Sorrento-Rooma kolmas päev - Amalfi rannik

Kolmandal päeval võtsime ette bussireisi Amalfi rannikule. Kindel eesmärk oli Ravello linnake, kõik muu jätsime juhuse hooleks. Ulve soovitusel läksime sinna tavalise liinibussiga ja selleks ostsime 3-päevased Artecard piletid - need maksid 32 eurot, aga sisaldasid liinibusside ja rongide piiramatut kasutust koos Pompei ja Herculaneumi ning veel paljude muuseumide tasuta sissepääsude ja veelgi rohkemate muuseumide soodustustega. Soovitame soojalt ka teistel seda võimalust kasutada. Nii võid vabalt kasvõi ühe peatusevahe busside või rongidega sõita ja oma jalgu säästa. Ja käia ära kus iganes hing ihkab!  No meie hing ihkas, nagu mainitud, Ravellosse. Bussisõit sinna toimus ümberistumisega Amalfis. Aga terve see sõit oli üks suur ahhetamine - millised vaated, millised peadpööritavad kõrgused nii all- kui ülevalpool meid. Ja need ülikitsad teed, kuhu mina poleks oma autoga üksigi mahtunud, aga nemad parkisid, sõitsid bussid ja autod üksi ja kahekesi mööda ja vastu...ja kõik mahtusid ära! Pilte sellelt teelt on vähe - kiirel bussisõidul läbi akna ei ole just eriti mõtet klõpsida, parem lihtsalt vaata ja talleta kogu see müstiline ilu omaenda kõvakettale. Liiati kui pilt teeb selle reljeefsuse niikuinii poole lamedamaks. Aga siiamaani ma imestan, kuidas nad ikka nii uhkelt sinna peaaegu püstloodis mäekülgedele ära mahuvad, nii oma lugematute majade, aedade, teede kui ka suurte basseinidega hotellidega. Ja, oh, mismoodi need kommunikatsioonid sinna kõik veetakse ja... Igatahes, peale neid paari päeva hakkasime me väga hästi mõistma, miks teed on nii kitsad, kõnniteid ei ole, poekesed on tillukesed ja tuubil täis - ruumi seal maal just palju ei ole! Aga inimesed on sealjuures nii rahulikud, tähelepanelikud, abivalmid! Sa ei jää kunagi auto alla, astu teele kus tahes ja ükski juht isegi ei pahanda, sa ei saa midagi ära kaotada (ema katsetas 3 korda, hihii) ja kui kukkuma juhtud, jooksevad kõik (ka noored "nolgid") murelikult appi. Lihtsalt võrratu!

Ühel teelõigul oli nii kitsas, et seal oli vajadus foori järgi ja seda oodates sattusin kaljul põnevat freesiasarnaste õitega taime nägema. Juht hoidis küll bussiuksi lahti, aga ma päris välja pildistama ikka minna ei tihanud, seepärast selline kaugemalt pildilt välja lõigatud udune pilt. Ja kas seal on ümber üldse tema lehed, sellest pole mul ka õrna aimugi.

 Siin pildil on samad lilled:

Meie tee tuli altpoolt paremalt ja läks edasi allapoole vasakule, aga vahepeal tegi buss umbes paarikilomeetrise põike siia üles, et üks reisija koju viia:

Ravellos läksime esmalt vaatama villa Ruffolo aeda, see oli kohe bussipeatuse ja peaväljaku lähedal. Kui nüüd aus olla, siis selle aiaga me väga rahule ei jäänud. Näha oli, et see on väga iidne aed ja ka see ei morjendanud, et suur osa aiast ja hoonetest oli parajasti rekonstrueerimisel. Hoopis karjuv vastuolu oli haljastuses - iidsete puude vahel olid täiesti sobimatud tänapäevased suvikud. Siiski vaatasime hoolega ringi ja otsisime pärle. Mõned leidsime ka.
Sisehoovi kaunid rõdupiirded:

 Vanad lõõrideta pitsaahjud (nagu suitsutare, seintel on tahmagi veel näha):

 Võimsad, ilmselt mitmesaja-aastased viinamarjataimed:

Ilusad sõnajalad ja no üsna ilusad prügikastid ju ka, aga peavad seal siis läbipaistvad kotid sees olema?

 Vahva palmikompositsioon varemetes:

 Väga tuttava olemisega kirju põõsas, mille nime ma meenutada ei suuda - Tii ikka suudab, see on Aglaoneema:

 Võimsad kaktused ja aaloe:

Väike tiik geomeetriliste peenardega terrasi keskel oli täis suuri konnakulleseid (paar punast kala oli ka). Lähemal vaatlemisel leidsin ka megasuured, niiumbes käelaba suurused konnad, keda oli seal mitmeid paare üksteise kukil ja kõik aina kudesid. Alumise pildi vasakus servas on üks konnapaar ja paremas servas marjalint.

 Piiniad:

 Veel üks suur piinia, taustal küpress ja parempoolsel pildil mingi pudelipuulaadne koos palmiga:

 Rosmariin:

 Pisut ka umbrohtusid. Mingi alpiastriline vist:

Ja  mingi lauk. Kolmkant-lauk.  Seda tõin paar sibulat kaasa ka. Vasakpoolsel pidil on tagapool tavalised margareetad ja paremal kasvab lauk müüripraos.

