See võrratu Metsik Rannik I

Kui puhkusereis kestab täpselt niimitu päeva kui puhkus, juhtubki nii, et kõik hakkavad juba ära unustama, et sa reisil käisid, aga sina pole ikka veel muljeid postitama jõudnud. Liiati, kui see reis on keset kevadsuviselt niigi kiireid aegu, mis tähendab saabumise järel metsikut orav rattas tormamist, et kõigega järje peale saada. Aga nüüd ma siis üritan nende muljetega algust teha.

Kui nüüd Agu Sihvka moodi kõik algusest peale ilusti ära rääkida, siis tegelikult panime oma reisisihi paika juba septembris. Koit käis välja mõtte, et tema tahaks ikkagi minuga kuhugi kaugemale reisile veel minna, kuni tervis veel kannatab. Loomulikult olin mina rõõmuga nõus. Kuna Koit on ka ammu mõlgutanud mõtteid oma internetisõpradele külla minemisest, siis kaalusimegi Barcelona ja Londoni vahel. Inglismaal olime mõlemad korra juba käinud, aga Hispaania oli täiesti vallutamata, seega otsustasimegi kõigepealt Orzoga rääkida. (Orzo on tegelikult me sõbra internetinimi, mitte pärisnimi). Orzol oli meie tuleku üle väga hea meel, olgugi, et ta nii pikalt iseenda plaane ette ei teadnud. Küsisime temalt ka seda, et millal oleks looduse mõttes parim aeg sinna reisida ja saanud vastuseks mai lõpu - juuni alguse, oli meil selge, et sellest tulebki meie 30. pulma-aastapäeva reis. Kuna Koit oli juba piisavalt raha kõrvale pannud, ostsimegi kohe, kui ma ülemuselt loa sain nädal puhkust nii suvehooaja hakul saada, ka lennukipiletid ära. Kõike muud oli siis juba läbi pika talve aega korraldada. Aga niikui hakkasin mõne teema kohta Orzolt nõu küsima, võttis tema kogu asjaajamise oma õlule. Uuris meilt ainult, kus piirkonnas me eelistaks ööbida. Noh, me ei osanud muidugi esiotsa miskit tarka kosta. Teadsin ainult, et pigem kuskil kesklinnast eemal, rahulikumas kohas. Koit leidis googeldades kalastusmuuseumi, mis hakkas talle huvi pakkuma ja nii arvasimegi, et see piirkond võiks siis olla pigem Barcelona kesklinnast põhja poole, et oleks lähem sinna muuseumisse minna. Selle peale broneeriski Orzo meile hotellitoa päris Palamóse linnakesse, muuseumist mõnesaja meetri kaugusele. Oo, see mulle meeldis, sest olin juba silma peale pannud ka samas piirkonnas olevale botaanikaaiale. Tore lugu oli, et kui ma siis millalgi hakkasin Orzolt uurima, kustkandist ta ise pärit on, siis selgus, et just samas linnakeses, Margarida lahe ääres tema sünnikodu ongi.
Mida lähemale reisi aeg jõudis, seda rohkem hakkasime muretsema ja uurima ka transpordivahendeid lennujaamast hotelli. Olime ju lennupileteid ostes arvestanud Barcelonaga ja kella 7 paiku õhtul maandumine tundus täiesti hea lahendusena, aga nüüd oli meil vaja veel vähemasti poolteist tundi edasi reisida. Google pakkus algul kenasti otse lennujaamast väljuvat bussi, aga aja möödudes kaotati viimane väljumisaeg ära ja eelmisele poleks me enam jõudnud. Murelikult kirjutasin jälle Orzole, kes muidugi vastas, et ärgu ma muretsegu - tema korraldab meile piletid. Ja varsti potsatasidki postkasti rongipiletid Gironasse ning natuke hiljem ka sealt edasi viiva taksojuhi kontakt. No mis nii viga reisida, eks! Meie mureks jäi ainult lennujaamast rongijaama jõuda ja selleks anti peaaegu 2 tundi aega, mis oli igati piisav.
Aga oot, me ju polnud veel reisile läinudki...ehkki mõtetes olime juba suures ootusärevuses. Ja kui mu viimasel tööpäeval millalgi lõuna paiku saatis Koit mulle sõnumi, et check-in on tehtud, siis tundsin, et nüüd siis on see uskumatu unelm käes! Kohvrid pakkisin muidugi alles hilisõhtul, sest terve eelnev nädal möödus nagu oraval rattas, vaevu jõudsin lastetuppa voodile mõned vajaminevad asjad kuhjata. Aga sellest polnud hullu, sest meie lennuk väljus alles pärastlõunal ja lasi meil rahulikult kell 9.50 väljuva liinibussiga teele asuda. Muide, lugesime ette ära, et sihtpunkti jõudmiseks peame kasutama 8 transpordivahendit (buss, buss, tramm, lennuk, lennuk, buss, rong, takso). Etteruttavalt võib öelda, et tegelikult oli neid 10, sest Frankfurtis maandus lennuk keset väljakut ja meid veeti bussiga terminali ning Barcelonas juhatati pisut teistmoodi raudteejaama, kui ise olime plaaninud ehk bussi ja jalutuskäigu asemel bussi ja rongiga.

