Mai algus

Seekordsed vabad päevad läksid aianduslikult küll täiesti aia taha. Igavene jama, selle sooja vihmaga hein aina kasvab ja kasvab, aga niitma ei saa. Vähe sellest, isegi riisutud pole ma veel kõike saanud, pooled männialused alles kubisevad käbidest ja oksarisust. :o( Eks näis, mis sest asjast saab.
Mai esimesel nädalavahetusel sadas ka, aga mitte pidevalt. Reedel sai Kuusalu laadal tola mängimas käidud, aga kuna ühel meie trupiliikmel oli kiire oma asutuse koristustalgutele tagasi, siis rohkem nagu laadamelusse sisse elada ei saanudki kui kostüümikohvreid läbi rahvamassi lavani ja tagasi vedides. Tundus, et esinemine läks üsna hästi, sest kohe seejärel kargas üks tore proua meie juurde hõikega: "Kust teid tellida saab?". ;o)
Laupäeval olid meil külakoristustalgud ja siis hakkas just enne algusaega sadama ja ladistas ja ladistas. Aga mitmed vapramad ikka käisid koristamas ka. Minagi käisin ja tegin liiklusringi korda. Lisasin peenrale ka tuhka, kohvipaksu ja keldrist vana briketisodi. Sellele viimasele oli küll hea, et ladistas, niisutas turba kenasti ära ja pesi taimed ka puistetolmudest puhtaks. Aga küll see vihm ikka leotas läbi! Ainus kuiv koht oli jalge vahel, kui lõpuks koju saabusin. Ma algul võtsin küll kilekeebi ülle, aga sellega oli ilmvõimatu seal kükitada ja rohida. Aga polnud hullu - kuum tee ja pokaal head konjakit tegid olemise taas soojaks ja ülejäänud päeva veetsime suuremalt jaolt toas. Tõsi, kui hiljem vihm üle oli jäänud, läks abikaasa meile kana grillima ja siis me ikka käisime talle natuke seltsiks ka, aga söömingu korraldasime ikkagi toas.

Kõhud said kanast nii täis, et kooki ei tahtnud kohe keegi, löödi hoopis jalad lauale ja hakati leiba luusse laskma. Sellest jalgadelauast tegi abikaasa mu kaameraga omaarust pilti, aga tänu mu eelnevatele õuepildiseadetele tuli välja ainult täiesti must ristkülik. Noh, sõber photoshop suutis siiski imet teha:

 Ja siin siis see tüdrukute tehtud imemaitsev Britta kook:

 Aga söögi alla ja söögi peale läksid meil lõputud lauamängud, oli megatore õhtu.
Järgmisel hommikul oli ilm taas imeilus. Saatsin Keiti ja Triinu bussile ja läksin vaatasin oma vihmatalgute kätetöö üle. Päris kena ju:

 No ja oma peenardes oli mummidel pidu:

 Nooh, kas ulatuuuuuun...

 Õrnad (sinised) ülased. Valged on märksa kõrgemad kui sinised. Roosasid pole tänavu näha olnud.

Lõpuks sain maha oma köögiviljaseemned ja pisut koos Nellega ka rohitud, kui juba meelitati mind jälle aiatööst eemale - läksime Nelle ja Tiinaga neljajalgseid sõpru jalutama. No mul oli õigustus ka, mul nimelt vaja kiiremas korras mõned ilusad fotod kodukülast saada, fotoringi lõputööks (lõuendile trükkimiseks ja rahvamajja näitusele panemiseks). Nii me siis läksime.

 Noh, poisid, ruttu-ruttu, peidame selle koleduse ometi ära!

 Läikvaabik , tõsi küll, pisut vanad ja väsinud juba. Paar nädalat tagasi, kui Tiina oma õetütrega need leidis, olid nad tõesti siledad ja läikivpunased. Väga naljakad puuseened. Pidavat hullult heade raviomadustega olema. Aga Eestis väga haruldased.

 Ranna "muru":

Ooo, sealt paistavad luiged! Panin juba aegsalt seaded valmis suure teravussügavusega, et saaks ikka pärast luiged selgemalt kätte. Mine tea, kui kiirelt pagevad, ehkki tuule suuna järgi oli lootust üsna ligi saada. Aga meil ju koerad ka kaasas.

 Näe, juba võtsidki ritta:

Aga ei läinud nad kuhugi. Ma paar korda ka huikasin isaluge kutsumishüüet ja lõpuks mulle tundus, et neile pakkusid need koerahakatised lausa huvi. Ja huvitav küll - Taku ei teinud neist väljagi, Illu aga oli hädas nagu mustlane mädas. küll ta proovis läheneda neile igast suunast, veest ja kividelt. Meil nalja kui palju! Ma kombineerisin oma arust neist kaadritest ühe seeria ka kokku, aga kui oma fotoringi õpetajale seda õhinal näitasin, põrusin täielikult. Ohjahh, neid fotomaailma lõputuid reegleid küll! Näitan teile parem niisama pilte.

