, aga selle vaatamiseks torni ehitatud ei olnud. Aga need hüatsindid lausa hullutasid oma lõhnaga!

 Ja need tulbid on minu arust needsamad valged, mis minulgi just samaks hommikuks lahti läinud olid. Kas keegi teab nime?

 See kaunitar oli vist kevadine seahernes - ei pildistanud silti, et küll jääb meelde. Tuhka ta jääb!

 Tagasi jõe kaldal.

 Seal olid vahvad kiik-pingid ka, aga proovida neid ei saanud - kõik olid hõivatud - ning pilt tuli ka vilets, kui ei tea, mis seal on,ei saa aru (ei tahtnud istujaid kohe nina alt pildistada).
Aga see tegelane küll ei pahandanud, kui ta pildile püüti:

Ilus oli ja kogu aeg kumises peas Tartu hümni refrään...