Sorrento-Rooma kuues päev - esmatutvus Roomaga

Pühapäeva hommikul jätsime lõplikult Sorrentoga hüvasti ja suundusime Rooma. Väike seiklus oli ka. Nimelt pühapäeval kell 8 hommikul ilutses Sant' Agnello raudteejaama piletikassal silt, et suletud ja turistid otsigu pileteid turistiinfopunktist või baarist. Esimest asja jaama ümbruses ei leidunud, lähim baar oli kinni ja kaugemas muidugi mingeid pileteid ei müüdud. Õnneks olime jaama saabunud piisavalt vara ja nuputasime välja, kuidas ikkagi vältida pikemat jänesena sõitmist ja jõuda soovitud kiiremale Napoli rongile. Nimelt sõitsime hoopis ühe peatuse teises suunas, lõppjaama Sorrentosse, ostsime sealt kärmelt piletid ja jõudsime õigele rongile. Loomulikult mingit kontrolli ei tulnud (ei kohanud neid linnalähirongides noil päevil kordagi), aga hingerahu on ka tähtis.
Teine seiklus oli Napoli raudteejaamas. Õigemini küll mitte seiklus, aga puhas naha üle kõrvade tõmbamine. Kuidas see oli, et loll saab kirikus ka peksa...No igatahes ostsime me edukalt oma Rooma kiirrongile piletid ära ja hakkasime rahulikult uurima, milliselt perroonilt täpselt see rong väljub. Otsekui mööda minnes küsis üks abivalmis olekuga mees, kas räägime inglise keelt ja jaatava vastuse peale näitas lahkelt meile perrooni kätte. Ja läks eemale, meid sinna sõiduplaani ette seisma jättes. Kõik korras, eksju. Kuna aega veel oli, aga ka mitte ülearu palju, seisime seal ja uurisime piletilt, et kas see ikka on õige perroon, üritades itaalia keelest aru saada. Parasjagu hakkasimegi jagama, et perroon on ikka õige ja et ülejäänud numbrid tähendavad vaguneid ja kohti jne, kui hakkaski rongi saabumise aeg lähenema ja, kõpsti, oli onu ka kohal, vaatas meie piletitele, haaras me kohvrite veosangadest ja hakkas perrooni pidi edasi minema, ise meid järgi kutsudes. Üritasin ju küll piiksuda, et saame ise, aga onu ei teinud väljagi, aina tormas. Ema kõrvalt kommenteeris, et eks ta tahab raha saada. Nojah, otsisime juba käigu pealt 2-eurose välja, et olgu siis. Onu vedas me kohvrid lausa vagunisse õigetele kohtadele sisse ja lükkas pingi alla ära ja siis läks alles kauplemiseks. Teatas tähtsalt, et 10 eurot kummaltki. Tule jumal appi! Ma siis ülbelt vastu, et me ei kavatsegi nii palju maksta, sest oleksime ise väga hästi hakkama saanud. Aga seisab seal nagu pujään käsi peaaegu otsapidi mu rahakotis juba. Lõpuks lahkus vastumeelselt, kui oli kahepeale 6 eurot saanud, sest teatasin resoluutselt, et rohkem ma küll ei maksa. No pole hullu, meil oligi siiani liiga hästi läinud.
Aga kiirrong ise oli mõnus. Suurim kiirus lähenes 290 km/h ja kui see juhtus parajasti kuskil mägedesiseses tunnelis olema, võttis kõrvad lukku nagu lennukis, aga muidu ei saanud arugi, et me nii kiiresti sõidame ja väga ilusad vaated mägisele Itaaliale olid kogu aeg silma ees. Piisavalt hästi oli kõik näha ja piisavalt kiiresti möödus, et tüdimust tekkida ei saaks. Täpselt 1tund ja 10 minutit peale Napolist lahkumist astusime juba Roomas rongilt maha ja vaid napp 5 tundi hiljem oleks võinud juba Milanos väljuda. Äge värk!
Ulve oli meile nii head juhtnöörid jaganud ja ema oli ka taas head eeluurimistööd piletite asjus teinud, seega pidime ainult küsima, kust osta metroopileteid (ikka jälle tubaka- ja ajaleheputkast nagu Sorrentoski) ja olimegi juba otsaga oma ööbimiskohas kesklinna serval. Kohapeal selgus, et enne linnatuurile minekut on vaja veel paar pakilist asja korda ajada - toidupoes käia, sest see suletakse pühapäeval juba kell 2 ja kojulennu check-in ära teha (sest mul on nii vilets telefon, et sellega ei saa ja odavlennu pilet on odav ainult mingi piirini, lennujaamas oleks selle toimingu eest juba räiget hinda maksnud). See piletite printimine oli ka huvitav protsess. Et ulvel endal printerit polnud, siis saatis ta meie piletid meiliga üle tee tubakapoodi. See muidugi pandi pühapäeval juba varakult kinni, aga järgmisel päeval pidime need siis sealt väikese tasu eest kätte saama. Aga nüüd olime seega vabad minema.
Keset tänavat võttis meid vastu selline totaalselt südasuvine heinamaalapike. Tundus, et sinna laia bulvari keskele oli tahetud midagi ehitama hakata, aga Roomale nii omaselt tulid sealt välja mingid arheoloogilised varemed, seega oli see plats nüüd aiaga piiratud ning müüride ja aia vaheline ala heinamaaks külvatud. Teine pilt on ikka rohkem kevadine. Ei saanudki aru, kas jälle juudapuu või ehk mandlipuu hoopis.

