Sorrento-Rooma neljas päev - Pompei ja Vesuuv

Neljandal päeval võtsime suuna Pompeile ja Vesuuvile. Algne plaan nägi ette ka Herculaneumi külastamise, aga juba poole Pompei pealt tundsime, et aitab, rohkem meie enam varemeis ringi trampida ei jaksa. Pealegi tundus, et olulisim on juba nähtud ja nüüd hakkavad vaid pisinüansid muidu samasugustes majades varieeruma. Eks siis järgmine kord vaatame Herculaneumi ära. ;o)

Alustuseks tuli jälle kohalikku raudteejaama minna, aga jõudsime sinna nii palju varem, et veetsime selle aja parem all jaamaesises pargikeses. 

Vana palmikänd sobib ideaalselt lillepotialuseks:

 Selline väike pargike. Raudteejaam jääb vasakule tahaplaanile ja politseijaoskond paremale.

 Ja siin ta ongi, Pompei linn:

Me audiogiidi ei võtnud, ajasime ise mingilt netist prinditud plaanilt näpuga järge ja lugesime tekste juurde. Ilmselt jäi nii mõndagi kuulmata, aga kui nii võtta, oletasid ju arheoloogidki paljut leidude järgi, nagu nüüd meiegi tegime. Nii oli tegelikult päris põnev.
Müüripilt mu insenerikesele:

 Ilus põrandamosaiik, laotud umbes 6-7mm ruudukestest:

 Erootiliste pildikestega seinamaaling:

 Mingi altarilaadne kaunis ehitis:

 Veetoru, seest metall, pealt keraamika:

 Suurim foorumi väljak:

Väljaku serval olid trellitatud kuurid leidude demonstreerimiseks. Parimad asjad olid muidugi erinevatesse muuseumitesse ära viidud, aga põnevat jagus küll ja küll.
Esiplaanil vanker ja taga üks konserveeritud inimese kuju. See mees oli ilmselt otsustanud, et tema oma kodu ei jäta ja sureb omas voodis:

 Vasaku pildi vitriinkapis on koer, aga esiplaanil olevad esemed on huvitavad ja kummalised. Paremal pildil kuhugi peitu pugenud mees, ei olnud pääsu ka temal:

Siin pildil esiplaanil parempoolse eseme määrasime meie kompaktseks ja tuleohutuks toiduvalmistamise kohaks:

 See mees otsustas kõhuli pääsu otsida:

  Vaatasid neid ja tõesti, võisid lausa ise tunda seda hirmu ja ahastust:

 Veel üks pilk foorumi väljakule:

 Marmoraltar, see oli vist turuhoones (meie kaart ja tekstid jäid ema kätte ja ma ei jaksa praegu netist otsima hakata):

 Selline uhke uksepiit oli pesupesijate gildi hoonel, külastajate eest pleksiklaasiga kaitstud:

Aga inimesed olid täpselt samasugused allumatud, nagu tänapäeval - tõke, mis takistas sõiduvahenditega peaväljakule sõitmast:

Algul pidasime neid madalaid basseinikesi mõnulemise kohtadeks, aga ajapikku jõudis pärale, et need olid jalapesuvannid, sest nad asusid esikus kohe välisuste ees, ehk siis meie jalamati eelkäijad:

Väikese amfiteatri kõrval oli väljak, kus algul lihtsalt etenduste vahel jalutati, aga hiljem tehti sinna gladiaatorite kasarmud ja sealt leiti palju inimeste säilmeid, sealhulgas ka ühe rikka naise omad. Praegu valmistuti seal mingiks kontserdiks, mida ka teles üle kanti. Aga meile küll pähe ei mahtunud, kuidas keegi seal suudaks seda kontserti kuulata, sest selles tuulevarjulises augus lõõskava päikese all oli tapvalt kuum.

 Väike amfiteater:

Pildi all paremas nurgas punase pluusiga on noor ajalooõpetaja, kes oma õpilastele sellest amfiteatrist ja ka muust itaalia keeles rääkis. Kuulasin ja rääkisin pisut emale ka, mida ta rääkis. Ema imestas, et kas sa saad siis aru. Ma siis ise ka imestasin, aga noh, nii laias laastus - konkreetsed nimed, žestid pluss mõned inglisepärased ja mõned juba tuttavad sõnad ilmselt juba suutsidki jutu teema välja tuua.

 Üks linna suurimaid tänavaid - Vesuuvi tee:

 Tundub, et see graniidilaadne kivim polegi nii kõva - millised rattarööpad on sisse kulunud! Kes aga teab, miks keset teed on väga paljudes kohtades sellised kolm kivimürakat?