Aga järgmistel kahel pildil on (küll halvasti) näha üks huvitav nähtus. Nimelt oli mõnel luigel üks jalg veest välja keeratud. Kas mingi paaritumisrituaal?

 Illu ikka üritab:

 Üks kivi, teine kivi...

 ...no kui ma nüüd sellele kolmandale saan, on küll luiged käes:

 karsumm:

 häh, no ei õnnestu:

Tore ja pikk jalutuskäik oli, aga ühtegi näitusel eksponeerimiseks sobivat fotot ma ikkagi ei saanud. Seega peab lähiajal veel proovima.

Vahepeal sai jälle tööl käidud, aga niikui kodus olin ja lõpuks valmis aias tegutsema, saabus kõpsti vihm kohale. Eile tulid esimesed piisad täpselt sel hetkel, kui välja astusin. Nägin veel vapustavalt ilusasti lahtiseid tulpe, aga pildistada neid enam ei jõudnud ja tänaseks olid nad juba üsna läbi ligunenud, seega see pilt jääbki vaid minu ajusse. Kolisin toast mõned suvikud (suvifloksid, raudürdi) ja uued taimed (punase tamme tited ja kahtlases seisus kolhise luuderohu) ära õue - käiku läksid vana lekkiv akvaarium kattelooriga ja taaskord vana leivakast, millel küll põhi ära lõhutud oli. Ja Maxima roosi julgesin juba ilma looritagi maja seina äärde jätta. Ja edasi pikeerisin juba toas tomateid, astreid ja vastikult niitpeeneid emajuurja peekerlille tittesid. Huh, kuidas ma ei kannata nii peenikeste asjadega tegelemist. Pooled loopisingi lihtsalt komposti. Sadu jäi järgi alles õhtuks ja siis olid mul juba muud asjad  (näitering) ees ja aiatöid ei saanudki edasi teha.
Ja täna hakkas taaskord sadama just siis, kui plaanisin õue minna. Ei jõudnud sedakorda isegi mitte riideid vahetama hakata. Ja vaatamata väga optimistlikule ilmaprognoosile ta laidistas ja ladistas, taas õhtuni ehk söögitegemise ja trennini välja. Sain ainult korra luurel käia ja avastasin, et lõpuks on ikka mu laanesõnajalad hakanud roheliseks muutuma, seega on suur lootus, et külma enam ei tule. Mitmeid toredaid leide on veel, eelmisel aastal sai ju taas nii palju uusi asju maha pandud. Eks kadusid ole ka. Näiteks mitmed hilissügisel tellitud püsikud said ilmselt siiski liiga hilja maha ega jõudnud juurduda. Minu Haideaiast loosiga võidetud trillium albidum ja trillium cuneatum on vist segi läinud, mis selgus tänu ühel olevale punasele õiepungale. Aga teine, ehk siis trillium albidum, on ilmselt selle talvega hingusele läinud. Ilma, et ma teda õitsemas oleks näinudki.:o( Ja sügisesest emajuurest pole ka piuksugi (kas üldse peaks juba olema?).
Aga Rahmeldajalt saadud orhidee on elus, tema pärast ma pabistasin väga. Noh, et kas ikka on sobiv koht jne.
Mõned tänased vihmapildid ka. Need esimeste piltide tulbid olidki need, mis mul eile pildistamata jäid, olid kõik koos lahti ja lausa imelised. No ega niimoodi piiskadega pole ka viga. Kaunitarid on nad nii ja naa:

Ohh, aga mu mägisibulad on lausa jumalikult kaunid ja uhked. Paraku olen ma nad niimoodi istutanud, et kõhuli neid näost näkku pildistada peaaegu ei saagi. Vähemasti mitte vihmasel päeval.

 Ja see on peaaegu kõik, mis mu värdforsüütiast peale talvist ülejooksu järgi jäi. Aga ma tegelikult imestan, et seegi oks elab ja õitseb, sest tema küljest on teine ära murdunud lausa südameni välja. Loodan, et möödunudaastane uus võrse saab edaspidi rahulikult põõsaks kasvada.

 Aga mis pöördes tegelased need veel on? Mingid lahedad laugud vist. Igatahes möödunudaastased uustulnukad, aga mul pole aega uurimistööd teha, äkki keegi tunneb kohe lambist ära? Leidsin paberitest üles, et ostsin möödunud sügisel Hansaplantist Allium multibulbosumi sibulad:

 Siin on nad kahjuks tulpidega segi, aga lehtede kurvid on näha küll. Einoh, need TULEB tulpidest lahutada igatahes! Absoluutsed soolotaimed.