Niisiis, meie "mesinädala" esimene päev. Õnneks oli mul nii palju oidu, et alustasin juba lennujaamas reisimärkmete tegemist ja jätkasin seda kogu reisi jooksul erinevatel jõudehetkedel.

Hommik oli palav. Neeme bussis oli luuk lahti ja õhk liikus, aga täis Loksa buss tahtis pildi taskusse ajada.

Kiired viimased ostud T1 Selveris. Koit sai oma esimese reisimulje, sest tema polnud siin enne käinud. Järgmine reisimulje oli juba mõlemale - trammiga läbi tunneli lennujaama. See on mõnus küll, et nad nii need trammiliinid korraldasid.
Lennujaamas sujus kõik ilusti.
Nojah, Koit kiskus muidugi kõik vestitaskud hoolega kontrollkasti sisse tühjaks ja siis lükkas vesti veel kõige lõppu, mina aga jaotasin kõik asjad kolme kasti vahel laiali ja kui need juba teel, avastasin ka telefoni tagataskust - see tegi siis neljandas kastis üksi lõbusõitu. Oh neid hajameelseid maakaid küll!
Seejärel sooritasin oma esimese ostu Subwayst - ehh, ei sobi mulle see, kui ma pean ise miljoni koostisaine vahel valima ja järjekord minu otsustamisvõimetust peab kannatama. :D Söögid ise olid küll väga maitsvad.
Ah jaa, veel enne pagasi loovutamist kohtusime sõbra Jüriga. Teda oli naine parajasti Kreekasse vedamas.
Peagi saabuski meie värava avanemise aeg, aga mida polnud, oli lennuk. Pika ootamise peale ta siiski saabus, viimased Eestisse reisijad jõudsid väravasse parajasti siis, kui pidi olema meie plaanijärgne väljalend. Aga pardaleminek sujus üsna kiiresti ja juba võitsimegi kümmekond kaotatud minutit tagasi. Meid rahustas piloodi selgitus, et saabudes hilineti, kuna oodati kuskilt teiselt lennult tulijaid - ehk oodatakse meid siis ka Frankfurtis Barcelona lennule samamoodi.
Jõudsimegi kenasti. Frankfurti jaam suur küll, aga juhised selged ja lindid liikumisel abiks. Naljakas oli siin see, et maandumisel nägime ise alles õhus olles jaamahoonet enda kõrvalt möödumas, meie aga tuhisesime kaugele edasi. Siis saigi pärast selle suure valge tiivulise bussiga kogu see maa tagasi kolistatud. Muuseas nägin raja ääres mingeid tulpe ka õitsemas (mis vist ikkagi moonid olid, nii hilja on tulbid ainult meil ju...). Ja lennukist visati välja kaugel keset platsi, aga bussid muidugi ootasid. Märkimisväärne oli veel see, et ühele suuremale Bilbaosse edasireisivale seltskonnale tuli täiesti eraldi buss, sest nende lend juba ootas. See on see tähtis nüanss, et telliksid oma jätkulennu samast firmast. Lufthansat võib üldiselt kiita muidu ka. Lennul pakutud võileivad olid muidugi pisut saepurused, aga eestlase leivamaitse ongi liiga "hea" ja teistega me rahul pole.
Lennuväljal oli tore vaatepilt, mis kahjuks pildil hästi näha pole. Nimelt see lennukinina ees jalutav mees hoidis lennukit köie otsas nagu koera ja nii nad koos oma sihtpunkti poole liikusid. Et kellel mismõõtu lemmikloom on... :oD

Kui Frankfurtini lennates oli ilm pilves ja lendasime vati peal, siis edasilennul sai palju paremini mägesid vaadelda. Nägi nii suuri järvesid kui ka pisut lumiseid mäetippe. Pildil küll veel Rein'i jõgi, mida mööda me õige pikalt lendasime.

