Ida-Harjumaa Invaühingu suur suvereis Kihnu saarele, II osa

 Ööga olid otsa saanud nii vihmad kui lõõtsuvad põhjatuuled ja algav Kihnu päev tõotas suurepärane tulla. Enne hommikusööki põikasin jälle randa. Lootsin nii väga Kihnust oma linnuvaatlustele lisa saada, aga ikka olid rannas vaid igapäevased liigid. Tore oli ikka ja ühe uue taime leidsin ka. 

Harilik kuslapuu, mürgine!

Põldmarjad päris veepiiril kivide vahel:

Kadakate otsas sebis suur salk kärbsenäppe, aga äkki olid nad kadunud...

Ja süüdlane on siin - punaselg-õgija. Teda tuleb pisilinnukestel karta.

Ja siin siis see minu jaoks täiesti uus taim, mida algul emajuureks pidasin, aga tegelikult on emajuureke, kasvukohta arvestades tõenäoliselt rand-emajuureke (Gentianella uliginosa)

Mõned vaated ka kämpingu magala-alale (et koju Koidule infot saata)

Jalgrattaid oli hulgaliselt ka siin:

Meie söögi- ja peosaal. Aga pidu oli muidugi veel vaja oodata. ;)

Pean eriliselt kiitma siinseid kokkasid hommikupudru maitsestamise eest. See oli täpselt nii neutraalne, nagu olema peab - pisut soola ja pisut suhkrut. Enamuses söögikohtades jääb mul hommikupuder söömata, sest see on täiesti magusaks tehtud. Meie peres süüakse putru võiga (Koit lisab veel pudrule isegi soola juurde) ja mina söön pärast moosi hoopis saiaga. Munavõi (ja sinna peale punaseks marineeritud sibulaga heeringas)  ja juustuvõi olid ka imeliselt head. Tõsi, teevalikus olid ainult taimeteed, aga sellega olen juba harjunud ja tassin alati oma musta tee pakke ise kaasa, sest kohvi ma ei joo, aga kofeiini vajan küll. Valdavalt ollakse söögikohtades (ka suurtes catering-firmades) arvamisel, et kui inimene kohvi ei joo, siis joob ta ainult taimeteed või marjalisandiga teed. Vaesed inglased!

Kuna meile oli tellitud toitlustus, siis kämpingu ühisköögiga meil eriti pistmist polnud (mõni keetis kohvivett ja mõni hoidis vist midagi külmikus), aga pildi tegin ikka, hea teada, kui teinekord omal käel minna.  

Lisaks saunale oli ka mitmeid korralikke WC-sid ja duširuume, seega üsna mugav koht. Muide, saarel ongi vaid 2 nii suurt majutusasutust, mis meie ligi 60-liimelist gruppi mahutada suutsid.

Igasugused infotahvlid võivad ka kellelegi kasulikuks osutuda.

Ja oligi aeg jälle autokastidsse ronida. Muide, giidi sõnul on veoautokastides täiesti lubatud sõita, aga ainult väikesaartel, lisaks on kiiruspiirang (mul sassis, oli see nüüd 40 või 50km/h) ja kasti peavad olema ehitatud spetsiaalsed istepingid. Püüdsin täpsustada, aga liiklusseadusest selle kohta midagi ei leidnud, lubatud oli see ainult kaitseväele ja kaitseliidule ning kiiruspiirang oli 60km/h. Seega on ilmselt mingid spetsiaalsed eriload. Sest seaduserikkumisega seal kindlasti avalikult ja regulaarselt ei tegeleta, lisaks käib politsei ka saarel ringi patrullimas. Selle kohta andis giid hea vihje ka - kui politseiauto pargib sadamas, siis politseid saarel pole, aga kui autot sadamas ei ole, siis kuskil nad ringi liiguvad. ;)

Eelmisest päevast ja ööst olid maas veel üsna suured loigud, aga ilm ilus päikeseline ja soe.

Kaia kuulab huviga, mis plaani giid autojuhiga peab.

