Oktoobri 3. nädal

 Esmaspäev, 16. oktoober

Tuuline, aga kuiv. Pime-pime, ainult Tallinn ja Helsingi andsid silmapiirile natuke valgust. Siiski, selgemas taevaosas pea kohal sirasid tähed. Sadamakontsert kolis laupäeval ära kaldale, vette on jäänud vaid üks jaht ja suurem osa kaatreid. Luigepaar magas ka sügavat und akvatooriumi tuulevaikuses. Aga Jänis lippas täna mööda suure maantee serva Ihasalu poole. Ei tahtnud kuidagi sinna minna tegelikult, kiikas aina tagasi, et kas ma tulen veel edasi või ei.

Bussis tuli jälle taluda valjuhäälset venekeelset raadiot. :( Viskas nii üle, et kirjutasin isegi Sebele, et miks ma pean taluma Eesti Vabariigis terve bussisõidu aja venekeelset raadiot. Õhtupoole sain isegi Sebelt vastuse, tänasid pöördumise eest,  vabandasid ja konstateerisid, et "sõidukijuht ei tohi raadio kuulamisega sõitjaid häirida ehk raadio ei tohiks kostuda salongi esimesest istmereast kaugemale". Eks siis ole näha, mis saama hakkab.

Kontorisse jõudes oli taevas lõpuks ka natuke valgem.

Päeval sadas, aga õhtul oli jälle ilusam. 

Estonia esine peenar on jätkuvalt kenasti õites. Tegelikult on ka Tammsaare pargis veel piisavalt toredusi, aga täna ma neid ei pildistanud.

Õhtu oli jälle tavapärane - telekas, arvuti ja Astridile kauba tellimine.

Teisipäev, 17. oktoober

Täna nägin 2 Jänist - esimene oli Ajataguse-Tanuma tee ristmiku juures, teine Pärituule majade vahel. Taevas oli tähti täis (mõned pilvekribalad ka) ja mitu lagleparve lendas ka üle. Aga nii pime on, et igatsen juba lund. Meri on jätkuvalt väga kõrge ja Ruhe juurest otse lasteaia randa minekuks peaks mööda kivivalle ukerdama. Pimedas seda ei tee, seega loobusin, aga Pärituule kanti jõudes oli aega veel piisavalt, käisin hoopis sealtkaudu lasteaia all rannas ära ja kallistasin ühte meie põlismändidest ka põgusalt.

Bussis oli raadio grammike vaiksem, aga ikka viimasesse ritta lõputu venekeelne loba (ja vahele ainult venekeelne disko) segavalt kõvasti kuulda. :( Siiski õnnestus täna ikka natuke tukkuda ka. 

Tööpäev oli täna juba üsna rahulik, tempo ja koormus hakkab vahepeal natuke normaliseeruma. Dima pakkus sünnipäevakringlit ka ;)

Täna olid ära tulnud uued küttepuud ja Koit oli juba natuke puid ära ka ladunud, et naabrid pääseksid meie kuhjast mööda liikuma. Aga enne kui saab kõik vähehaaval ära laduda, on vaja veel katusealuse remondiga väljavahetatud poolpehkinud ehitusmaterjale eest ära koristada ja seda ma peale kõhu täitmist ka tegema suundusin. Rassisin seal pimedas poole kümneni. 

Pärast ketrasin natuke näoraamatut ja sattusin Merikese piltidele toredatest sinikõrtest. Noh ja muidugi hakkasin ma neid hirmsasti endale ka himustama. Ja kui siis Merike avaldas, et tema enda omad ostis küll Poolast, aga Anu Kristin Taral on ka mõned sordid müügil, siis sinna mina sukeldusin ja sealt suure korvitäiega ka väljusin. :)

