Nojah, aiandus võrdub ikka veel nulliga, sest kõikjal lokkab kõrb ja see paar vihmakest 3 kuu jooksul on kui mutiauku jooksnud. Seega ootame vihmaperioodi, et suvikudki pikeerimistopsidest peenardesse istutada. Kui see ükskord ikka tuleb. Ja siis loeme kaod üle. Ega looduse vastu ei saa.
Ühesõnaga - meeletu kuumus kestab ja ainsad mõnusad hetked on meestega võrgulkäimised. Sellega on selline tore lugu, et siiani nihverdasid mehed ikka minu kaasavõtmisest ära (paadis ruumi vähe, sul aega ka vähe jne) võtsid aga minu võrgu, kinnitasid numbri oma kupu külge ja hommikul olin sadamas vastas, et oma võrgu meresolemist õigustada. Harva, kui sain end kaasa kaubelda. Nüüd aga, nii nädalake tagasi, said nad kalakaitsega kokku ja see selgitas uusi reegleid - iga loaomanik peab nii võrku sisse viies kui välja tuues kaasas olema, igal omad numbritega kupud ja iga võrk ükshaaval meres. Nii siis ongi minu õuele õnnepäevad saabunud ja igal võimalusel saan loojanguid ja hommikukargust nautida. :oD Kusjuures - paadis on ju enne olemas juba nii võrgu sisselaskja (minu kaasa) kui sõudja (tema onu), seega mina võin lihtsalt ilus olla ja paadininas selfisid teha. No ja, kui meelde tuleb, siis ka vaadata, et liiga kõrgeid kive paadi ette ei jää. :oD
Mõned päevad tagasi pööras Läänemeri end pahupidi, st vedas kõik selle sooja vetikasogase vee siit põhjakaldale ja keeras merepõhjast jäise vee meie kaldale üles. See tegi vee oi-kui-selgeks ja paadist või kaldaveest meretaimede imetlemine on puhas nauding. Ainult et ma ei tea head kohta, kust neid määrata saaks. Kas keegi teab?
Siin keskel on tükike põisadrut, see on ainus, mida ma nimepidi tunnen:
Rannataimedega (olgugi, et veepiiril) on pisut lihtsam, need on kukeaabitsas ka sees. Pildistasin mõnesid tegelikult juba jaanipäeva paiku.
Rannikas - loomulikus keskkonnas pilt jäi udune, teine pilt on kaasavõetult käes pildistatud:
See peaks olema soomusalss. Teine variant oleks tõmmu soonerohi.
Peaks olema tuderluga:
Rand-õisluht:
Liiga viletsad pildid, aga mul polnud tookord kaamerat kaasas ja hiljem jäid ka üle pildistamata.
Aias polnud vahepeal liblikaraasugi, ma juba muretsesin, aga viimased päevad on nad taas kohale toonud (või olen mina siis õigel hetkel kohal saanud olla). Lilled on täis päevapaabusilmi ja lina-tähtöölasi, teisi tegelasi käib vähem.
Päevapaabusilma alakülg on peaaegu must:
Ohakaliblikas:
Naeriliblikas:
Päevapaabusilm:
Lina-tähtöölane:
Harilik viirgpunnpea:
Liblikate vahele ka hullavad herilkärbsed:
Kimalased on huviorbiidis varakevadel, suvel kipuvad teenimatult liblikate varju jääma. Selle pildi järgi täpsemalt tuvastada ei suuda.
Lapsuliblikas:
Forsüütia tüvele varjunud lina-tähtöölane. Ainult see säravvalge Y reetis ta kohaloleku, aga kui ma poleks tema maandumist märganud, ma poleks teda üles leidnudki:
Tema on ka lina-tähtöölane, ehkki tema täht on natuke poolik ja ta ise kahvatum:
Tänaseks oli ohakaliblika asemele kolinud koerliblikas. Tema taga toimetab sõber päevapaabusilm:
Sellist säravvalget liblikat on lauspäikeses ilmvõimatu pildistada. Keegi vaksikutest peaks olema.
Ja kõik õied, mis vähegi õitseda jaksavad, on tillukesi hiilamardikaid täis. Ma täna pildistasin kollases kleidis, siis olin mina neid ka täis. Üks liblikas tuli ka eriti hoogsa lennuga minu poole, viimasel hetkel ehmus, tõmbas pidurit nii, et tolmu lendas, ja pööras kõrvale. :oD
Muidu olen ikka harjunud lõpetuseks päikest soovima, aga praegu soovin küll hoopis vihma!














































2 kommentaari:
Õige see on, talvel on hea suvest lugeda ja suvepilte vaadata ja sinu pildid on nii ilusad ju :) Liblikate poolest tundub meilgi elu nagu troopikas ja kõige rohkem on admirale, ma pole varem midagi sellist näinud
Liblikate-putukate ülevaated on Sul alati huvitavad!
Postita kommentaar