Esmaspäev, 17. juuli
Oli vaikne ja niiske hommik. Sirje rannas oli kosklaema 14 lapsega sulgi sugemas. Aga lasteaia rannas konutas üks millegipärast pooloimetu kajakatitt.
Hommikul oli kõik ok, aga päeval tuli täiesti ootamatult padukat, eriti hullult tuli õhtupoole 2 tretti Neemes. Peeter helistas, et katus ikka jälle tilkus ka. :(
Olin üsna mures, sest olin ilmaennustust usaldanud ja õhtuks varustanud ennast ainult paksemat sorti dressipluusiga, nüüd aga sellised vihmahood. Õnneks tuli meelde, et autos vedeleb üks pika varrega DHL'i vihmavari (just taoliste olukordade tarbeks). Töölt autosse minnes ja pärast poes käies tulid vaid üksikud piisad ja õnneks säras Arukülas juba kena päike.
Kuna just täna oli Arukülas elaval Koidu sõbral Jaanusel sünnipäev ja minu marsruut viis tema majast praktiliselt mööda, oleks patt olnud mitte proovida teda isiklikult õnnitlema minna. Ega ei teadnud ju, kas ta üldse kodus on, ostsin ühe suure šlokolaaditahvli, mille oleks saanud vajadusel postkasti libistada ja lillekimbu oleks siis torganud kuhugi väravalippide vahele. Aga õnneks polnud neid ekstreemseid abinõusid vaja kasutada, sest Jaanus ja Marianne olid mõlemad väiksemate lastega kodus ja jõudsin nendega tassikese mõnusat pärnaõieteedki koos ära juua.
Kui lõpuks autosse läksin, vaatasin, et Katrin ongi juba mind otsinud, aga õnneks oli ainult 2 minutit ümber nurga põigata, laululava oli siinsamas (nagu Jaanus ütles: "me teeme akna lahti, et kontserti kuulata").
Marko Matvere juubelikontsert oli tore ja üsna palju lahkeid annetajaid oli ka. Toreda üllatusena kohtusin ka oma klassiõe Liinaga. :) Aga veel oli mulle elamuseks lauluväljak ise - olin siin täiesti esimest korda. Mis uhked rahnud otse keset peoplatsi, äge värk! Eks lapsed muidugi möllasid nende otsas ja kohati ausalt öelda ka natuke liiga lärmakalt. Aga väliürituste juures on see vist üsna tavapärane ja keegi väga ei pahanda, eriti kui lapsevanemad vahepeal ka sekkuvad ja möllajaid vaiksemaks manitsevad. :) Ilm pidas ka ilusasti vastu. Lõpu eel tuli küll ähvardav äikesepilv üsna lähedale ja kõminat kostus ka, aga vajus õnneks kõrvale ära.
Teisipäev, 18. juuli
Hommik oli väga niiske. suurest vihmast olid teedel okkatrepid. Nägin jälle jänest ja Mardi talu maade servast kibuvitsadest leidsin paar väga suurt roosipahka. Marjaampsudeks sai kirsse, metsmaasikaid, punaseid sõstraid ja kollaseid vaarikaid. Tikrid olid veel toored. Ahjaa, paar muulukahübriidi kiviktaimlast ka. Suvi on ikka magus!
Päeval tuli linnas korra padukat ja äikest ka. Kodus kuuldavasti ka.
Jõudsin linna ainult pisut peale poolt kaheksat, aga juba olid kõik 5 tänavaäärset tasuta parkimiskohta täis. Läksin siis raudteeäärsesse "mudaauku", aga selgus, et selle mõne nädala jooksul oli sellest ka saanud Europarkla, lausa selline, kus tund maksab terve euro. Otsustasin siis parem oma kontori kõrvale asfalteeritud europarklasse minna, seal tund ainult 64 senti.
Koduteel käisin Maksimarketis ja siis korraks ka Bauhofis - sain lõpuks ämma hauale mikrobioota (algsest paarist üks läks välja juba enne mahaistutamist ja olen mitu aastat juba uut otsinud) ja siis ostsin veel meeltesegaduses omale aedhortensia 'Pinky Winky'.
Õhtul korjasin ilmselt viimase tiba kollaseid vaarikaid ja natuke mustikaid lisaks. Kukeseente luuret tegin ka, totaalne null. Keetsin koos aedmaasikatega (oma+tibake ostetud) pisut moosi ka jälle.