 Üks pilverott tahab lennuki tiiba nuusutada:

Ja siis see hetk, kui said kohe aru, et nüüd olemegi Vahemere ääres - seda lummavat helesinist ei aja millegagi segi. :)
Edasi läks kõik juba otsekui lepase reega. Lennukilt maha, pagasilindi juurde ja edasi minnes väljapääsu juurest infoletist üle küsides tuli plaanidesse muutus. Algselt plaanitud bussiga kesklinna sõitmise asemel suunati meid rohelise jaama transfeerbussi peale, mis meid teise terminali juurde viis ja sealt sai õhutunnelit pidi otse Renfe raudteejaama. Muidugi polnud see sama jaam, kust meie Girona rong pidi väljuma, aga sinna ehk peamisesse jaama väljus kohe peale piletiostu ka rong.
Pisut segadust võis rongis olevale turistile tekitada asjaolu, et meie piletil oli vajaliku jaama nimeks Bcn Saint, rong aga teavitas jaama Barna Saint lähenemisest. Õnneks nokkisid meie 12 tundi reisinud pead veel piisavalt, et aru saada 2 erinevast Barcelona lühendist. Abiks oli ka piletimüüja vihje 3 peatusele. Jaamas juhatas abivalmis turvamees meid piirete vahelt otse õigesse sektsiooni ja teavitas ka õige perrooni numbrist, mispeale oli õige koha leidmine jälle lihtne. No ja selle kiirrongi pealt esimeses peatuses välja ronides oli juba teada, et kuskil turvakontrolli taga kella all ootab meid high-level taksojuht Elisabeth. Oli tõesti high level teenindus - info ja lausa piltide vahetamine toimus meil juba mitu päeva enne reisi, seega oli kõik teada ja supsti olimegi tema hoole all. Teel sai veel Elisabethiga mõnusasti kohalikust elust-olust lobiseda ja nii mööduski see viimane 40 minutit sõitu otsekui lennates. Ja vau, milline vaade avanes orgu sõites ümbritsevatele õhtutuledes mägedele! Ja vau, kui uhke hotell! Lisaks saime lubatud basseinivaate asemel siiski merevaatega ülimugava ning avara toa. Sõber Orzo on ikka võrratu!

2. päev.  Esmatutvus Palamósega.

Eelmise väsitava päeva peale magasime nagu notid, aga kummalisel kombel ärkasin täielikult juba kella 6 paiku. Pikutasin küll mõnda aega, aga kangesti kiskus ümbrust avastama ja lõpuks ma enam vastu ei pidanud - algul käisin korraks rõdul, et kajakatega ümbritsetud kalalaeva pildistada, siis lipsasin linde pildistama, lõpuks võtsin kampsuni peale ja istusin kaamera ning käsitööga konkreetselt rõdule ümbrust nautima. 

Koduselt tuttavad kaelustuvid toimetasid rahulikult otse meie rõdu all kasvava palmi lehtede vahel. Mulle ikka meeldib öelda, et me ei käinud palmi all puhkamas, me käisime palmi peal puhkamas. ;o)

 See pikk küünilaadne ehitis pildi keskel ongi kalastusmuuseum:

 Kirikust tuleb juttu edaspidi:

Vasakul on korgitamm, aga parempoolset puud ma polegi täpselt suutnud ära määrata. Igatahes olid tal korraga peal õrnad lillad õied ja ümmargused jahuse olekuga ning mahakukkunult üsna ebameeldivalt lõhnavad tumeoranžid marjad. Ja seda puud oli Palamóses hästi palju, Barcelonas nägin vaid paari. Tii teab: see puu on sirelmeelia - Melia azesarach, kutsutud paljude eri nimedega, muuhulgas ka pärsia sirel ja india helmepuu.

Oi, see rõdul istumine oli mõnus, aga pikapeale hakkas siiski jahe. Muide, telefoni ekraanilt kohalikku ilmateavitust vaadates oli kummaline lugeda +14 (feels like +16), sest meie +14 tundub enamasti ikka pigem +10 või 12na, kuid seal see tõesti just nii oligi.
Kui tuppa tagasi kobisin, ärkas ka juba Koit ja saime oma seikluspäeva alustada. Eks ikka esmalt hotelli hommikusöögiga. Selle parim osa oli meie mõlema meelest magus värskeltpressitud apelsinimahl, aga hästi maitses kõik.