 Kuna selles aias/varemetes korraldatakse ka kontserte ja kunstinäitusi, siis ka üks ebatavaline puu:

Meie aedade ja aiandite nuhtlus - maksasammal - sobib sellesse iidsesse varjulisse sisehoovipeenrasse minu meelest ideaalselt:

 Priimulatest hoopis paeluvamad on sammal ja sõnajalad vanadel tüvedel:

 Üks eriti haruldane asi - taimesilt. Harilik juudapuu seega:

Ja ainus koht seal, kus petuuniad enam-vähem OK olid. Ehkki roosid jms antiikne oleks ilmselt palju etem. Seal keskel see konnatiik ongi:

 Müürides olid ka paar iidset veevõtukohta ja seal jälle...konnakudu pärlikeed. Nagu oleks nunnad oma palvehelmed sinna unustanud...

 Selline haljastus sinna sobib:

 Üks vigurpilt ka:

 Pärast aiakülastust soojendasime end keskväljaku restoranis päikese käes ja proovisime ära gnoccid (mina mõtlesin, et "gnotšid", aga tegelikult hoopis "njokid", nagu kelner mind viisakalt parandas).

 Vaade keskväljakult. Nii kui päike vinest läbi murdis, läks kohe soojaks ka.

Vaatasime kaarti ja kartsime, et villa Cimbrone jääb liiga kaugele ja me sinna ei jõua enne tagasiminevat bussi. Otsustasime, et jalutame lihtsalt sinnapoole ja tuleme siis tagasi, kui aeg otsa hakkab saama. Aga see villa osutus päris lähedal olema ja kus seal oli alles võrratu aed! Oleks ette teadnud, poleks esimesele aiale nii palju aega kulutanudki.
Teel sinna kohtusime sellise päikesepõõsaga:

 Vaade sidruniaedadele:

 Ja juba ongi Villa Cimbrone aed me ees:

 Lossidraakon ;o) :

 Taas võimas viinapuu:

 Magnoolia:

 Puispojeng:

 Hortensia avenüü  vasakul ja alpikannid paremal:

 Looduslik kiviktaimla:

 Jumalikke kujusid ja intiimseid istumiskohti oli igal nurgal:

 Iidsete küpresside allee:

 Veel üks sisalik nõustus mulle poseerima:

 Vaated marmorbüstidega terrassilt:

Üks büst ka:

 Jälle üks tundmatu täies õies puu:

 Ja nii sini-sinine põõsas, Tii teadis, et see on punajuur ehk Ceanothus:

 Vahvalt pügatud võimas hekk:

Kõrval, aste allpool, oli juba naaberhotelli aed, aga ka see oli ülemise aiaga kokkusobivalt haljastatud:

 Mõõtmatuse avenüü:

 Roositerrassi lõpus asus mediteerimise pink, mille kohal pärslase Omar Khayyami kaunis luuletus:

 Veel üks magnooliapilt:

 Ja taas pisut arhitektuuri:

 Miski inimlik pole mulle võõras:

 Siseõu:

 Võlvkäik:

 Ja väravapost. Tegelikult on mul materjal selle aia osade kohta olemas ja võiks pikemaltki kirjutada, aga praegu tõesti ei jõua/jaksa. Ei jõudnud me ka siis seda lugeda, ainult jalutasime ja imetlesime.

Tagasiteel märkasin meeletusuurt visteeriat. See tüvi oli ikka paarikümnesentimeetrise läbimõõduga ja õitsev osa asus hoopis teiselpool maja restorani terrassil...

 Idee taimenimede kirjutamiseks:

 Taas üks visteeria, mida õnnestus katusest ülevaltpoolt vaadelda:

Tagasi bussijaama saabudes selgus, et olime ennist plaanist nädalapäevi valesti vaadanud ja liinibussini oli aega üle tunni, aga just oli teele sättimas Hoppon-hoppoff kabriolettbuss. Otsustasime hoobilt hoopis sellega alla Amalfisse minna ja ei kahetsenud oma valikut. Mäekülg oli päikesest kuum ja paremat liiklusvahendit poleks osanudki välja mõelda. Kerge tuuleke jahutas ja vaateid ei kammitsenud mingid aknad.

 Need betoonristkülikud seal all on jõepõhi. Ei teagi, miks niisugune:

 Võimas kalju ja haprad oksad:

Amalfis tegime esmalt pisikese rannapausi (bussijaam oli kohe seal kõrval). Vesi oli meie jaoks küll pisut jahedavõitu, aga jalgupidi käisime Vahemeres ära. Nooremaid ujujaid leidus küll ja minugi hülgepojad oleks leidnud, et see vesi on "täitsa soe".

 Liiv oli seal selline vulkaaniliselt musta värvi, aga seda kuumem ja mõnusam:

 Amalfi asub mägedevahelises augus:

 Kolmikud:

 Et aega veel oli, vaatasime üle ka kohaliku ja väga võimsa katedraali:

 Restaureerimine käib:

 Huvitava kujuga rist, kuhu see Kristus löödud on:

 Sellised tordilaadsed pärjad kaunistasid mingit kõrvalaltarit:

 Huvitav ja armas tahvel, tundus, et ristitavatele lastele:

 Keitile pisut arhitektuuri jälle:

 Ja olgu ruumi mäeküljel kui vähe tahes, kiriku arvelt seda juba kokku ei hoita:

 Üks vaatamata vihmavarjule ülimalt vettinud purskkaev:

 Üks armas beebi tagasisõidubussist:

 Veel üks vaade läbi bussiakna:

Et saime tagasi "koju" üsna varakult ja päev oli tänu bussisõitudele lihtsam, otsustasime natuke ümbruskonnas veel jalutada.
Mingi vahalillelaadne puu:

 Ilus alpikann mingi värava amplis:

 Kortermaja hoovinurgake vastu raudteetammi:

 Keitile jälle mõned vaated:

 Luuderohi traate vallutamas:

 Kogemata leitud kaljulõhe:

 Vesuuv hõljuks otsekui õhus:

 Õine Marinella sadam: