Pudipadi

 Vanasti me voolisime Cernitist, aga kõik rääkisid, et Fimo on ikka parem. Kuna viimasel ajal on Fimo ka Prismas müügil ja see on ainus pood, kuhu ma vastu ööd tööpäevi lõpetades veel sisse pääsen, olemegi ka Fimole üle läinud. Aga viimane kord, kui Triinuga õpetajale sünnipäevaks kõrvarõngaid nikerdasime, ei jäänud ma küll sugugi sellega rahule. Ma ei tea, võib-olla oli mul endalegi märkamata kõrge palavik ja käed liiga kuumad, või milles asi oli, aga see Fimo läks nii pehmeks ja lötsiks, et võimatu oli ilusaid lumikellukesi saada. Aga idee istus nii tugevasti mu peas kinni (ja ega hetkel olemas olevatest värvidest ei olekski palju muud välja mõelda saanud), et hambad ristis tegime nad ikka ära, aga lõpptulemusega rahule küll ei jäänud. Untsu läinud segunenud värvijäägid plätsisin veel sahtlist leitud vanadele metallnööpidele.

 Suurel reedel sai emal-isal ka külas käidud (selle reisi ajal saigi joale ka põigatud) ja sealt pugesid meie kotti sellised pühadeüllatused:

 Sinise jänku jättis ema endale ja sai selle sisse meie värvitud muna:

 Seekord me mingeid keemilisi möginaid muna värvimiseks ei ostnud. Sibulakoore mune muutsime põnevamaks pitsi lisamisega. Aga oi, kui ilusaks läks veel see pits ise! Nüüd oleks kohe tahtmine sellega midagi ilusat õmmelda. Lillad munad on aga minu arust maailma ilusaimat värvi üldse! Siin sai lihtsalt keemast tulnud kuumad munad poolsulanud mustikatega üle hõõrutud.

 Emme juures küpsetasime ka. Mina leidsin veel sügavkülmast kukeseeni ja emal oli ka üks purgike alles:

 Aga ülejäänud lehttaigen sai kaneelirullideks tehtud:

 Isa tahtis muretaignakorvikesi proovida ja nendesse oli ema plaaninud kohupiima-õunatäidise. Aga jutustamise käigus võttis ema lihtsalt viimase lehttaigna plaaditäie ahjust välja ja lükkas korvikesed asemele, unustades täiesti ära temperatuuri reguleerimise ja nii said nad pisut liiga jumekaks. Aga väga head olid ikka, eriti jahtunult järgmisel päeval.

 Nojah, ega ma pühade ajal muud ei jõudnudki, sest laupäeval-pühapäeval olid mul tööpäevad ja lisaks veel laupäeva õhtul tantsuga esinemine. Ja ikka proovid näidendiga, mille esietendus on täna ja tuleristsed laupäeval Viljandis Õpetajate Teatrifestivalil "Sillad".
Aiandusest ikka ka. Eile pikeerisin tomateid (30sest pakist tärkas ligemale 45, oo õudust!) ja Tii lilltubakaid, mida oli ka umbes 50. Soovib keegi tomatit Aztek või lilltubakat? Juurde külvasin ahtalehist tagetest, kosmost "Sea Shell", õisuba ja prooviks iidvana fenkolit. See viimane tähendab, et leidsin oma kadunud seemned üles.;o) Koos sibullillede pakenditega, mis ootasid aiakausta üles tähendamist. Selle tegin siis ka eile ära.
1. märtsil külvatud asariinist tuli üles 3 taime, aga üks neist hääbus ja tundub, et eilse torkimise järel (lisasin pisut mulda topsi pinnale) ilmutab ka teine rahulolematuse märke. Ainult 1 ongi veel ilus, aga tohutult hapra olemisega. 14. märtsil külvatud tunbergia puhul olin juba lootuse kaotanud, aga paar päeva tagasi hakkasid nad oma jõulisi ninasid järjest välja pistma.Astrid tulid üles rahuldavalt ja nii hõredalt, et hetkel saab nende pikeerimist veel küll edasi lükata (ruumipuudus ju!). Püsiklavendlist tuli 2 imepeenikest ja imepikka niiti, nendega ei oska kohe üldse midagi ette võtta.  Aga igasugused vanade seemnetega katsetused (isekorjatud suviklavendel, karpaadi kellukas) ei viinud kuhugi, mida oligi arvata. Petuuniad on peale väetiselahusega kastmist pisut juba kosunud ja nüüd ma juba usun, et tegemist on ikka tõesti petuuniatega.Kui tihti neid võiks/peaks väetisega kastma? Mõnda pikemat olen juba otsast näpistanud ka.
Näoraamatus oli eile teemaks tuhaga kevade tegemine.  Eks minagi olen üks neid kannatamatuid. Aga ausalt öelda, ega ta eriti palju selliste lumekoguste juures ikka ei mõika küll. Ega tegelikult on mu tuhapuistamise esimene eesmärk ikka haiguste eemale hoidmine, puistan teda ennekõike just iiristele, päevaliiliatele ja hallitusega võitlevatele sügisastritele.
Aga siin siis pisut võrdlevaid fotosid, tehke ise omad järeldused.
Lõunaseina äärne peenar, lund oli peal max 20 cm, tuhk võttis selle ära küll päris kiiresti, aga et vihmasid olnud pole, istub ise inetult kogu peenra otsas.

Sama peenra majanurga poolne ots (pildil tagumine) on kaktuste päralt ja sinna ma tuhka ei pannud. Lund oli seal sama palju ja sama kiiresti kadus ka.

 
Ja seegi kiviktaimla nurk on sealsamas kõrval tuhata välja sulanud, ehkki lund oli vist isegi kohati pisut rohkemgi.

Ka täiesti päikese käes olev ala, aga ilma varjava ja soojust kiirgava seinata. Lund oma 40 cm kindlasti. Pildilt on hästi näha, kui palju jõudu on tuhal (samal korral, umbes kuu tagasi puistatud) selles kohas.

 Madalad ülihilised sügisastrid kiviktaimlas, näoga lõuna poole, aga lund oli neil kaelas arvatavasti 50cm. Nüüd on see vajunud umbes 20cm peale ja lillede ümbert sulama hakanud. Ilma tuhata.

 Kassi lemmikkoht, vana tugitool lõunaseina ääres - tulge päikest võtma!