Sorrento-Rooma viies päev - Sorrentoümbrus

Sorrento viies ehk viimane päev oli meil plaanitud kohaliku kunstimuuseumi külastamiseks ja siis edasi jooksvalt selleks, mis pähe tuleb. Ja just nii me tegimegi. Seega seadsime sammud Correale di Terranova muuseumisse. Õigemini algul läksime jupikese maad bussiga, sest meil ju olid ometi veel kehtivad piletid. Sattusime jälle pisut läbikäimata piirkonda ja siit veel üks majapilt Keitile:

Aga edasi juba muuseumis. See on majaomanikest kunstikollektsionääride vendade poolt asutatud, nüüdseks juba mitmete annetustega täiendatud märkimisväärne muuseum. Küll seal oli imetlemist, aga kõike pildistama ei hakanud ja mitmed pildid jäid ikka hämaras ruumis liiga uduseks. Näiteks ei tulnud välja kumbki intarsiatest tehtud pilt. Aga neid oli seal ikka väga imelisi!
Sandro Botticelli "Primavera":

 Et korruselt korrusele viis lahtiste terrassidega lai trepikoda, sai vahepeal ka terrassidelt vaateid imetletud. Ma merevaateid siia panema ei hakka, neid on niigi neis postitustes lõputult. aga hea võimalus oli maja kõrval kasvavaid suuri puid ülaltpoolt uurida. Näiteks sellel raagus puul olid küljes põnevad viljad. Toored rohelised vasakul ja juba avanenud vili paremal. See viimane näeb seest välja nagu valge maisitõlvik. Põnev-põnev:

 Õielumes viljapuu, tõenäoliselt murel (need sel ajal seal õitsesid):

Kaunis noor daam poseeris ka trepimademel, aga paremal on "Vana naise portree", paraku ei mäleta ma autorit ja google pildiotsing ka ei aita. Aga pildistasin ma teda hoopis selle rätiku pärast, sest talvel ma ju kudusin omale ühe pisut kolmnurkse salli, mida omale pähe just niimoodi tagurpidi sättisin. Seega - äratundmisrõõm. ;o)

 Da Pier Paul Rubens "Merejumalate bankett":

 Siin aga meie Capri-nalja jätkuks Ignoto Francese "Arhitektuur":

 Vana Itaalia ruletilaadne seltskonnamäng "Biribi":

Klaashelmeste ahelatega ehitud lühtreid on pea' igalpool, aga selliseid klaasist lühtreid mina enne näinud ei ole, täiesti erilised:

 Vaade peaukse kohal asuvalt rõdult Correale teele:

 Imearmsad küpressikäbid:

 Araukaariaoksad isaskäbidega. Emaskäbisid ei märganud kuskil.

Loodus tühja kohta ei salli. Ja siit koorub ka vastus eelmise postituse küsimusele - see mosaiikmuster kuulus eriti ilusale plaatanitüvele:

 Kui sammas oma ettenähtud eesmärki ei täida, siis sobib ta ideaalselt sisalikule päevituskohaks.

 Väga vilets pilt, aga rohkem ma kuskil täidisõielist visteeriat ei kohanud ja paremat pilti ei saanud:

 See luuderohuga puutüvi oli nii meganummi ja kevadiselt värskeid rohelisi toone täis:

 Lilla ja roosa visteeria kõrvuti:

 Selline salapärane käik kaldaterrassile. Paremale poole jäi juba mingi hotelli aed.

Esimeses postituses oli üks kummaline ampel. Tundub, et tegu mingi pigem sõnajalgade maailma kuuluva taimega. Ehhee, ma ei jõudnud veel postitust lõpunigi kirjutada, kui muud taime otsides leidsin ta Hansaplanti toalillede nimekirjast üles - sarvsõnajalg. Siin üks parem ja lähem võte taolisest amplist:

 Lubasin, et muuseumist merevaateid ei tule, aga nüüd oleme juba majast väljas kaldaterrassil ju. ;o) See eenduva nukiga sadam ongi meie nö kodune kaldapealne ja Marinella sadam:

 Ja järgemööda on igal suuremal kaldapealsel hotellil oma ujumisrand. Kel' läheb sinna trepp, kel' lausa lift. Igatahes on kõigil pikk tee randa minna.