Saage tuttavaks sebra eelkäijaga! Kusjuures tänavate ja sebrade asetused olid täiesti tänapäevased. Sebra täpselt ühekaugusel ja piisavalt kaugel ristmikust igas suunas. Lisaks veel  pikematel tänavalõikudel ka vahepeal mõned sebrad. Ma üldse ei imestaks, kui neil oli ka parkimiskeeld sebrast ristmiku poole :oP

 Veevõtukoht tänaval. Kraan on muidugi tänapäevane, sealt sai joogivett ka praegu:

 Võimas veetoru majas:

 Ilmselt köök:

 Siin on veel väljakaevamata osa:

 Rikkamate linnaelanike toad olid nii uhked:

 Siseõu, kus võeti vastu külalisi:

 Kodune altar:

 Peaaegu sümmeetriline pilt:

See filigraanne lahingustseeniga mosaiik oli imetillukestest tükikestest kokku pandud, umbes 3-4mm kivikesed:

 Aga sellised kenad olid neil turuletid ehk poed:

 Veel paar pilti termidest:

 Vaated linnaservale väljumiskohas:

 Aalujad ilmselt taipavad kohe, mis siin pildil on, aga kas teised ka oskavad arvata?

 Selle gladiaatoriga läks lihtsalt, Rooma omad olid väga agressiivsed ja üks püüdiski meid lõksu.

 Kohalik visiitkaart:

Kas see roosa õievaht kuulub tamariskile? Need põõsad puhkesid õide just meie sealoleku ajal. Nii kaunid!

 Raudteejaama peenrad:

 Ema lemmikud tema koduses kasvuhoones. aga siin kohe nii rikkalik värvivalik:

Kuigi buss viis meid peaaegu Vesuuvi otsa, tuli viimane räbune lõpp ikkagi ise jalgsi üles trampida. Aega tipus käimiseks anti 90 minutit, siis pidi buss taas järgi tulema ja piletil oli hoiatus, et kui hilined, pead uue pileti ostma (üsna krõbe hind, muide). Niisiis panin omale äratuskella helisema, et ikka tagasi ka jõuda. See tipp tundus nii kõrgel olema ja meie ju niigi Pompeist juba surmväsinud. Otsustasime, et läheme ikkagi nii kõrgele, kui suudame ja jõuame, kumbki omas tempos.

 Ma ikka klõpsisin vahepeal paar pilti ka:

 See hall kaarjas triip on vulkaani ja naaberaheliku (mis tundus olema vanema kraatri jupp) vahele valgunud laava ja tuhk:

 Vaade Napolile:

 Ja ma ikkagi jõudsin üles!

Otsustasin seda kraatriharjarada pidi minna ka edasi, kuni kell veel pole helisenud. Muide, jõudsin päris lõppu ka ja jäi veel hingetõmbeaegagi:

Vaatasin seal ringi ja mõtlesin, kui jube see tegelikult on - hetkel küll vulkaan magab, aga...ja ümbrus on kõik väga tihedalt ja väga mäe jalamini asustatud...mina ei julgeks!

Vapper lilleke, mis sest, et umbrohi:

Ja sellele daamile tuleb küll preemia anda! Reisi algul veel alles rängast gripist taastumas, ise vana-vanaema tiitlit kandmas, pool päeva Pompeis ringi trampinud ja ta jaksab veel vulkaani tippu ronida! Braavo, emme!

 Fotosüüdistus, et ka mina ikkagi üleval olin:

 Selliste pisividinate käes on tänapäeval inimeste saatus:

Muide, mina ei pannud algul tähelegi, aga ema tundis kohe ära, et üleval ühes kohas oli väävlihaisu tunda (tuul kandis seda meieni mäe väliskülje poolt) ja pärast alla sõites mäe poole tagasi vaadates tundus ühes kohas ka mingi suitsujutike olema. Brr!
Allaminek läks juba üsna ludinal, aga jälle ilmnesid uued lihased me jalgades. ;o)

Mäe ülemine osa oli kaetud selliste puudega. Pidasin neid pikki raagusid algul mingiteks okasteks või lehtedeks, aga hiljem leidsin, et need on siiski möödunudaastased võrsed ja tegemist on muidu lehtpuuga.

 Õhtul premeerisime end ühe õunakoogiga. Liivapõhjal, pisut liiga magus, aga siiski päris hea. Aga meid võlus hoopis pakend. Mõlemalt poolt kullatud kõvast papist kena ümar alus, samasugusest papist riba niimoodi kaardus üle koogi ja otsad serva alla ning võib koogi vabalt rikkumata paberisse pakkida. Kõik geniaalne on tegelikult lihtne!