Kolmapäev, 18. oktoober

Kuukaart sai otsa ja 3 päevaks polnud mõtet kuukaarti ostma hakata, kui vahele jääb veel 2 nädalat ja seepärast käin need päevad autoga tööl. Aja kokkuhoiu mõttes ei läinud kõnniringile enne kui juba linnariides ja asjadki autosse pandud. Aga ikka oli veel kottpime. Läksin Pärituule ja lasteaia kaudu  Männeeme randa, aga juurikalistel metsaradadel oli ikkagi natuke keeruline ohutult käia ja seepärast tulin tagasi mööda suuremaid teid. Eriti vastikuks tegi selle rannaäärse raja läbimise tegelikult hoopis eriti suure tundlikkusega liikumisanduriga kaamera seltsidemaja nurga juures (nii ma arvasin siis) - see läks käima, kui olin juba pumbamajastki möödas ja valgustas vastikult metsaaluse puutüved ära ja tegi kõik muu väga pimedaks. Muidu päris pimedas silm harjub ja näed pisut heledamat teerada päris hästi. Aga nüüd ma siis kakerdasin seal poolpimestatult. Tänasin õnne, et ma rada teistpidi ei käinud, sest siis oleks see tuli mulle lausa otse silma siranud. Kallistasin oma lemmikmändi ja nautisin jälle tormilainetes mäslevat merd ning pöörasin Linaka kraavikaldal kulgevat Mändneeme teed pidi Ihasalu teele. Täna nägin Jänistele vahelduseks Ihasalu teel hoopis toredat koheva sabaga Repsi. Kulges üsna pikalt minust mõnikümmend meetrit eespool aiaservasidpidi luurates Neeme poole kuni lõpuks kuhugi ära keeras.

Teoreetiliselt on siin pildil rebane, praktiliselt mitte. :P

Tööpäev oli täna jälle üsna pingeline ja väsimus piinas mind tegelikult juba hommikust. Aga otsa see töönädala keskmine päev lõpuks sai, kuid äraminek venis, sest ma lihtsalt ei jaksanud jooksujalu oma asju lõpetada. Imestasin siiralt, et isegi poole kuue paiku liikuma hakates olid tänavad ikka veel väga umbes. Täna pidin Tähesaju kaudu sõitma - olin sinna Prisma juurde pesulasse laupäevase süstimistuuri ajal mõned esemed viinud ja nüüd oli vaja neile järgi minna. Ühtlasi tegin ka Prismas endas ühe tiiru ja kogusin kärusse asju, mida e-poest eriti osta ei õnnestu  - töökindaid, linnutoitu, lõnga ja muud nipet-näpet. Natuke allahinnatud krookuseid (suureõielised, segupakis) ka kõrrepeenra kevadiseks rõõmustajaks. Nii jõudsin koju ikka samal ajal kui bussiga oleks jõudnud. Teel sadas vahepeal vastikut lörtsi ka. Natuke teeb murelikuks, et autol on all ikka veel suverehvid. Ei teagi, mis kell homme startida tuleks. Eks vaatan hommikul "õunte pealt", kas saan jalutada ka või istun kohe autosse ja hakkan aeglaselt linna poole venima. Igatahes kirjutasin õhtul veel Pyrollasse ja küsisin rehvivahetuseks aega. Helistamiseks oli natuke liiga hilja.

Maiustasime natuke ka ;)

Sain oma kõrretellimusele ka kinnituse ja homme saan pärast tööd neile järgi minna. Peaks vaid ilma sula kuni pühapäeval saan ehk istutamise ette võtta.

Neljapäev, 19. oktoober

Hommikul läksin Kadakaranna poole, aga kuna oli tugev läänetuul ja külmavõitu ka, siis ei läinudki randa vaid tegin Metsamarja-Kadakaranna tee ringi hoopis. Metsamarja teel oli autodel isegi lund esiklaasil. Tagasi jõudes leidsin pisut lumetangu ka omaenda auto esiaknalt. 