Ja sõit läkski lahti.

Esimene peatus oli kiriku ja muuseumi juures.

Kihnu Püha Nikolai Kirik on eriline kirik. Nimelt oli see algul luteri kirik, aga kui 1846-1847 aastatel enamus (u 700) kihnlast keisri maalubaduse valguses õigeusku üle läksid (vaid u 40 inimest jäi esialgu edasi luterlaseks), muudeti kirik 1848. a keisri ukaasiga õigeusu kirikuks ja on seda tänapäevani, tõsi,  kuulutakse küll Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku alla, mis on (minu paganlikus diletantsuses) lihtsustatult öeldes Kreeka õigeusk (teine on Moskva päritolu). Muide, selle Kihnu kohaliku ajakirja erinumbri andmetel on kihnlaste usk omamoodi sünkretism (UNESCO 2002), segu ristiusust ning paganlusest. Traditsioonid on olulised ja kõik lapsed ristitakse, surnud maetakse enamasti kiriklikult.

Kirikut remonditakse vähehaaval, nagu enamasti igal pool, toetuste abil (kirikumaks on liiga väike, et sellest midagi teha saaks) ja viimati kullati üle altariväravad.

Ja kirikust kohe üle tee asus meie järgmine külastatav koht - Kihnu muuseum endises koolimajas.

Kihnu tüdrukud riietatakse rahvariietesse juba maast-madalast. 

Kihnu mehed on aegade jooksul heledatelt (helehall ja valge) rahvariietelt täielikult üle läinud kaasaegsele linnariietusele, alles on jäänud vaid 19. sajandil levinud villased eest kinnised kampsunid - troid, sest need on karmis merekliimas väga praktilised nii talutööl, metsas, merel kui puhkehetkel. Siin üks eriti elunäinud eksemplar.

Võrguhark ja teised võrgupunumise ning -parandamise tööriistad:

Kalameeste varustus: Ahingud, võrgumärgid, võrgu raskused, margapuu (kaal) ja pildile on mahtunud vaid hauskrite (paadist vee välja loopimise kühvlid) sabad. Selle väikese punasekirju kotikese otstarvet ma ei tea, äkki on kalamüügist saadud raha hoidmise kotike. 

Hülgeküti varustus:

Ilmselt jääaluse püügi riistad. Need võrkja põhjaga lusikalaadsed esemed peaks igatahes olema jääaugust jääpudi välja tõstmiseks.

Kuulus metskapten Kihnu Jõnn täies elusuuruses. 

Hülgevõrk ja Mihkel Suti lõõtspill. Riiuliservale märgitud kompass peaks siis ilmselt olema selles väikeses kapikeses, aga meil jäi aega väheks, et kõike täpselt uurida-puurida.

Ja edasi juba käsitöö pool. 

Kihnu rahvariiete kohta võib põhjalikult lugeda siit.

Valik erinevaid körte, triipude muster varieerub vastavalt naise vanusele, staatusele või tähistatavale sündmusele:

Kördi allservas käib alati (isegi musta leinakördi puhul) punane punutud pael, mis kaitseb haiguste eest:

Pulmadeks peab igal pruudil olema väga rikkalik veimevakk, sest pruut teeb kingitusi kõigile tähtsamatele sugulastele ja pulmakülalistele (seejuures üks korralik kirikindapaar, mille kudumisega mina vist hakkama ei saakski, liigitub lihtsamaks kingituseks, mida kõlbab kinkida kaugemale sugulasele). Eks seepärast ongi kõik Kihnu naised juba maast madalast harjunud igal pool oma vardakotti kaasas kandma ja koovad nii lambakarjas kui paadisõidul ja Kihnu neidudel on läbi aegade olnud kombeks pikki talveõhtuid veeta ühistel lõbusatel koosviibimistel (ülaljõstmisõd), kus põhitegevuseks on rahvalaulu saatel kudumine.

Kirstukaane servale laotatud körtide värvid: hall on töökört, must (väga lähedase sugulase surma puhul) ja sinise-valge-rohelisetriibuline (kaugema sugulase surma puhul) on leinakördid, punased (rõõmu tähendavad) triibud ilmuvad alles pika aja pärast, kui lein hakkab juba pisut leebuma, seelikusse tagasi, aga lesknaised jäävadki elu lõpuni pigem tumedates toonides körti kandma. Laste ja noorte kördid on muidugi valdavalt punased-roosad ja hästi rõõmsad. 

Ma pean siinkohal mainima ka meie giid Liinat, kellel olid imeliselt ilusad rahvariided, nagu ilmselt juba ka mitmel pildil märganud olete. Need kirju trükimustriga imeilusad sitsipluusid on neil suvine argipäevakostüüm, tikandiga käised on vaid pidurüü. Ahh, ja see armas roosa kootud (siidvoodriga) soe jakk, mis tal jahedamatel hetkedel pluusi peal oli, tegi mind lausa kadedaks. :D

Veel olen paar pilti teinud põllutööriistadest. Mõtlesin, miks need vikatid kõik nii väikesemõõdulised olid, aga jäi küsimata. Kas ehk selle pärast, et kõik kodused majapidamistööd on Kihnus olnud tegelikult naiste kanda? Mehed on läbi aegade keskendunud merele, lisaks kala-ja hülgepüügile on kõigis peredes olnud ohtralt ka (kaugsõidu) laevamehi, kes on kodust ära lausa kuude kaupa. 

Kui ükskord põnevast muuseumi peamajast välja jõudsin, oligi juba aeg autokasti tagasi ronida ja õuel olevasse aidahoonesse ma ei jõudnudki. 

Järgmiseks peatuskohaks oli meile saare lõunatipus Pitkänä ninal asuv Kihnu tuletorn. Autokastist maha ronides kiikasin esimese asjana kohe mere poole - kas oleks seal ehk mõnda erilisemat lindu näha. Valmis plaan, et käin hästi ruttu tornitipus ära ja teen mõned pildid, siis aga alla randa tagasi linde pildistama. Põrutasingi kohe sellise hooga minema, et poole torni peal oli juba igasugune võhm otsas ja üleval tahtis süda rinnust välja hüpata. :D Ja siis peale kiireid klõpse alla tagasi, see oli õnneks palju kergem minek. 

Püüdsin telefoni 0,5-zoomiga kogu Kihnu saare laiuse (3,3km) pildile saada - peaaegu õnnestus. Pikkust on saarel 7km. Ses mõttes tundub, et polegi meie Rammu saarest (3,5x2km) väga palju suurem, aga siin on tegu üsna kompaktse kujuga saarega, mil pindalaks 17,1 km², samas kui Rammu on nagu kapsaraud pikkade peente kiviklibuste neemeotstega ja pindalaks vaid 1,12 km². Nii et tegelikult on Kihnu Rammust ikka üle 15 korra suurem. :)

All muidugi selgus, et lisaks meie ülisuurele grupile oli sinna kitsa neemeotsa peale saabunud veel üsna mitu suurt seltskonda ja ainsad rannast leitavad linnud olid noored sulgimisstaadiumis kajakad. 

Nii otsustasingi end hoopis põneva (ja maitsva) kohaliku käsitööjäätisega lohutada.

Siiski märkasin parajasti lusikaga jäätist kangutades taevas tuletorni ümber tiirutamas ühte kullilist. Kiiresti panin jäätisetopsi jalge juurde maha ja püüdsin teda pildile saada. Kuidagimoodi õnnestuski ja - jehhuu, saingi oma linnuvaatlusele 103. liigi kirja - kanakulli. 

Aga kogu selle sahmerdamise peale avastasin hiljem kodus, et ainus pilt tuletornist endast on see pere jaoks tehtud hädine selfie. Väga piinlik olukord. Loodetavasti tegi Raul ikka korralikke pilte ka (grupipilt sai siin igal juhul tehtud, lingin hiljem selle siia ka).

Edasi sõitsime läbi Rootsiküla ja püüdsin parajasti rootsipunastest majadest möödudes giidilt uurida, miks sellel külal selline nimi on, aga isegi tema ei teadnud seda vastust. Väitis, et eriti märkimisväärsel hulgal (ranna)rootslasi neil seal küll elanud ei ole (nagu Vormsil ja Noarootsis), see on ikka peamiselt eestlaste saar olnud kogu aja.

Järgmise põgusa peatuse tegime juba teises saare otsas Sigatsuaru kalasadamas. Siit algab talvine jäätee ja siin võib näha kõige rohkem kohalikke kalapaate. 

Teeservast oli näha ka Kihnu lennuväli. Tsiteerin VisitKihnu lehte: Esimene lennuk maandus Kihnus 1953. aastal ning tekitas saarerahva seas suurt elevust. Esmalt saare läänerannikul Linakülas olnud lennuväli toodi 1968. aastal üle Säärekülla saare põhjaosas.Praegu on lennuväljal kaks valgustamata murukattega lennurada, edela-kirdesuunaline lennurada on perfokattega tugevdatud. Mõlemad rajad on tähistatud läve- ja lõpumärkide ning ääretähistega. Alates 2016. aasta aprillist regulaarlende Kihnu enam ei toimu, ainult hädaabi helikopter maandub erandjuhul. Suviti korraldavad klubid Kihnu lennuväljal langevarjuhüppeid. 

Ah et miks regulaarlende enam ei toimu? Sest uus parvlaev "Kihnu Virve" on vajaliku jääklassiga ja praamiliiklus on nüüd aastaringne (tõsi, talvel vaid 2x päevas).

Sõitsime mööda ka surnuaiast, giid näitas sõidu pealt kätte nii Kihnu Jõnni kui Kihnu Virve hauad ja seletas, et ülematmist siin ei toimu ja ruumi on veel piisavalt vähemasti 100 järgnevaks aastaks.

Ja juba olimegi otsaga Kihnu Jäätmejaamas. Meie reis sai suurelt osalt teoks tänu LEADER projektitoetusele meetme "Aktiivne ja tegus kogukond" raames. Tegu oli meie projekti 2. etapiga (1. etapil läbisime prügi sorteerimise koolituse ja 3. etapil läheme jäätmekäitlusega tutvuma Loksa jäätmejaama ja Kiiu jäätmekäitlusettevõttesse AS Weerec). Seega olimegi nüüd ammutamas tarkusi väikesaare prügimajanduse kohta. 

Kihnu valla keskkonnanõunik Kaido Selberg rääkis meile peamise ära ning siis vastas ka kõigile tekkinud küsimustele. Muidugi tuli küsimusi ka muudel teemadel. ;)

Niisiis - mis on peamine? Kihnu jäätmejaamas kogutakse kohapeal kokku kõik jäätmed liigiti, isegi ohtlikud jäätmed ja suurjäätmed. Ja neile tulevad siis mandrilt autod järele. Oluline ja mandrist erinev nüanss on, et kihnlased toovad ise kõik oma jäätmed prügilasse, vaid paar firmat tellivad transpordi oma objektile järele. Nagu eelmises postituses juba ka põgusalt tutvustasin, on saarel kõikjal külastatavamates kohtades tünnid turistide taara jaoks ja muidugi olmeprügi kastid ka. Saar on üldiselt puhas ja korras (Siiski leidsin peale öist rannas toimunud olengut sealt järgmisel hommikul päris palju pidutsejatest jäetud sodi. Huuh, kuidas ma ei salli selliseid inimesi!). Ahjaa - biojäätmed, need komposteeritakse oma aianurgas. Sellega seoses näiteks meie einete järgselt pidime ka oma toidujäätmed taldrikult eraldi nõusse lükkama ja (kohe järgmisena tuleva) kalalõuna puhul paluti kalaluud veel eraldi anumasse lükata kena selgitusega, et need sobivad ainult põletusse. Nojah, tarkusi oli veelgi, aga minu vana pea ei pidanud rohkemat kinni. Raul salvestas kõik ja lõplikusse raportisse saab see kõik ilusti kirja ka. 

See oligi meie giidiga saaretuuri viimane (meie poolt tellitud) peatus ja edasi sõitsime juba oma kämpingusse tagasi traditsioonilist Kihnu kalalõunat nautima. 

Keedumunaga ja riisiga kalasupp oli omal ajal ka meie lasteaia- ja koolilaste lemmik, seda olen oma kokatöö jooksul palju teinud. Aga nii maitsvat leiba mul muidugi sinna kõrvale pakkuda ei olnud. 

Teiseks käiguks sai igaüks omale pool suitsutatud kokre - imeliselt mõnus, mahlakas ja isegi pisut magus. Mõni küll nurises, et ise luid nokkima pidi, aga see ongi ju suitsukala söömise lahutamatu osa (nojah, kui oled harjunud kohe ahju kõrval maiustama hakkama). Pealegi olid need pisikesed harulised luud ju ainult ühes kitsas seljapoolses ribas, kõhuõõne luid oli väga lihtne kõrvale tõsta. Igatahes imeliselt maitsev roog!

Kringli osas pean muidugi mainima, et minu maitse on totaalselt erinev, aga tean, et valdavalt just selliseid kuiv-rasvaseid kringleid igal pool pakutaksegi ja inimestele sellised ka meeldivad. Magus ta ju oli, rikkalikult rosinaid oli ka. :)

Pärast lõunat pidasime juhatusega pisut ka "sõjaplaani" õhtuse peo osas, aga õhtusöögini oli vaba aeg ja mitmed läksid randa peesitama või hoopis ratastega sõitma. Mina ise otsustasin viimase kasuks. Kuna teedevõrgustik on siin väga tihe, läksin lihtsalt saare keskosa suunas teele ja otsustasin kella järgi vaadata, kaugele jõuan. Üks pisut ebakindla orienteerumisvõimega proua tuli algul minuga kaasa, aga poolel teel polnud tal enam kannatust oodata minu lõputute peatuste ja ringivaatamiste järele ning  lõpuks kaduski ära. Õhtusöögile ta igatahes saabus, seega ilmselt ei eksinud ära. :)

Ei saanud kaugelt aru, mis kummaline puu see on, ronisin aga rattalt maha ja kablutasin heinamaa serva pidi lähemale.

Selgus, et lodjapuu, millest suurem osa on ära kuivanud. Aga elus osa oli paksult vilju täis.

Ja juba olimegi peateel väljas. Siin ristmikul asus 1950. aastast alates saarerahva algatusel ja peamiselt talgute korras ehitatud Kihnu esimene rahvamaja, millest praeguseks on kahjuks ainult vundament alles, sest üsna täpselt 50 aastat peale valmimist, 1999. aasta sügisel põles see maha koos korvamatute varadega - muuhulgas kirstutäis sajandivanuseid rahvarõivaid, ajalooline fotonäitus ja kogu saare raamatukogu.

Olime jõudnud vaid natuke maad edasi minna kui juba paelus mind põneva arhitektuuriga uus maja. Selgus, et see oligi uus rahvamaja ja samas hoones ka vallamaja ja raamatukogu.

Ja ega ma palju edasi ei jõudnud - selgus, et muuseum on veel avatud ja mul õnnestus ära käia ka muuseumi kõrvalhoones, kuhu ma hommikuse tiiru ajal ei jõudnud. :) Siin mu kaaslase kannatus katkeski. 

Hoone ühes otsas oli ilmselt töötuba/õppeklass:

Kihnu kuulus liiklusvahend - külgkorviga mootorratas, mida siin peaks umbkaudu 30 tükki ringi liikuma. Naljakas, et minul ei õnnestunudki ühtegi "eluseksemplari" märgata. Teised olid küll näinud. :)

Paadid ja muud kalastus- ning hülgepüügiriistad olid teisele korrusele paigutatud.