Kolmapäev, 19. juuli
Hommikul magasin jälle "sisse", st kellani. See tähendas, et pooletunnist või pikemat ringi ma teha ei jõudnud. Siiski proovisin teha toimetused võimalikult kiiresti ära ja käisin ikka enne väljasõitu sadamas ära. Tähte linnulinnakus käis intensiivne siutsumine - kõige ülemises, vana kaluri näoga pesakastis söötis varblane parajasti näljaste nokkade merd. Huvitav, kui mitmes pesakond see neil tänavu juba on? Igatahes vahva! Rauli värava kõrval murus laiutas aga üks üsna pirakas seen. Paraku ma peale vaadates teda ära määrata ei suutnud, paljast määramishuvist lõhkuma polnud ka mõtet hakata. Kui koolimaja eest läbi jalutasin, leidsin naabritüdruku juba usinasti turnimast. Selgus, et tal oli juba 5 paiku uni ära läinud. Kadestamisväärne!
Linna jõudsin mõned minutid tavapärasest hiljem, aga seekord vedas, üks tasuta koht oli tänava ääres veel vaba, sain üle pika aja küljetaskusse parkimist harjutada. ;)
Õhtul põikasin Peterburi tee Rimist läbi, sest kirssploomtomatite varud olid otsa saanud. Muuseas leidsin sealt ka oma lemmikuid ja tagaotsitud hoidiste silte. Köögiviljade omad olidki eelmisel sügisel juba päris otsa saanud, aga nüüd oli mul moosikeetmismaania peal, seega ka puuviljasiltide varud aina vähenesid. Tore, nüüd jälle mõneks ajaks muretu.
Peale väikest teleka taga tukkumist kogusin end kokku ja läksin tunnikeseks välja - põletasin ära kogunenud oksahunniku, lõikusin natuke äraõitsenud pealseid, mille ülisuurt levikut ma ei taha ja natuke umbrohtusid näpsasin ka siit-sealt ära. Ja jälle jäi magamiseelne arvutiaeg liiga napiks. Oeh!
Neljapäev, 20. juuli
Hommikul magasin jälle norinal kellani, st jõudsin enne linnasõitmist teha ainult Ajataguse-Tanuma ringi ilma rannapõiketa. Mardi heinamaa teeotsa juures, siguri kõrval oli üks kummaline poolkuivanud leherosett. See tundub kangesti orhidee moodi olevat - peab järgmistel aastatel silma peal hoidma. Jumikad ja soolikarohud on juba õitsemisega alustanud, Tanuma tee ääres olid metsistunud aedvaarikad ka juba punaseks läinud. Kirsse sõin ka muidugi mitu peotäit - imekombel on neid tänavu päris palju ja linnud ei pistagi kohe nahka. Need on siis sellised aiast välja roninud tänavaäärsed kirsivõsad, kust ma neid maitsen. Mu oma kirsipuu suutis säilitada vaid 2-3 marja ja need on veel üsna rohelised. Murel ei suutnud mitte ühtegi marja alles jätta. Kastanimunad on ka hakanud juba ogaliseks muutuma. Ja koduaias õitseb juba esimene floks. Neid vaadates tuleb mulle iga kord meelde, et mu emale teevad need lilled lapsest saadik kurva meele, kuna need tähendasid talle suvise vabaduse lõppu ja kooliaasta algust. Tänapäeval on muidugi nii palju varasemaid sorte, et kooli alguseni on veel 5 nädalat, seega jõuavad lapsed veel puhata küll. :)
Kontoris oli täna kuidagi eriti külm (kogu suve on seal üsna jahe olnud), lõunaks panin lausa jope kurguni kinni, et soojatunne sisse saada. Meil on küll ventilatsioonil ka mingi regulaator, aga see kas ei mõika või mõikab nii aeglaselt, et peale sooja juurde keeramist tundus, et läks veel külmemaks isegi. Brrr.
Õhtul pakkisin jälle kõik oma kompsud kokku, sest homme lubati mul kodukontorisse jääda, et jõuaksin õhtul õigeks ajaks Salmistule annetusi koguma.