Teisele poole vaadates paistab aga Marina Piccola ehk põhiline suurte laevade sadam (Caprile, Ischiale, Napolisse, Amalfisse jne):

 Ja kui kohe piirde alla vaadata, siis leidub sealgi "peenraid", kus loodus ise oma õieilu demonstreerida tahab. Valge mingi sarikaline ja kollane tavaline hunditubakas:

 See tundmatu ilus oks kuulub juba taas aeda:

 Araukaaria tüve jalam on ka võimas ja vaatamisväärne:

 Järgmiseks läksime kohe üle tee asuvasse kommuuni sidruniaeda jalutama:

 Ja jalutuskäik jätkus piki Correale teed otse Sorrento kesklinna poole, aga hoidusime jätkuvalt kalda lähistele. Piazza a Lauro ehk Loorberi väljaku park:

 Jälle mingi huvitav taim pargipeenras:

 Mere pool tänavat oli hotell hotellis kinni, kõigil kaunis palmidega haljastus aedades:

See purskkaev, mis meie mõistes pigem bassein välja näeb, asus väga kummalises kohas - kohe tänava ääres, maa-aluse parkla sisse- ja väljasõitude vahel:

 Vau! Need PUUD müüri ääres ja peal on luuderohud, minu arust kolhise luuderohud (aga ma liigis 100% kindel pole):

 Nagu ma juba varem olen maininud - Sorrentokandis ei leidu purjekaid, ainult puha mastikad kõik:

 Ilusasti planeerivaid (ja julgeid) kajakaid leidub küll:

 Taamal Marina Piccola (üks suur laev just sisenemas) ja ees algavad pisikesed paadi- ja ujumissillad, mis kokku kannavad Marina s. Francesco nime:

 Selle tänavamuusiku esitlus läks küll täie ette:

 Ilus skulptuur mehe ja kajakaga:

 Jälle üks uhke hotelliaed:

 Värvikirev müüripealne. Seda kollast ma jälle ei tunne:

 Ja, naljakas küll, aga see üks väiksematest sadamatest kannab nime Marina Grande:

 Mitte ei saa aru, kas need on õied või pungad või lehehakatised:

Selle sadamaga lõppes Sorrento kesklinna osa ära ja edasi kulges praktiliselt ainult maantee selle servas olevate majadega mööda mäekülge, seepärast keerasime pisut linna poole tagasi ja maandusime ühs hotellihoovis, et akusid laadida. Seal oli kohaliniku asemel retseptiga paber:

Sellised mõnusad katusealused olid haljasalal, lisaks veel lauakesed ja isegi diivanid sirmidega päris majaesisel platsil. Rahvast oli päris palju, aga ikkagi jättis rahuliku ja omaette olemise mulje, kuna kõik oli hajutatud.

 Emal oli juba ammu suur soov kala süüa ja tema tellis praetud turska:

 Mina valisin Caesari salati:

 Magusaks proovis ema filotaignast küpsetist:

 ja mina sidrunibiskviidist koogikest (sidrunikreem vahel ka), mis oli veel koorega üle valatud. See viimane jättis mulje sulanud jäätisest, aga väga maitsev kook oli. Maitsvam kui ema oma (me nimelt proovisime iga kord midagi erinevat võtta ja siis vahetasime omavahel poole pealt roogi, et rohkem eri asju maitsta saaks).

Kui olime mõnusalt puhanud, oli vaim ja liha jälle valmis seiklusteks ja otsustasime üles otsida Villa di Pollio Felice. See oli koht, mille asukoht meile algul saladuseks jäi, sest kohalikule minikaardile ta ei mahtunud, oli ainult mittemidagiütlev kaljunuki pildike noolega kuhugi kaardist välja. Aga suveniiripoest ostetud Sorrento postkaardil oli üks ilus vaade looduslikule laguunikesele, mida me kuhugi positsioneerida ei osanud, aga kangesti näha tahtsime. Õnneks tuli meil ennist linnavahel hulkudes pähe idee minna turistiinfopunkti uurima, kus see koht asub. Nii näitasimegi noormehele postkaardilt seda vaadet ja küsisime, kus see asub. Selgus, et see ongi seesama noolega kaardilt välja näitav Villa di Pollio Felice ja lahkelt seltati ka, kui kaugel see asub ja et sinna saab ka bussiga.
Olimegi just samas linnaotsas ja lihtsalt leidsime üles ka bussipeatuse. Ja bussijuht hõikas meile kenasti, kui meie soovitud peatus kätte jõudis. Nii polnudki muud, kui bussist maha kobida ja villat otsima hakata. Esmalt jäi silma hoopis oliivipuudega org ja ma sain teha korralikuma pildi nähtusest, mida juba varem bussisõitudel kohanud olin. Nimelt laotatakse ju oliivide korjamiseks puude alla võrgud ja siis raputatakse oliivid alla. Aga töö lihtsustamiseks on siin enamikus kohtades võrgud statsionaarselt puude vahel, ainult kokku rullitud, kui parajasti vaja pole. Nutikas!

Ja tänu ema heale ninale saime üsna pea kätte ka õige tänavaotsa. Siin vasakpoolsel pildil see ongi. Paremal aga seesama põõsas või puu, mida kogu Vesuuvi ülemine osa täis oli. Kas see võiks olla äkki leetpõõsas?

Tänav aina laskus ja laskus alla ranna poole, kuni jõudsimegi kohale, väga võrratu kaljukindluse ja lahesopikese(laguuni) juurde. 

 Selgus, et see on ka hobikalastajate meelispaik:

 Taas huvitava mustriga kivistunud pinnasekihid:

 Ja juba Pompeist tuttav ehitusstiil:

 Kuna rajad sinna on üsna viletsas seisus, siis suuri turistihorde maadmööda tuua ei saa, ilmselt enamus käibki kohaga tutvumas hoopis mere poolt:

Kuna me nüüd olime keset metsikut loodust, siis muidugi ka suurel hulgal taimepilte jälle.
Meenutaks nagu natuke mesikat?

 Mingi miniatuurne sarapuud meenutav põõsake:

 Pisut vahajate pikliksüdajate lehtedega vääntaim:

 Ja meie vana hea tuttav kinnihaakuv roomav madar, ainult 2x suurem ja lopsakam:

Vasakpoolsel pildil on see rohttaim, millega samasuguseid õisikuid ma algul põõsaste otsas nägin. Paremal aga see ka meil kasvatatav võhaline, mil' nooleotsakujulised kirjud lehed on. No ei tule nimi meelde ja ei leia ka praegu.

Aga seda lille ma ka ei suuda praegu ära määrata, ehkki oleks nagu ka meil kohanud. Mingi sibulill või liilialine?

 Kogu senise reisiaja olin hädas olnud, et kõik visteeriaõied on minu jaoks liiga kõrgel ja head lähivõtet teha ei saa. Nüüd siis see oks küünitas nagu tellimise peale otse minuni. No ma ikka pidin ühele madalamale nurgamüürile ronima, et niimoodi näost-näkku temaga tõtt vahtida:

Selline näeb välja äraõitsenud ja puult maha pudenenud kameeliaõis. Ma olekski seda peos hoidma jäänud vist päris-päris koduni, kui ema poleks tema tolmukatelt ronimast pisikesi vaaraosipelgaid leidnud. Siis jätsime ta bussipeatuse kõnniteekivile ilutsema. Las mõtlevad, kuidas see kameeliaõis sinna sai, kui 100m ulatuses ühtegi kameeliapuud ei ole. :oP 

Ja bussipeatuse juures haljasalakesel oli ka taas see erkpunaste sasipusaõitega põõsas, mis mulle juba Capril silma jäi. ikka veel pole ma suutnud seda tuvastada:

Esimene buss, mis tuli, sõitis lõpuks teise linnaserva Metasse. See aga oli just see koht Sorrentot muust maailmast eraldava mäe külje all, kuhu ema igal rongisõidul kangesti kippunud oli. Kuna meil aega veel oli ja me bussis istuma ka saime, logistasime rahumeeli ühest linnaservast teise.