Muuseumi taga asus Kihnu kool (ja lasteaed). Muide, Kihnu koolis on kohe eraldi õppeainena Kihnu laul ja tants, lisaks õpetatakse ka kombeid ja üldiselt kohalikku kultuuri. Tegelikult peaks igas koolis kohalikku kultuuri hõlmav õppeaine õppekavas olema minu arust. 

Vaatamata ohtratele peatustele oli mul ikka veel aega piisavalt, sest vahemaad on siin tõesti väga väikesed. Nii otsustasin ka surnuaial ära käia. 

Kihnu Virve haud:

Ja juba hakkasingi jõudma Kurase poe juurde. Leidsin siit isegi ilusa hobuse puude varjust igavlemast:. 

Tundub, et Aru Grilli juures jäävad lambad terveks...

...ja hundid saavad joonuks. :D

Vahepeal põikasin ka Kihnu poe nime kandvasse poodi (päeval viidi meid Kurase Poodi), seal oli rohkem kohalikku kaupa kui Kurase poes ja sealt sain ka endale leiba kaasa osta (hommikul sai otsa), aga paraku selgus kodus, et see ei olnud üldse nii hea leib kui see, mida meile söögilauas pakuti. Ma ei tea, kuidas teistele maitses see kirjadega paberkotti pakitud Kihnu leib, millest mina ilma jäin, minu kilekotis ilma kirjadeta leib osutus mõttetuks hapuks plönniks, ehkki müüja kinnitas mulle, et see on Kihnu leib. Kahjuks ei õnnestunud mul internetist ühtegi Kihnu leiva retsepti ka leida, et ise proovida. Küll aga leidsin sellise toreda artikli. Peab vist rohkem küla peal hulkuma, et uue naabrinaisega kogemata kokku trehvaks, jutule saaks ja siis julgeks talt ehk ka retsepti küsida. ;) Tegelikult on veel üks lahendus - minna tuleval suvel Koiduga koos uuesti Kihnu ja kohapeal seda head leiba mekkida. Selle reisi tahaks niisamagi ette võtta, sest ikka jäi ju veel nii palju saare võludest nägemata ja proovimata. 

Aga aitab leivajutust, sealt poest tegin veel ühe väärt ostu, mida nüüd õhinaga loen ja mida saan hästi ka oma tulevastel hülgereisidel näidata:

Edasi möödusin Kihnu arstipunktist, aga pilt jäi sealt tegemata. Perearst pidi siia kord nädalas (kolmapäeviti) mandrilt käima, kogu aeg kohapeal on kiirabiauto ja kiirabikoolitusega õdede brigaad, kes vajadusel saavad videosilla kaudu abi ja eriti kiired juhtumid viiakse mandrile lennukiga (helikopteriga?).

Kodumajutust pakutakse siin vist igas teises talus. Turism ongi tänapäeval saare peamiseks elatusallikaks. Seepärast pole ka imestada, et igal pool leidus toredaid aedu, vahvalt maalitud maju ja muid põnevaid atraktsioone. 

Siin paistab näiteks põnev kaktusi täis klaasmaja hoovil:

Siin on filigraanselt puhta liivapinnaga põnevaid vorme täis aed:

Siin on uhked maalingud majaseinal:

Lisaks igasugused kodukohvikud, käsitööpoekesed jne, siin võiks vist nädala rahumeeli ära kulutada kui kõik toredad kohad läbi käia tahaks.