Tööpäevast midagi erilist meelde ei jäänud. Õhtul suundusin esmalt Kristiinesse oma kõrte järele ja edasi otse Jõelähtmesse. Tahtsin ära proovida sealse zumba-trenni. Sest tegelikult jääb see 1x nädalas pühapäeviti liigutamist ikkagi natuke väheks minusugusele laiskvorstile. Jalutamine, rattasõit, rohimine, riisumine või isegi puudeladumine on ikkagi ainult teatud lihasgruppidele ja nõuavad rohkem enese sundimist kui õigeks ajaks kohale minek ja treeneri juhendamisel kogu keha läbi töötamine. 

Jõelähtme poole pöörates jäi vaatevälja tore päikeseloojangu hetk. 

Ja rahvamaja juures oli isegi peale pikka päeva veel arvestatav kogus lund maas. 

Zumba oli esialgu küll keerulisevõitu, aga proovisin vähemasti kuidagigi liigutada ja samas tempos püsida. Eks ajapikku saavad sammud tuttavamaks ja saab rohkem mõnuga teha. Aga muidu oli tore. Seal on ikka niipalju suurem saal, et 14 tantsijat mahub ilusti ära (Neemes läheb üle 8 juba kitsaks natuke).

Reede, 20. oktoober

Hommikul oli nii kole sadu, et ma ei läinudki kõndima :(.  Linnas oli ilm ilus, oleks ehk pidanud kiiresti sinna sõitma ja hoopis seal kõndima...Aga kust ma seda teadsin!

Õhtul ostsin Automaailmast autole uued rattapoldid, tankisin ja põrutasin otse koju. Viimase foori taga oodates pildistasin ilusat loojanguroosat taevast veel. 

Aga kodus oli jälle peaaegu sajune, tormituuline ja väga külm ilm. Ei jõudnud õhtul ka õue, sest tahtsin elus esimest korda karjala pirukaid küpsetada. Kasutasin seda Nami-Nami retsepti, täidiseks valisin riisipudru-porganditäidise.

Laupäev, 21. oktoober

Hommikul panin lipu üles ning jõudsin enne matka veel sääsevõrgud akende eest ära võtta ja keldrisse viia ning natuke toimetasin ka jäises õues. Alustasin juba ka lindude toitmisega.

Tänasel hõimupäeval matkasime Neemest Ihasallu ja tagasi. Lisaks Ihasalu kõige tähtsama koha, vana kabeliaia ja Birgitta risti, külastamisele tutvusime teekonnal "rannakiele" ehk "pohiranna" mõningate sõnadega. Suur osa neist sai ka reaalselt üle vaadatud. Kui näiteks "männüpuu", "pähknepuu" ja mitmed "siened" ei pane imestama, siis õnnestus meil ("oktuobri" teises pooles!) maiustada ka ohtrate "vaermutega" ja imetleda puude vahelt isegi "petra".
Suur tänu kõigile vapratele matkalistele, kes ei peljanud "vilutamist" ja tänasele matkale tulid. Suur tänu ka Katrinile, kes tutvustas meile Ihasalu seltsimaja. Ja eriliselt kiidan meie toredaid neljajalgseid matkalisi, mõlemad "kuoerad" olid väga tublid. Noorukesele Rickyle oli see esimene pikem matk ja esimene võõras seltskond ja ta käitus väga-väga viisakalt.

Aga õhtul olin täiesti kutu ja ei teinud jälle mitte midagi asjalikku. Matkal mul külm ei hakanud, küll aga pärast matka, kui olin vahepeal poes saiakeste järjekorras seisnud ja ilmselt maha jahtunud. Soojatunde sain tagasi alles 5-6 tundi hiljem. 

Pühapäev, 22. oktoober

Sellest kujunes üliintensiivne päev. 2 tundi koristamist, üle 3 tunni aiatöid, talverataste autosse tassimine, siis jalgratastega Lühitneemele võrgule ja pärast veel fitness. 

Koristamise käigus jäid pildile paari nädala eest tormimatkal rannast korjatud, kivide poolt täpiliseks klohmitud, aga siiski ilusasti järelküpsenud tomatid...

...ja viimase lõikelillekimbu riismed. Vahel on ikka Google pildiotsing hea asi - see tore taim on Leucospermum cordifolium ehk eesti keeles südajalehine nõelakera, pärit Lõuna-Aafrikast. 