Järgmiseks võtsime plaani kalastusmuuseumi külastuse, aga et sellele lähenedes oli näha suure bussitäie koolilaste sisenemist, otsustasime esialgu ümbruses ringi jalutada ja trügimist vältida. Jalad viisid meid otsekui iseenesest sama maanina tipus oleva tuletorni juurde ja sealt rada mööda alla päris kaldakividele turnima.

 Tuletorni tuulelipult on näha, et see on ehitatud 1957. aastal.

Kõrvalmaja katusel keerlesid mingid kerad päikest vilks-vilks peegeldades. Mõtlesin siis, et kas need on mingid tänapäevased signaaliandjad, aga Koit arvas, et ehk on mingid päikesepatareid hoopis. Noh, tema oli lähemal, sest tegu on hoopis päikese poolt korstnas soojaks köetava ja üles liikuva õhu abil töötava ventilatsioonisüsteemiga.

Oh, mis lahedaid taimi ja tegelasi neil kogu rannikule nime andnud tõeliselt metsikutel karedatel rahnudel leidus! 

Lõpuks olin omadega nii "sees", et laine lõi sabaaluse pooleldi märjaks. Alles siis märkasin, et võiksime edasi minna. Või noh, antud juhul tagasi muuseumi poole. Aga ega me siis sama teed ei läinud, avastasime hoopis kaldajärsakule ehitatud romantilise teeraja. :)

 Üks karvasilm-pikknina viipas rõõmsalt mere poole:

Mauklehti (delosperma) olid kaljud kohati väga tihedalt täis ja neid oli väga mitut värvi. Tii jälle täpsustab: Kevadisi kaljusid ja liivikuid Vahemere ääres katavad oma säravate õitega mauklehe suuremad sugulased: söödav hotentotiviljak Carpobrotus edulis; väga elujõuline ja vallutuslik kuivalemb, meil ei talvitu kindlasti. Aga ma kommenteeriks, et väiksemaid, kelle botaanikaaiast sildilt delospermaks määrasin, kasvab seal kõrvuti nende suurtega ka.

Aga kas see on aaloe? No igatahes julgesin ma selle lehe mahla Koidu jalutuskepist ära hõõrutud randmele määrida ja aitas küll.

 Lahes käis sukeldumiskoolitus:

 Selle taime nime pole ma ka veel kuskilt leidnud, ometi ma tean, et ma peaksin seda teadma... :oD Jälle Tii aitab: See põõsas sai määratud Tiia reisipiltidelt mai alguses ja on jaapani vaiguseemnik - Pittosporum tobira.

Esimese hooga tundus, nagu kogutaks palmilt nagu kaselt mahla, tegelikult selgus, et üks mees toitis-jootis seal kasse.

Aga nüüd olime ringiga tagasi kalastusmuuseumi juures.

Kalastus on siinkandis olulisim elatusallikas juba aastasadu ja nii pole ime, et just siia on tehtud suur kalastusmuuseum. Just see oli ka põhjuseks, miks põhilise ööbimiskoha just siiakanti valisime. Sõber Orzo broneeris selle meile lausa nii, et muuseum paistis otse meie rõdulegi ära. Ja kohe hotelli kõrval kallastel laotavad kalurid oma traalvõrke kuivatamiseks ja parandamiseks laiali. Kui me sealt üle jalutasime, tõmbas Koit mõnusa sõõmu õhku kopsudesse ja õhkas heldinult, et tema lapsepõlv möödus just selliste lõhnade saatel.

Muuseum oli suur ja põhjalik, hästi kasutatav õppeprogrammide läbi viimiseks ja just seda too bussitäis lapsi seal kogeski. Enamuses kohtades olid sildid kenasti 4 keeles (katalaani, hispaania, prantsuse ja inglise), aga esemete lipikud olid ainult katalaani keeles, seega mõnel puhul tuli oma fantaasia appi võtta. No paljud olid muidugi tuntud asjad ja paljud piisavalt hästi aimatavad, aga küsimusi ikka jäi õhku. 