Kui tundus, et nüüd olemegi täiesti mäe serval (no tegelikult oli buss ikka juba hea tüki mäest üles rühkinud, aga tiheasustuse serval olime küll), kobisime bussilt maha ja sattusime sellise kiriku juurde:

Tegemist on Santa Maria del Lauro Basiilikaga. Pisut kirjutatakse sellest siin. Kuidagi väga helge, mõnus ja rahulik kirik oli. Rahvas kogunes vaikselt kirikusse (ilmselt õhtumissa ajaks), keegi käis ees altari kõrval kirikuõpetajaga juttu rääkimas, kui tema lõpetas, tuli järgmine, mitu väikest last lustisid ühes kõrvallöövis (üks isa oli küll nendega, aga ei mingit keelamist) ja kedagi see ei häirinud. Vaikne mõnus muusika mängis taustaks...ja keegi ei vaadanud ka imelikult, kui mingi turistipaar kaameraga ringi jalutas ja pildistas. 

Selle pildi all paremas nurgas paistab ka kirikuõpetaja. Täiesti kogemata jäi pildile, ma muidu neid vestlejaid ei pildistanud, ei saanud aru, kas tegemist oli pihtimisega või mitte, aga suhteliselt intiimvestlus oli see igatahes. Seepärast pildistasin kõrvalt, aga kaader on tegelikult laiem, kui kaamera ava näitab.

Mõned löövid olid tagasihoidlikumad, mõned õige uhked. Parempoolsel pildil põlvitab üks 10-12-aastane poisike ja mul tuli kohe emalik tahtmine ära kuulata, mis nii väikesele muret teeb ja kas saaks teda ehk aidata...

 Ja üks lööv tundus olevat meremeeste ja kalurite kaitsepühaku päralt:

Igatahes meile meeldis see kirik ja me olime väga rahul, et sinna sattusime.
Väljudes aga oli emal veel kihk edasi, ikka mäele lähemale minna. Paar maja edasi pööraski väike tänavake otse üles ja sinna ta rühkiski:

Ma jäin algul alla ootama, aga kui ta leidis, et sealt maja nurga tagant ka edasi pääseb, läksin talle järgi. Siin ma siis küsisin, et kas nüüd oled piisavalt mäe juures? Oli küll ja nii rahul. :o)

Vahepeal peaaegu et sisehoov olnud tänav läks pisitasa laiemaks ja jätkasime mööda seda minekut.
Uhked küpressid köitsid mu pilku, aga mingi tobe elektritraat rikkus kaadri ja siis otsustasin Triinu moodi diagonaalis hoopis neist pilti teha. Ja teine pilt alla kiriku poole - taas olime märkamatult juba nii palju kõrgemale tulnud. Ja selgus, et see tänav jõuab ringiga taas kiriku juurde välja.

Aga enne allaminekut otsustasime piiluda, mis koht see on, kus aias paistsid aukartustäratavalt eakad küpressid ja aia taga prügikastis turritasid uhked lillekimbud. Värav oli küll kinni, aga juba sealt oli näha ja takkajärgi mõeldes oleks ju küpressidest ja lillekimpudestki seda võinud järeldada, et tegu on surnuaiaga:

 Võimas aaloe üle müüri kaardumas:

 Ja millised luuderohu lehed!

Taas "koju" viivat bussi oodates pildistasin veel pargiservas mureliõisi. Lihtsalt koduseks kevadeigatsuse leevendamiseks:

Viimane pilk enne bussi läbi nuditud plaatanite meie kirikule ja siis juba pilt koduaknast mäe poole, kus nüüd tuttav objekt ootamas oli.

Panime end soojemalt riidesse ja läksime veel selle nii armsaks saanud Püha Lambakülaga hüvasti jätma. Veetsime siin suurepärased viis päeva ja soovitame kõigil, kel vähegi võimalik, oma reisiplaanidesse ka see piirkond sisse lülitada. Uskuge, te ei kahetse! Ja ausalt öelda tundus meile ka just praegune aeg, ehk aprilli keskpaik, kõige parem olevat - juba mõnusalt soe, aga veel mitte liiga palav ja vahetult enne hooaja algust nii mõnusalt rahulik. Aitäh, Sant' Agnello!