 Esmalt otsisime omale äärelinnast kehakinnitust, sest ilmselgelt saab sealt odavamalt kui kesklinnast. Mingi kitsas kiirsöögi koht oli, kus midagi eriti vaatamisväärset polnud, aga kõhud saime täis ja jaksasime kesklinnale keskenduda. Ulve soovitusel põrutasime metrooga Hispaania treppide juurde ja alustasime sealt.
Ausalt öelda oli Sorrento rahuliku looduse keskelt suurlinna kolosside ja rahvamasside vahele maandumine ikka parasjagu järsk üleminek, nii et esialgu ei suutnudki me Roomat nautida. Paljukiidetud Hispaania trepid panid meid ka niimoodi alt vaadates vaid õlgu kehitama:

 Jalutasime vapralt edasi, et küllap leiame ka kauneid kohti. Treppide ees olev paadiga purskaaev oleks ju kena, kui poleks neid meeletuid rahvamasse..

 Mingi sammas, mingi kirik, millede nimesid ma hetkel ei mäleta ja Rooma raamat on ka ema käes:

Trevi purskkaev osutus taas pettumuseks, sest seal toimusid suured restaureerimistööd. No mis parata, eks seda on ju ka vaja teha.

Enamus hooneid olid nii meeletult suured ja nii tihedalt üksteise vahele kiilutud, et võimatu oli neid pildistadagi. selle katedraali ees oli üsna avar väljakuke, aga ka sealt, olles selja vastu vastasmaja ust litsunud, oli raske seda hoonet pildile saada. No milleks on vaja nii palju nii suuri hooneid???

 Ma enam ei mäleta, millise kiriku lagi see nüüd oli. Päris kena teine muidu:

 Lõpuks ometi ka midagi pisut rohelisemat. Kaardil oli see uhkelt aia nimega:

 Esimene vaade Kapitooliumi mäe poole. Seda lähemalt uurima suundusime järgmisel päeval.

Santa Maria sopra Minerva kirikus olid ilusad vitraažaknad ja vahva tähistaevaga lagi. mõned pildid sealt:

 Ja kiriku ees Minerva väljakul Bernini vallatu elevandiga obelisk:

Nüüdseks, võib öelda, olime juba selle suurlinnaga harjunud ja asjad hakkasid juba natuke meeldima ka. ;o)
Võimas Pantheon:

 Ja taas mingi obelisk. Küll nad olid neid ikka Egiptusest näpanud! Milleks?

Navona väljak mulle täitsa meeldis. Mõnus piklik väljak, kummaski otsas lihtsam (aga ilus) ja keskel suur, Nelja jõe purskkaev. Ja seal vahel hoopis tore asi - kunstnike laat. Oleks ma rikas ja oleks mul suured ilusad seinad, siis ma alles...oi-ei, hea on, et mul neid pole, nii ma sain lihtsalt neid pilte imetleda ega pidanud valikulangetamise raskuse käes vaevlema. See oleks ilmvõimatu ülesanne ju!

Üks otsapurskkaevudest:

Bernini Nelja jõe purskkaev on kaunistatud nelja vägilasega, kes sümboliseerivad nelja maailmajao jõgesid: Ganges (Aasia), Niilus (Aafrika), Doonau (Euroopa), Rio de la Plata (Ameerika).

 Väike pilk kõrvaltänavasse:

Ja jõudsimegi otsaga Tevere e Tiberi jõe kaldale. Siin kohtumaja ees oli huvitav liikluskorraldus - muidu tavalise parempoolse liikluse puhul on sel sillal sõidusuunad hoopis vastupidised. Keda huvitab, siis võib seda nähtust lähemalt uurida google mapilt.

 Vaade Vatikani poole, esiplaanile jääb Inglisild:

 Ja teisele poole ka:

Kuna ema kingakontsad ütlesid lõputute mägedes ja kivisillutistel trampimiste peale lõpuks üles, aga plekita kontsad olid aastasadu lihvitud tänavakividel hullult libedad, muutus edasimatkamine juba eluohtlikuks ja otsisime üles lähima sobiva bussipeatuse. Nagu tellimise peale leidsime kodutänavast ühe avatud pudupoe, kus leidusid ka emale väga hästi sobivad, odavad ja ilusad mokassiintüüpi kingad. Seega homseks oli ka kingamure murtud nagu naksti.
Lõpetuseks veel üks plaatanipilt.