Kuigi ma väga hästi Vahemere elukate hingeelu ei tea, siis võis siinse ranniku reljeefi maketti vaadates siiski aimata, miks just siin kõige parem kalastuspiirkond on - ju siis neile kaladele ja muudele elukatele meeldib just see hästi järskude servadega hirmsügav kanjon, mis ainult siinses lahes on (kõik teised on palju laugemad ja madalamad).

   Köiekeerutamise abivahendid:

Siinses laevatrümmi läbilõikes on minu arust need amforad üsna kahtlaselt paigutatud. Ma tõesti ei mäleta kunagistest ajalootundidest, miks neil sellised peened jalad all olid. Googeldamine ei andnud ka palju muud, kui pildi sellest, kuidas neid jala abil püsivamalt laevatrümmi paigutada saab.

Kui meie röövkalad tunnevad huvi kiiresti ujuvaid väikekalu imiteerivate lantide vastu, siis mingid vahemere tegelased huvituvad pigem peajalgsetest ja nende peibutised näevad välja sellised:

 Päris kalapüügipurjekas:

 Ja laevamakett lastele:

 Selline noorest männist särpa annaks ilmselt meilgi valmis teha:

Hästi vahvaid asju oli seal. Näiteks 3D mudelid erinevatest püügivahenditest või 4 kõrvuti ekraani, kus jooksis sünkroonis videofilm erineva töötsükliga reaalselt praegutoimetavate kalurite elust - hea võrrelda, kes tõusis kell 4 hommikul, kes kell 4 õhtul (et ööpüügile minna). Ja siis ma leidsin veel infoletist põhjalike teatmeteoste vahelt hea käepärase tugeval klantspaberil voldiku, kus sees piltide ja nimedega Vahemere elanikud. See oli mulle küll parim leid, sest juba sel esimesel kividel turnimisel oli mitu küsimust tekkinud, mis nüüd kenasti vastuse said. Ehkki pikapeale selgus, et kõike seal ikkagi sees ei ole. :oP
Muuseumist tulles sõime hotelli restorani rõdul lõunat ja Koit suundus kohalike kommete kohaselt siestat pidama. 

Mina muidugi siinset imelist aega maha magada ei raatsinud. Panin trikoo ja rannakleidi selga ja võtsin tühjakstehtud käsitöökotikese sees telefoni ja uksekaardi kaasa ning läksin hotelliesise liivarannaga tutvuma. Siinkohal tähelepanek, et lisaks suurtele sumadanidele peaks reisil ikka üks väike kotike ka kaasas olema, eriti kui rannahooajal liigud ja taskuid napib. 

Rannaliiv oli karedavõitu - lähtematerjaliks ju needsamad karedad ehk teravaservaliselt murenevad kivimid ja lisaks enamalt jaolt ka üsna jäme, mis takistas tal tihkelt kokku vajumast ja isegi veepiiril kõndides vajusid jalad pahkluuni sisse, seega oli liikumine üsna aeglane. Aga mul oli siht silme ees - minna lähima muuli tippu - ja sinna ma vapralt ka marssisin.

Muul oli neistsamadest karedatest rahnudest tehtud ja selle tippu jõudmine oli paras jalatallamassaaž. Loomulikult viskasin end tipukividel ka käpuli ja kõhuli, et vajalikke pilte põnevatest elukatest saada. Põlved olid veel poole õhtuni punasetäpilised, aga see avastusretk oli seda väärt.:D 

Patella caerulea ehk Rayed Mediterranean limpet (kiirjas Vahemere meritigu?). Need koonusjad mügarikud olid nii vahvad ja nii ilusate mustritega. Hästi kõvasti kivil kinni, aga õige kergelt ikka loksus, kui kõvasti kangutada (vabandust, aga ma pidin ühega proovima).

 Vahemere rannakarpi teavad ilmselt kõik gurmaanid. Aga lihtsalt rannakividelt enam naljalt söögiks sobivas suuruses neid ei leia, poest saad kasvandustes kasvatatuid. Siit võib selle kohta natuke pikemalt lugeda.

Neid kirju spiraalkojaga tigusid pidasin oma voldiku alusel algul Naticarius hebraicus'teks, aga tundub, et kaelakee-teod (necklace shell) nad vist ikkagi ei ole, sest kirjade järgi peaks nad elama 5 meetri sügavusel ja liikuma ringi laia kraena ümber oma karbi lehvides, aga need siin roomasid ringi karbist peaaegu välja tulemata. Ühesõnaga - ma ei tea, kes nad on. Aga see roosakas mets on üks punavetikatest (coral weed) - Corallina meditteranea.

