Võrratu nädalavahetus

Jah, sain vahetult enne puhkuse algust (esmaspäevane tööpäev veel vaja üle elada) juba täielikku puhkusemõnu nautida.

Reedel kamandasin Triinu tube koristama. Sain seda üsna lihtsalt teha, sest kuna oodatavad külalised olid Aalujad, oli ju ilmselge, et ma ise pidin kindlasti aeda koristama minema. :oP Nojah, korda ma teda muidugi ei saanud selle lühikese ajaga, aga enam-vähem talutavs annuses esmaabi jõudsin ikka ära anda. Siis kärmelt kook ahju ja salatit lõikuma, kallis kaasa aitas sellega, et tegi oma tursakotletid ise valmis (ehk need olid ujumisest suhujõudmiseni täiega ainult tema kätetöö!). Ja jõudsingi vaevalt oma kõrbe kastmisega algust teha, kui esimesed kallid külaised - Lillekasvataja oma vahva perega - saabusidki. Rakendasin jälle julmalt lapstööjõu edasi kastma ja näitasin sisemaalt tulnuile meie rannamõnud kätte. Endalgi oli selle mahtra peale mõnus end jahutamas käia.
Ülejäänud õhtu möödus üsna kaootiliselt - vaheldumisi sai söödud-joodud ja peenraid uudistatud. Kuid laupäevase kringli jaoks vajaminevad sõstrad meenusid mulle alles siis, kui külaliste pere end juba telki magama sättis. Ega ei jäänudki muud üle, kui need sõstrad kottpimedas augustiöös käsikaudu ära korjata. Ei olnud sugugi võimatu töö! Ja nii see kringel mul edukalt kella kaheks valmis sai ka.
Hommikul sai pudru- ja kohvikeetmiste vahel omad taimed ja muu vajalik autosse pakitud ja koos õhtuste külalistega ärevalt järgmisi oodatud (oi, ja siis ma märkasin veel nii palju korrastamata kohti oma peenardes...).
Mingil hetkel helistas mulle Futu, kes ähmi täis häälega seletas, et see olevat sellele ja see jälle sellele helistanud jne, aga lõpuks selgus lihtne jutu sisu, et ma pean Rahmeldajale helistama. Mõtlesin, et ta vaatamata täpsetele juhistele siiski kuhugi ära eksinud on, aga selgus, et nad lihtsalt hilinevad tehniliste äparduste pärast. No see polnud midagi väga hullu, peaasi, et nad ikka tulla said! Ehkki jah, Rahmeldajal jäi tema igatsetud meresujumine nüüd küll tegemata. 
Aga nii me siis ootasime siin Lillekasvatajaga järgmisi külalisi ja jõudsime lõpuks juba kudumisringigi avada. Nagu alati, just sel hetkel saabuski esimene autotäis Aalujaid ja me võisime Tiia ja Tiiga alustada ringkäiku minu olematus aias. Ma poleks iial osanud arvata, et minu peenranatukeste juures nii palju arutada on... No ja "Diabolo" kasvukoha pärast kasvas vaidlus kohe päris ägedaks. Aga tegelikult on neist aruteludest ja vaidlustest ikka hiiglama palju kasu ja nii mõnigi nõutus sai hüva nõuga asendatud, aitäh teile, kallikesed!
Igatahes ei jõudnud me ringiga veel sugugi lõpule, kui saabus ka kauaoodatud Rahmeldaja. Jätkasime siis ringi sealt, kus pooleli jäi, koos temaga, aga ausalt öeldes ei mäleta ma, kas me Rahmeldajale ikka seda osa üldse jõudsime näidata, mis teistele enne näidatud sai, mu peas oli kõik juba segi mis segi. Aga seda imestasin küll, et sellisele suurele Aednikule ka minu peenardes midagi pildistamisväärset leidus...:oD
Aga meie tegelik kogunemise eesmärk asus ju hoopis mujal, umbes 40 kilomeetri kaugusel Päikesetõusu talus , seega kibelesime kõik hoopis edasi sõitma asuda. No härra Tiil oli lausa nii kiire oma kalastusreisile, et tema otsustas esimesel sirgel teejuhist (minust siis) otsekui postist mööda vuhiseda ja rohkem meil teda enne kohalejõudmist näha ei õnnestunudki. Ehkki, khm, kohale jõudsime meie ikkagi hetk enne neid. :oP
Hilinejad, nagu me olime, jõudsime tähtsalt vaid paar viimast kivi müüri sisse laduda, aga sedagi lõputu mõnusa tervituskallistamise vahelt vaid. Nii tore oli taaskord kõiki kohata! Ja mitu uuemat tuttavat blogi said samuti omale reaalse toreda omaniku :o).