Natuke lambaid ka (rannaniitusid hooldavad pigem mägiveised):

Viimane teelõik enne kämpingut kulges karjamaade vahelt ja järsku köitsid mu tähelepanu sinised lilled, mida oli õige rohkelt päikest täis heina sees. Kuna kõik see oli teiselpool elektrikarjust ja niidetud ääreriba, ei suutnud ma kaugelt aru saada, mis taimedega tegu on. Äiatarid need polnud, sininukad ka mitte. Ilmselgelt hakkas asi mind piinama ja edasi sõites avastasin mingi karjaputka kõrvalt väikese "mulgu" karjaaias, millest õnnestus läbi pugeda. Viisin ratta ära ja tulin tagasi asja lähemalt uurima. Ja siis selgus, et tegu oli peetrilehega. Jällegi üks taim, mida ma sellisest kasvukohast küll oodata ei osanud, kuna see eelistab niiskeid kasvukohti. Tähendab, ikka ja jälle kinnitus sellele, et siin on savikas aluspõhi ja ka pealtnäha kuiv päikeseline niit on piisavalt niiske.

Karjaaiast mändide alt leidsin ka mitu äraõitsenud neiuvaipa, aga täpsemalt ei proovinud määrata ja pilt sai ka väga udune.

Jõudsin enne õhtusööki veel korraks rannaluidetele jalutada ja seekord hoopis pisut putukaid pildistada.

See punase kerega peaks olema ranna-loigukiil:

Ristikheina-taevastiib:

Ja see peaks olema harilik sinikiil:

Mitmeõieline kuutõverohi. Minul kasvab ta aias ja looduses võib meiekandis teda leida pangametsades (Muuksi nõlval näiteks).

Ja oligi aeg (JÄLLE!) sööma minna ning üsna varsti samasse tagasi, et pisut pidutseda, sest Ida-Harjumaa Invaühing tähistab tänavu oma 30. sünnipäeva. Peale Agnese ja Rauli avasõnu oli minu kord hääl kähedaks rääkida. Siinkohal suur tänu Indrekule, kes mind veeklaasiga vahepeal turgutas ja Raulile, kes aitas ohtrate naljadega vürtsitades viktoriiniküsimusi korrata, et kõik ikka kuuleks ja aru saaks! Küsimuste eelneval koostamisel oli samuti Indrek abiks ja Agneselt saime mitmed vastused ühinguga seotud küsimustele. Lõviosa viktoriiniküsimustest (20st) olid muidugi Kihnu teemal, et meenutada ja kinnistada giidilt kuuldud infot. Kuna olin ju küsimused kokku pannud juba kodus, ammu enne reaalset Kihnu külastamist, siis tuginesin internetist leitud infole ja muidugi võib nii ka naljakaid apse sisse tulla. Juhtus ka minul. Olin siit välja noppinud, et "Kihnus on nii palju linde, et taevas on täis" ja koostasin valikvastustega küsimuse, teised variandid olid tähed ja lennukid. Kohapeal selgus, et nüüd, vastu sügist, on linde üsna hõredalt, küll aga oli isegi vihmasel ööl taevas palju tähti ja samuti selgus, et väga paljud lennukoridorid läksid just Kihnust üle, lennukeid vuhises nii päeval kui öösel. Aga küsimust me viktoriinist välja ei jätnud, otsustasime hoopis "vimka visata" ja kõik variandid õigeks lugeda. ;)

Kui meie Indrekuga suundusime vastajate punkte kokku lugema, algas ka tants ja trall. Agnes oli meile jalakeerutuseks esinema kutsunud toredad kohalikud muusikud - Maria Michelsoni ehk Kuraga Mari ja tema kaasa Anto Siimsoni. Kuna pildid seda lusti ja rõõmu täielikult edasi anda ei suuda, siis lisan siia ka ühe leitud video, saate pisut kuulda ka seda mõnusat rahvamuusikat. 

Selline sisutihe ja tore päev oli meil Kihnus. Teada oli, et hommikul tuleb kohe peale sööki teele asuda, seega osad pugesid peale pidu kiirelt põhku, teised jällegi ei raatsinud ja jäid veel pikalt ilusat suveööd (ja perseiidide sadu) nautima. Kuuldavasti oli keset ööd rannas (nende laga maha jätnud pidutsejate poolt) isegi ilutulestikku lastud. Aga selleks ajaks magasin mina juba nagu nott ega kuulnud ei pauke ega muusikat.