 Seda koda (Hexaplex trunculus ehk Apple murex, kalju-meretigu või miskit sellist tõlgituna) oleks ma hirmsasti omale ka tahtnud, aga ta oli täie elu ja tervise juures, hoolega vetikatesse maskeerunud ja puha. Rannast ühtegi tühja koda ei leidnud kahjuks. Googeldades leidsin, et need teod on oluliseks indigosinise värvi allikaks.

Teine oli ka, samuti täie tervise juures ja punastesse vetikatesse mähitud. Loogiline ju, kui istud punavetikasel kivil. Aga nende kohta lugesin veel, et nad on karjas murdjad ja saaklooma suurus oleneb nende nälja suurusest, brrrr.

Tagasiteel sõin ühe rannakohvikust ostetud mahlapulga ja tulin hotelli basseini ujuma. Olin siin uhkes üksinduses. Kuna rätiku olin tuppa jätnud, aga ilma selleta tilkuvana trepist üles minna ei tohtinud, siis istusin pärast tükk aega basseini serval päikese käes ja kuivasin kuni sain kleidi peale tagasi tõmmata. Aga see oli vahelduseks päris mõnus unelev istumine. Siin olid muidugi madratsitega lamamistoolid ka, aga need olid puude varjus ja ega ma ei teadnud ka, kas sinnagi ilma rätikuta märjalt maanduda tohiks. :oD

Kui Koit ärkas, võtsime ette järgmise seikluse - jalutasime Margarida lahe äärde, kus oli Orzo lapsepõlvekodu. 

Sellest künkast ai kõigil järgnevatel päevadel me lemmikkoht, kus pingil istudes vaadet nautida ja jalgu puhata. See lihtsalt oli selline koht, kuhu kõik teed viisid. ;o)

Teekonna lõpuosa läbisime pikema matkaraja algusosas, mis kulges kaljuserval kaktuste vahel.

See foto Koidust meenutab mulle millegipärast neid vanaaegseid seiklevate teadlaste matkapilte. Kaabu ja kepp ja poos...ainult mingi plastpudel ja triibuline t-särk rikuvad asja ära ;o)

Nii äge oli seal turnida ja alla vaadata. 

Cala Dels Pots oli väike lahesopike enne Margarida lahte ja seal läks siksakis serpentiinina väike rajake ka alla lahe äärde. Vaatasime kohe, et kui sama rada tagasi tuleme, siis läheme ka sinna alla.

Selline armas koht see Cala Margarida ehk Margarida laht:

Kui mägedevahelised tänavad lõppevad iirdemüüridega, peavad seal olema ka vihmavee äravoolutorud, meie jaoks kohe eriti kummaliselt suured. Aga sellest äravoolamisest tuleb veel juttu.

Algul oli plaan ujuma minna Margarida lahe ääres, aga seal olid üsna ebamugavas suuruses kivid ja, mis veelgi olulisem, koduuksed päris rannal. Ei olnud eriti tahtmist päris teiste õuel ka ujuma minna. Aga kaljuserva juurest käisin pisikesi süsimusta kivimi ümaraservaliseks lihvitud tükke küll koukimas.

Siis ronisimegi mööda tuldud mägirada tagasi ja laskusime kõrvallahte, kus otsustasime ikka ujumas ka ära käia.

 Aalujaid ma juba hullutasin selle mõistatusega. Nimelt kes või mis on alumisel pildil?

Vasakpoolne peaks olema keskmine teeleht ja parempoolset kõrrelist olen lillepoodides vist näinud ka, udunummid pähikud.

Nagu kaktustest ja iileksitest (neid kohtasin küll alles hiljem) veel vähe oleks - ka selliseid suurte kidadega ja odajate lehtedega vääntaimi oli siin-seal. Ega sellistes kohtades just eriti rajalt välja astuda ei tahaks...

Vesi oli jahedavõitu, seega pikemalt sulistama ei jäänud, aga mõned tõmbed ikka tegime. Hommikul muuseumist saadud info põhjal maitsesime vee ära ka - no küll oli ikka soolane, lausa nagu silgusoolvesi kohe. Ja muidugi uurisin-puurisin ma jälle neid põnevaid rannakivide elukaid.