Koduteel kohtasin peaaegu omi autosid, st Freighti kaubikuid, aga logo ja moto on nendegi furgoonidel sama, mis meil, Expressil. :)
Peale õhtusööki (ja Murdoci müsteeriumeid sinna kõrvale) otsustasin natuke sportlik olla ja vähemasti Ihasalu ringi rattaga teha. Aga sujuvalt moondus see sportlik ring hoopis korilusringiks - no ei saa ju, kui igaks juhuks tuleb ikka teeserva jäävad kukeseenekohad üle vaadata ja kergliiklustee kõrval metsaservas on valmis saanud esimesed vaarikad. Nojaa, ega suvel peavad kogu aeg ämbrikesed rattakorvis stardivalmis olema. :) Ratta selga hüpates märkasin, et mu pürenee ramonda on õitsema hakanud.
Reede, 21. juuli
Jälle kodukontori hommik (lubati, sest õhtul oli vaja kiiresti teises suunas minna ja linnas oleks pidanud varem lõpetamist paluma). Tegin jälle pikema Länneka tiiru. Sellesama Kivineeme tänava aia ääres, mille aasalilledest paar nädalat tagasi kirjutasin, oli ideaalselt teeserv ära niidetud - vaid pool meetrit, edasi juba lokkav õieilu. Ei olegi ju rohkem vaja niita! Talle eelneva naabri teeääred olid enne ehituse algust paksult punet ja sellel lendlevaid liblikaid täis, aga siin peeti vajalikuks suure hurraaga kõigepealt kõik üle niita (ehkki õu ise on ka alles paras ehitustander) ja nüüd on seal vaid paar üksikut punepuhmast kiviservas alles. Hea, et sedagi.
Tööpäev möödus reedele kohaselt kiirelt ja tegusalt.
Ja õhtul ajasime autole hääled sisse ning põrutasime Salmistule - Koit piletiga Jääääre mõnusat kontserti nautima, mina jälle koos Agnesega vähiravi annetusi koguma. Oli väga mõnus õhtu, ehkki minu viletsa vereringe jaoks oleks pidanud staatilise tegevuse puhul ikka tublisti soojem olema. Rahvast oli parasjagu, Agnese sõnul küll tublisti vähem kui eelmiste õhtute kontserditel olevat olnud (Mari Jürjens ja Jaan Tätte esimesel õhtul ning Stefan järgmisel), aga tänased külastajad olid väga hoolivad ja lahked, annetusi kogunes väga ilusasti nii enne kontserti kui ka vaheajal ja lõpus. Suur rõõm ja tänutunne valdas hinge. Mitmeid toredaid sõpru ja tuttavaid kohtasin ka ja nii, nagu alustasin seda töönädalat kontserdi ja klassiõega, nii ka lõpetasin - seekord kohtusin Monica ja tema perega. Nii tore!
Tegime sellise suure sündmuse puhul, nagu seda on Koidu kodust välja tulemine, ka oma dieedis väikese erandi ja hellitasime end imeliselt maitsvate maiustega. Proovisin ära ka vaarika-mustsõstra möhhiito. :D See oli ka väga ilus ja mõnus, ehkki jää seal sees polnud mu külmatundega just kõige sobivam kaaslane.
Tagasi koju jõudes hüppasin veel ratta selga ja läksin lasin Joosepi tuppa, sest tema perenaisel õnnestus ennast natuke tuulutama minna.
Laupäev, 22. juuli
Hommikul jälle koristasime, aga seekord pisut laisemalt. Ei ole suvel kogu aeg aega ja jaksu nii korralik olla.
Lõunal võtsin kolm liitrist ämbrikest kaasa ja sõitsin kergliiklusteed pidi Kaberneeme tankitee otsani, siis hakkasin sealt vaarikapuhmaid pidi tagasi tulema. Oeh, algul tundus, et see kolm ämbrikest on küll väga vähe, sest vaarikaid oli nii palju. Aga tegelikult oli mul aeg ka piiratud, sest pidin jõudma niimoodi koju tagasi, et jõuaks odava voolu ajal ära keeta moosi, küpsetada homsele matkale muffineid ja vaaritada ka õhtusöögi. Mul oli isegi kell helisema pandud. Ja ämbrid saidki tihkelt täis just selleks ajaks kui kell helises, aga ma polnud veel poolt maadki tagasi tulla jõudnud ja nüüd pidasin veel mitu korda ratta kinni ning toppisin suu paksult suuri magusaid marju täis, sest ma lihtsalt ei suutnud neid kõiki sinna jätta. :D Õnneks mingil hetkel sõitsin mööda alt-naabrimehest, kes oli samuti ämbriga põõsas ja siis sain rahuliku meelega koju sõita.