Õues oli eesmärgiks kõige kriitilisem ja aeganõudvam aiatöö - kõrrepeenra laiemaks kaevamine, et saaks hiljuti ahnitsetud uued taimed ka maha.

Mis ma siis Anu aiast tellisin?

Lumi-piiphein (Luzula nivea) 'Yeti':

Laialehine haikhein (Chasmanthium latifolium):

Kaks tihedat sinikõrt (Schizachyrium scoparium), sordinimedega 'Camper' ja 'Prairie Blues', aga kahjuks läksid nad mul istutamisel sassi (kohe jäid jäätisepulgad valmis kirjutamata). Püüdsin küll potsit välja võttes erinevusi tuvastada ja meelde jätta kumma kuhupoole istutasin, aga paar päeva hiljem polnud enam tuhkagi meeles. Need igatahes olid siis Tsiili reklaami tulemus ja põhjus selle e-poe külastamiseks. Aga ma ei pannud tellides tähelegi, et nad nii kõrged on (umbes meetrised). 

Ja lisaks veel üks hiina siidpööris (Miscanthus sinensis) 'Purpurascens'. 

Et enamus neist olid kõrged või väga kõrged, siis tasakaalustamiseks tõin kivilast roosi eest ära teda seal tegelikult lausa seganud sinihalli aruheina, midagi tõstsin veel natuke teise kohta ja peenra keskel laiutava nimetu puhma raiusin ka natuke väiksemaks, oli teine juba 'Zebrinus'el peaaegu kaelas. 

Kuna ma juba peaaegu pool peenra servast üles kaevasin, siis käisin juba labidaga üle kogu peenraserva ja rohisin peenra tervenisti ära ka. Niikuinii oli vaja sinna vahele kühvliga sonkima ka minna, olin selleks varunud ligi poolsada krookust. 

Ja tegelikult olid mul veel mõned sibulad, mille Anu aiast tellinud olid - karatau laugud (Allium karataviense) ja lumikellukesed (omast arust klikkisin korvi sordi 'Polar Bear', aga hiljem märkasin, et olin sinna saatnud hoopis 'Beluga'. Tundub, et vist toredam ongi. 

Töötasin metsikus tempos. Esiteks, et külm ei hakkaks ja teiseks, et ikka kõik tehtud jõuaks. Muidugi jäi palju olulisi asju veel tegemata, aga selleks päevaks võetud eriti kriitilised plaanid said täidetud ja rohkemgi veel. Seega olin väga-väga rahul kui peale kella 3 tuppa roomasin. Selleks, et hetk hinge tõmmata ja siis Koiduga merele minna. Hingetõmbehetkel tuli õnneks meelde, et pidin ka vahetusrattad ju autosse tõstma, seega ajasin end pisut plaanitust kiiremini jälle jalgele ja kablutasin keldrisse. Oeh, ootasin juba pikisilmi paati jõudmist, et seal saan end lõdvaks lasta. Muidugi ma unustasin ära, et ratta- ja paadisõidu vahele jääb veel ka paadi merre ja merest välja sikutamine. Aga pidasin vastu veel ka selle pingutuse. Puhkus paadis oli kogu seda pingutust täiel määral väärt.

Maja taga tünni juures käsi loputamas käies leidsin naabrinaise vanalt kuldvihma kännult sellise toreda seene. Pidi harilik suitsik olema. 

Trenni minnes oli küll tunne, et täna ma seal mitte midagi teha ei jaksa. Hoiatasin veel koitu,e t äkki peab mulle pärast käruga järele tulema. Aga tegelikult tuli muusika rütmis jaks hoopis tagasi. No kõike 100% muidugi ei jaksanud kaasa teha, aga seda kipub mul ka muidu olema (eriti kõhulihaste harjutustega).

Igatahes olid päeva lõpuks näitajad päris võimsad ja minu enesetunne ning endaga rahulolu lausa laes.