 Pilt ei ole tagurpidi - just niimoodi kiviääre all peidus need määramata spiraalteod olidki:

Need terakesed mererohu küljes meenutasid ilusat helmekeed. Kahjuks tuvastada ei oska.

Aga need pisikesed kõrvakesed kuuluvad küll Padina pavonicale ehk paabulinnusabale  (Peacock's tail), mis on ka üks vetikas.

Just selle kivi küljes, kus ma riideid vahetasin, oli ka üks eriti äge imeilus punane narmaline tegelane. Vaatasin siis pärast oma uuest uhkest voldikust järgi, et tegu oli helmes-ülase (beadlet anemone) ehk meritomatiga (el tomate de mar), ladina nimega Actinia equina.

Seal rannaklibul olid ka ühed paberõhukeseks kuivanud roosakad ja triibulised ovaalsed liistakud, mida pidasin kuskilt ülalt alla pudenenud õiekroonlehtedeks, aga voldikust vee-elukaid vaadates jäi silma hoopis selline tegelane nagu roosa lameuss (pink flatworm), ladina nimega Prostheceraeus roseus. Need liistakud olid kangesti sedamoodi, nagu võiks nad olla lainete poolt kaldale uhutud ja seal siis ära kuivanud. Ainult et...ma pole kindel, kas üks limune võib ikka suuremaks kuivada kui ta tegelikkuses on, sest kirjade järgi on need tegelased kuni 2-sentimeetrised, aga minu liistakud olid pigem 4 cm. Pilti ma neist kahjuks ei teinud ja nii peabki ainult arvama jääma. Aga googeldades leidsin nende kohta põneva loo. Nimelt on nad hermafrodiidid ehk mõlemasoolised, aga siiski tahavad kõik neist olla just isased. Nii näebki nende "seksielu" välja nii, et mõlemad partnerid kaklevad oma mõõgasarnaste peenistega, mida on kummalgi 2 tk, kuni kiireim ja osavaim suudab enda oma teise sisse suruda ja kaotaja peab siis emase eluga ehk munade kandmisega leppima. Karm värk! (Leidsin selle loo juba reisil olles telefonis otsides, nüüd kodus ma seda enam viitamiseks leida ei suuda, osadel lehtedel on ka mingi veateade. Aga ausõna - ise ma seda välja ei mõelnud!)

Nojah, nüüd jäin sinna veeleustikku toppama, aga ega meil sellesse õhtusse enam palju rohkem ei mahtunudki - tagasiteel jalutasime Santa Maria del Mar kiriku juurest läbi ning maandusime Placa Murada äärsel vaateplatvormil, kus tassikese teega vaadet nautisime. Kiriku kohta kuulsime hiljem Orzolt, et algselt oli ümbruskonnal väike kaugele peitunud kirik, aga linn tahtis, et kirik paistaks ka merele kaluritele kätte ja ehitas teise kõrge torniga ja kõrge koha peale. Nüüd ongi, et väike kirik kuulub kirikule, aga suur hoopiski linnale. Muide, kiriku kell lööb argipäeva hommikul 7 korda ja alles seejärel tohivad kalapaadid sadama akvatooriumist välja sõita. 

Taustal linna kirik Santa Maria del Mar:

 

 Kohe kõrghoone taga on meie hotell:

Kui meie hotelli juures oli suur kalastussadam, siis see on siin uus turisti- või jahisadam. Suured kruiisilaevad maabuvad kalasadama kõrvalkai juures (hiljem näete).

 Vanast kloostrist on alles veel vaid mõned värava- ja müürijupid.

 Tundmatu sasipea:

 Kõige uhkem bugenvillea, mida ma kogu reisi jooksul kohtasin. Neid oli seal muidu palju.

 Põõsa tegelikud õied said nähtavaks alles päris ninapidi juurde minnes.

Placa Murada äärse platvormi kohta on kohalikul kaardil öeldud, et see on olnud kahele kuulsale kunstnikule lemmik-vaateplatsiks ja üks neist oli ka sealsel skulptuur-pingil kujutatud. Aga seda vaadet siit alla ma vist ei pildistanudki....

Pilte on tegelikult palju rohkem, kui kellelgi on isu kõiki vaadata, siis neid näeb siit. Aga hoiatan, et nad pole päris ajalises järjestuses, on kaamerapildid ja telefonide pildid kõik segi. 

Aga teistele lohutuseks, et järgmised päevad on natuke lühemad, sest suurem osa taimi ja ka vaateid on ju juba nähtud.