Ehkki ma arvasin, et Kadaka aias mul mingeid uudiseid ei leidu, sest oli seal napid paar nädalat tagasi ju käinud, polnud ma siiski näinud seda kõrrelise purskkaevu keset kiviplatood. See oli tõeliselt ideaalses kohas, tuues välja taime kõik plussid. Võr-ra-tu! No ja tegelikult nopib ikka sellise tarkpeade konsiiliumiga ringi käies üsna ohtralt igasuguseid nippe ka oma aia tarbeks. Noh, kasvõi näiteks väikese kikkapuu pügamine, et haleda laiutaja asemel vahva puhmas saada...
Aalujate suurpäev veeres märkamatult õhtusse ja juba hakkasidki seltskonnad vähehaaval lahkuma.  Mina, kui lähim ja pisut nagu omainimene, jäin viimaseks. olin selle päeva juba ammu täielikult ainult selleks puhuks varunud ja peregi ei arvestanud minuga, seega kiiret ei olnud ja võisin täiesti lõpuni olla. Oli mõnus jahutav õhtu ja kui suurem segadus koristatud sai, istusime veel Kadakaga köögis, seedisime mõnusa päeva muljeid ja rüüpasime teed-kohvi. Koju sõitsin pimeduses läbi paksu udu ja taimekastid vedasin autost välja käsikaudu. Hommikul selgus, et üks pott oligi autosse ununenud, aga õnneks oli see korralikult potistatud iiris, millele kuumus liiga teha ei suutnud.
Ühesõnaga - hommikul oli esimene tähtis tegevus saagi ülevaatamine (issand, kui palju seda jälle on!) ja paljasjuursete tibude potistamine (sest meie põud pole veel möödunud ja liiva-kruusa peal uustulnukaid mina niiskena hoida ei suuda). Siis haarasin härjal sarvist ehk juurisin välja eilse arutelu käigus hukule määratud suureõielise härjasilma ja poetasin selle asemele taevassinise laugu sibulad (sest selgus, et kottpimedas öös olin nad paljasjuursetega koos samas vannikeses lausa likku pannud) ja julgesin samasse maha istutada ka oma uued iirised (sest nemad kuiva ei karda). Välja tirisin ka teerajakese nurgast vahtra ja selle asemele sai väikseim (tuhkur) enelas (sain enelaid kokku lausa 3!), sest selle pott oli tilkuvmärg, seega loodan tema vihmadeni vastupidamisele.
Selle toimetamisega hakkas juba nii palav, et kui alt-naabrinaine, kes Haapsalust liikumisravilt tulnud oli, minuga muljetada tahtis, istusin tänulikult varjulisse kohta temaga teetassidega maha ja võtsin hoopis kudumistöö käsile. Märkamatult möödus nii vist mõnigi tunnike, kui mulle äkki meenus, et lubasin ju naaberküla papi juurde tikreid korjama minna.
Tikreid on hea korjata ju küll, ämber sai õige ruttu täis, nii et tänutäheks lõikasin tal veel põõsastest vanad oksad ka välja. Aga...kodus pidi neid sabadikke ju puhastama hakkama ja see päädis sellega, et poole öö ajal käis näljane pere ahastuses ümber minu ja uuris, et kas täna üldse süüa ka saab. Ohjah! Mul polnud ideenatukestki ega aimu, mida üldse kapis leidub. Noh, leidsin sealt ühe pisut aegunud singikamaka. Kartulite koorimiseks aega polnud, seega läks loosi riis. Tomateid oli ka paljuvõitu. Saigi hüva pajaroog poole tunniga valmis. Ja tikritest tegin toormoosi, väga njämma sai.
Mingil hetkel täna jõudsin isegi paar plõksu teha (aga mitte eile kokkutulekul, seal jäigi kaamera nukralt autosse vedelema).
Kas tunned kakskordkahte?

Jummel küll, juba astrid! (Esimestest sügisheleeniumitest vaatasin jonnakalt mööda)

Sellel päevakübaral on minu juures esimene õitsemine, mitu aastat on ta õige äbarik olnud, üldse enam ei mäleta, kellelt Aalujatest ma ta sain ja mis nimeline ta olla võib. Aga ilus on!

 Ja "võimas" (no ligemale poolemeetrine) on Kadakalt kunagi saadud Poolast toodud tundmatu kirju ebajasmiin, tänavu esimest aastat ta maani maha ei külmunudki.

Oih, kaeralill jäi pildistamata...
Teisipäevast algab puhkus, oijee! Ja veelkord, elagu kõik vahvad Aalujad!