Jõudsin kõik vajalikud kokkamised soodsal ajal ära teha ja siis vedelesin väljateenitult ülejäänud õhtu teleka ja arvuti taga. Aga vastu ööd saabus Eva oma ringreisilt tagasi ja kutsus mind kõrte järgi, mille ta mulle Kanepi aiandist ostnud oli. Ohh, kui ilusad (ja pealinna kandi hindadega võrreldes odavad) need olid! 2 püsikut ja 2 suvikut. Ja omale oli ta ka nii toredaid ja imeilusaid taimi saanud. :)
Pühapäev, 23. juuli
Hommikul ärkasime üsna vara, aga midagi eriti asjalikku ma tehtud ei saanud - kuklas oli pidevalt kontroll, et pean matkaks õigeks ajaks valmis olema.
Matka alguses oli ilm väga ilus päikeseline ja soe, lõpus niisamuti, aga vahepeal tabasid meid mitmed vihmahood. Pilve all tuule käes oli kohe kõvasti jahedam ka. Ühed matkalised ütlesid küll kohe alguses, et neil on vaja natuke varem lõpetada, aga neist ühel polnud üldse ka soojemaid ega vihmariideid kaasas. Andsin küll talle oma dressipluusi selga, aga see väga vett ei pidanud ja ma kardan küll, et nende varem äramineku hetk tuli ilma pärast veel varem kätte kui muidu oleks tulnud. Kahju muidugi, nad ei jõudnud isegi meie pisikest piknikku ära oodata, läksid kohe peale tipus ärakäimist ära. Aga muidu oli tore seltskond ja nägime üht-teist huvitavat. Saime suu magusaks suurtest ja mahlastest vaarikatest ning hästi magusatest mustsõstardest. Lindudest kohtasime mitmeid kormorane, kühmnokk-luiki, merikotkas õnnestus ka kaugelt ära näha ja hästi palju oli pisikeste soorüdide salkasid. Loomariik tuli pildile natuke õrnemahingelisi häirival moel - kui kopralaip roostikus oli juba eelmisest korrast teada, siis seekord oli meri kaldale uhunud lisaks ka hallhülge laiba. Kahjuks neid aeg-ajalt ikka leidub - hukkuvad nad peamiselt kas kalurite püünistesse jäädes või Läänemere mürkidest põhjustatud tervisehädade kätte. Aga selline suur rasvane lihahunnik on suureks rõõmuks teistele kiskjatele. Muidugi olid rannad üsna tihedalt täis ka rebaste (ja merikotkaste) lõunasöökide jääke - sulgi, linnuluid ja isegi ühe haugi pealuu koos selgroojupiga. Üks matkaline kommenteeris ilusasti meie "laibamatka" - vähemasti on näha, et asume veel üsna eheda looduse keskel. :)
Õhtul pärast sööki läksin välja ja istutasin maha eilsed kõrred (sh muidugi ka rohisin kõrrepeenra ära). Plaanisin istutada ka oma uue hortensia, aga mitte kuidagi ei suutnud välja mõelda, kuhu teda istutada. Esialgse plaani laitsin maha, sest see tegelane võib (mul muidugi ei pruugi) liiga kõrgeks kasvada. Asendustegevusena sikutasin liivakasti juurest murust üles need jubedad kibuvitsavõsud, mis niitmisvaba perioodi nautides kohati juba lausa õitsema olid jõudnud hakata. Jube!
Ja siis oligi juba hiline õhtu käes ning aeg tuppa minna. Ja siis järsku taipasin ka, kuhu ma hortensia istutama peaks. Läksin tuppa kohe kerge südamega, sest nüüd on järgmisel korral vaja ainult labidas haarata ja asi ära vormistada. :)
Trepikojas valvas naabri Kiki, et saaks Milkale jälle "tuule alla teha". Ohjahh, karm elu sel meie aral kassil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar