Jalutame end vormi.

Pikk talv käsitööga diivaninurgas muudab teadupärast kõik lihased olematuks. Aga peagi on silmapiiril puhkus, kus ma kõige (loe: lumeolude) kiuste plaanin hoolega riisuda. Seega vaja end taas liikuma sundida. Kolmapäeval käisin massaažis ja pärast seda sokutasin end massööri ja tema taksidega metsaringile kaasa.:o)
Esmalt sai kalarestoran üle vaadatud:

 

 Siis idapoolsed jääolud. Esialgu veel üsna trööstitud, aga õhtuks oli tegelikult pilt juba hulga parem.

 

 Metsas on küll veel sügav talv:

 Aga sarapuu urvad on juba stardivalmis:

 Ja metsaservast leidsime juba uimaseid ärkajaid ka:

 Lilled kodus sulavad:

 

 

 Lumekuppudest esimene oli juba närtsinudki ja näpsasin ta ära enne pildistamiset:

 

 

 Majaesises peenras on lugu päris nutune - sinna voolab kokku kogu majaesine sulamisvesi. Enamasti  suudab ta ikka enne peenart juba maasse imbuda, aga seekord oli keset peenart ka peaaegu 10 sentimeetri sügavune loik.

Otsisin abikaasa mereatribuutika hulgast jääpiigi ja raiusin peenrasse paar auku. Pisut paljaid juurekesi on ehk väiksem õnnetus, kui seisev vesi.

Igatahes varsti oli vähemasti peenrast vesi ära vajunud.

 Neljapäev algas paari lumehelbega ja muidu sombuse ilmaga, aga kraadiklaas oli plussis. Algul ei tahtnud eriti sulatada (päikesel on ikka suurem jõud), aga pikapeale oli jälle vesi lahti ja peenar taas vees. :o( Proovisin veel pisut piigiga auke sügavamaks raiuda, aga mida sa siin kruusa peal ikka raiud.
Et kokkulepitud taksituurini veel pisut aega oli, tegin tiiru maja ümber. Milka truult kannul:

 Maja taga männi otsas möllasid veelgi kohevama sabaga tegelased:

Ja jälle taksidega jalutama, seekord teisele poole. Ka sealpool oli metsas sügav talv:

 Jõe suudme poolne meri oli aga korralikult lahti:

 Seevastu lahesopp jääs:

 Seda maja vaatan iga kord möödudes ja aina ahastan ning aru ei saa. Oli vaja maha müüa meie küla suurima rändrahnuga maatükk ja veel sellisele lollile, kes kohe rahnu kõrvale maja püsti pani ja siis selle aastateks seisma jättis.
Pisut soise koha peal see kivi ju oli, aga ikkagi oli vägev ta juures käia ja kaskede abil lastega sinna otsa ronida. Huvitav, kas sellistel  kividel mingit kaitset peal ei olegi?

 Aga mõnedel poistel on rannahooaeg juba alanud:

 

 Minu uuelt põõsaalalt on esimesed krookused ka juba välja sulama hakanud:

Pärast pikka jalutuskäiku polnud peenraümbrus sugugi kuivemaks jäänud. Võtsin siis vähemasti laste kelgu ja vedasin suure osa majaesist jääd kaugemale kuivale liivasele mändide alusele alale ära. Saab niipaljugi vett vähemaks. Ehk homme-ülehomme sulab kelts kuskilt lahti ja vesi leiab tee maapõue.
Aga õhtul sadas vihma! :o) Vaatamata uppumisele tegi see ikkagi meele päris rõõmsaks.
Ja nüüd viimane töine 3-päevane ponnistus enne esmaspäeval algavat puhkust.